Gert Jostov: koroonajärgne majandus peab oma näo veel leidma

Gert Jostov. Foto: Technopolis Ülemiste

Nüüd juba terve aasta maailma räsinud koroonakriis erineb kõigist varasematest ja meenutab veidrat pidu, kus ühe pika laua taga peetakse segamini nii matuseid, pulmi kui varrusid. Lisaks kaosele ja hävingule võrsub palju uut ning sünnib võimalusi, mida keegi veel eile ettegi kujutada ei osanud. Mõtlemisaega ses melus pole, tuleb tegutseda.

Kui kriisi esimestel kuudel oli segadust rohkem kui selgust, siis aasta hiljem on võimalik juba esimesi järeldusi teha ning ettevaatlikult pandeemia pikaajalisi mõjusid prognoosida. Viimased arengud nii maailmapoliitikas kui -majanduses on pannud rääkima patriarhaalse turumajanduse lõpust – Trumpi kaotus, Brexit, Hiina ja vaktsiin on analüütikute lemmikteemad.

Selge on see, et majandus on ühtaegu nii imeliselt kohanenud kui ka väga palju kannatada saanud. Kohanesime asukohaneutraalseteks, leidsime uusi võimalusi, kolisime veebi, uuendasime töö- ja ärimudeleid. Meditsiin muutus enneolematult tähtsaks, roheinnovatsioon kaasas rekordsummasid, börsid olid rahul ja õitsesid. Samas on sektoreid, kuhu neid uuendusi üle kanda ei saa, nagu turism, toitlustus ja meelelahutus, kes kõik kannatavad seninägematut kahju. Selge on see, et kui restoranide päevakäive on ka pärast piirangute leevenemist 10% tavapärasest, siis pole see jätkusuutlik.

Kriisi vahetul mõjul, mida võime näha Tallinna vanalinna tühjadel tänavatel, on ka kaudsem ja pikaajalisem tagajärg. Piirangute kestmisel levib see teistesse sektoritesse, nagu tööstus ja tootmine. Näiteks vähenes Suurbritannias uute rõivaste müük 2020. aastal 25 protsenti, mis on viimase 23 aasta suurim langus. Kodudesse suletud inimesed lihtsalt ei vajanud uusi riideid. Tarbimise pikaajaline langus hakkab mõjuma tootmisele, sealt edasi kannatab tööstus ning siis räägime juba märksa ulatuslikumast kriisist, millest taastumine võtab aega. Täiendavat riski kujutab tööjõu ja kaupade liikumise piiramine, pikaajaliselt sisseharjunud liikumisahelate katkemine pole veel lõppenud, nagu näitas Soome hiljutine otsus Eestile piir sulgeda.

Seega on suur risk, et osade sektorite ja teenuste taastumine võtab oluliselt rohkem aega kui vastava nõudluse tagasitulek. Nagu majandusteadlane Ardo Hannson hiljuti Edasis kirjutas, siis on kriisist väljumise võti tootlikkuses, sest muud ressursid oluliselt ei vähene. Kriisi ületamise ja kasvule pöördumise tooks kaasa see, kui samaaegselt toimuks innovatsiooniplahvatus ning oluline tõhustamine vähetootlike tegevuste lõpetamise näol. Teenindavat sektorit see väljavaade ilmselt täna veel ei lohuta, sest isegi kui nõudlus vahetute teenuste järele üleöö kasvaks, läheb siiski aega, enne kui ettevõtjad julgevad taas turismi, toitlustusse ja meelelahutusse suuremaid investeeringuid teha. Kes siiski julgeb, tahab oma riski eest kõrget tasu, mis aga tähendab olulist hinnatõusu ja kättesaadavuse vähenemist.

Seega on nii täna kui veel mõnda aega edaspidi majanduses tegevusalade lõikes väga suured käärid. Majanduse struktuur on viimase aasta jooksul palju muutunud, kuid samas on selge ka see, et arvestatav osa neist muutustest on ajutised ja tekkinud reaktsioonina koroonapandeemiale. Paljud uued ärimudelid ning töökohad õigustavad end ainult kriisitingimustes, kuid muutuvad ebavajalikuks kohe, kui piirangud kaovad ning harjumuspärane elurütm taastub. Seega peab kriisiaja kiirele kohanemisele pärast massilist vaktsineerimist ja piirangute leevenemist järgnema tagasikohandumine, ning alles seejärel selgub, millised koroonaajal omaks võetud uuendused osutuvad jätkusuutlikuks ka rahuajal ning millised rõõmuga kõrvale heidetakse.

Kodukontor ja veebikoosolekud tekitasid esialgu vaimustust, kuid peagi tüdinesime kolleegide tapeedist ja laste kisast. Lisaks igapäevane stress ja mure selle pärast, kas ehk enda kaamerapilti ei jää midagi piinlikku, nagu liignapis rõivastuses pereliige, segamini tuba või pesemata nõud. Jah, sõiduaega ja keskkonnakulu hoiame sel moel kokku, aga kas võidame seejuures efektiivsuses? Näiteks ütles Starshipi looja ja juht Ahti Heinla, töötavad inimesed kontoris efektiivsemalt ja videokanalite vahendusel saab inimsuhteid küll hoida, aga mitte luua. Seetõttu lubab äsja 14 miljonit eurot värsket raha kaasanud lähiajal 600 uue inimese värbamist kavandav ettevõtja oma meeskonna esimesel võimalusel tagasi kontorisse tuua.

Siiski võib eeldada, et ühepäevalennud Brüsselisse enam varasemas mahus ei taastu ning see tähendab, et ka turismisektoris jääb tulevikus raha paratamatult pisut vähemaks. Ometi on nüüdseks selge, et kontor ei kao kuhugi, kuigi muutub nii majanduslikult kui töökorralduslikult tõhusamaks. Aina enam levivad ühiskontorid ja jagatud ruumid, kus büroopinda renditakse vastavalt vajadusele. Suurkorporatsioonide massikontorites kokku loetud tagumikutundide asemel, kus töö tegemine sõltus tööandja asukohast, hakkab domineerima jagamismajandus, kus töö asub seal, kus asub töötaja ning talle lähim ühiskontor.

Kõik pikaajalised suundumused, mida oleme viimase aasta jooksul näinud majanduses realiseerumas, olid olemas ka varem. Suurem digitaliseerimine, asukohaneutraalsus ja teadusmahuka ettevõtluse kasv ootas paisu taga. Koroonakriis andis selleks ootamatu tõuke ja kiirenduse. Nüüd, kus protsessid on käima lükatud, vajab mitte ainult Eesti, vaid kogu Euroopa visiooni ja strateegiat, milliseks kujuneb järgmise kümnendi majandus- ja tööelu.

Tänane ühiskond on veel väga ebakindel hirmu külvamisest ja naaberriikide piiride kinni-lahti mängust. Ettevõtlus on riigile kõige tõhusam partner, aga vaid siis, kui riik suudab tagada elementaarse stabiilsuse ja kriisi korral plaani, kuidas sellest välja saab. Hetkel plaani pole, ei Eestil ega kogu maailmal.

Gert Jostov

Gert Jostov

Gert Jostov on Technopolis Ülemiste AS juhatuse esimees. Loe artikleid (1)