2020. aastal alustas ilmumist “Loomingu Raamatukogu kuldsari”. Kuidas esimene aasta läks ja milliseid teoseid on oodata sarja teisel hooajal, mille põhjal valik on tehtud? Ester Urbala uuris asja lähemalt Loomingu Raamatukogu peatoimetaja Triinu Tammelt ja toimetuse liikmelt Maria Eskolt.

Kuldsarja esimene aasta on kohe läbi. Kuidas tunne on?

TT: Tunne on väga hea. Ootused olid kõrged ja seda me ju lootsime, et kuldsarjal hakkab hästi minema, aga et lugejate huvi on nii suur, oli tõeliselt rõõmustav. Me valime kuldsarja raamatud, mis on olnud kunagi lugejate lemmikud. Tõestust leidis see, et nad on endiselt lugejate lemmikud. Kuldsarja esimese raamatu, Hašeki “Geniaalse idioodi. Huumori kooli” menu oli isegi mõnevõrra üllatav.

Mis siis Hašekiga toimus?

ME: See oli edulugu. Kuldsarja esimene raamat on siiani raamatupoodide enimmüüdud raamatute seas. Ilmselgelt vajavad inimesed musta absurdihuumorit. Hašeki mõnusalt kaine satiiriline huumor täitis ühe väga tähtsa koha.

Ütlete, et kuldsarja valikusse jõuavad läbi aegade lugejate lemmikud, aga kuidas te teate, mis need lemmikud on? Kas lugeja hääl kostab Harju tänava kontorini?

ME: Teame läbi lihtsate asjade. Näiteks, kui mõnda raamatut küsitakse järjepidevalt läbi aastate, siis järelikult pole neid kusagilt ka saada. Ja kui sind tabab küsimus, et milliseid teoseid võiks nii erilise kuldsarjana välja anda, ja hakkad otsast neid raamatuid kirja panema ning neid lihtsalt tuleb ja tuleb – vot see juba ongi piisav põhjus, et mõned neist uuesti välja anda.

Üks asi on vanad trükid, mis on hapral ja kolletunud paberil, nii et neid raamatuid pole peaaegu enam ollagi. Aga mõni raamat on ka juba varakult kuldseks saanud. Näiteks uue aastakäigu alustaja, Jan Kausi “Tallinna kaart”, ilmus esmakordselt 2014. aastal, aga sai kohe otsa. Ja seda küsitakse ikka veel päris tihti. Sellise raamatu puhul ei pea ootama, et teda oldaks 50 aastat taga igatsetud.

See võib siis tähendada, et nii mõnedki Loomingu Raamatukogu teosed ongi lugeja jaoks defitsiitsed? On kiiresti otsa saanud ja pole ei LR-i ega ka teiste kirjastuste poolt kordustrükina välja antud?

TT: Jah, mõnda raamatut tõesti ei leia enam kusagilt. Ja mõni teine veel ringleb või leidub teda näiteks inimestel pööningutel, LR-ide tiraažid on millalgi olnud ju 20, 30, isegi 40 tuhat ja läbi aegade on sarjas ilmunud üle 1600 raamatu. Siis on küsimus pigem selles, kuidas sellest hulgast valida, kuidas väärt raamat üles leida?

Ja nagu Maria ütles, sageli on probleem ka selles, et tihedat tuhmunud kirja ei ole mõnus lugeda. Olen väga taaskasutamise poolt igal elurindel ja raamatute osas täpselt samamoodi.

Kui hea raamat on kord hästi tõlgitud ja toimetatud, siis tasub ta aeg-ajalt uuesti ringlusse tuua.

Ja tänu sellele, et “Eesti novell” oli valmis sarja käimalükkamisele õla alla panema, sai see juba üsna ammune mõte nüüd lõpuks ka teoks.

Kuidas sobituvad kuldsarja teise hooaja valikud tänapäeva? On neis kõigis midagi universaalset ja aegadeülest?

ME: Jan Kaus on jäädvustanud teatud hetki Tallinnas, mis muutub kogu aeg. Tallinn on juba nende kuue aastaga muutunud, mis on möödunud raamatu esitrüki ilmumisest. See muutumine on paratamatu, aga see inimlikkuse hetk, mis ta sinna on pannud, see soe tunne, mis tekib, on miski, millega samastume kõik. See ongi “Tallinna kaardi” väärtus.

TT: Ja siis tuleb taas huumor: “Õilis isik” Ilfi ja Petrovi sulest. Jooned, mille üle need autorid, olgu siis ühiskonnas või inimese juures, nalja teevad, pole kadunud kuhugi. “Õilsa isiku” peategelaseks on silmatorkamatu ametnik Filjurin, kellest üks ebatavaline sündmus teeb väga erilise inimese, nii et ta hakkab mõjutama, küll tahtmatult, terve linnakese elu. Kuni on alles inimlik rumalus, totrus ja kasuahnus, on igihaljas ka Ilfi ja Petrovi huumor.

Stig Claessoni “Sina maga, mina pesen nõud” on jällegi üks väga südamlik raamat. Ja südamlikkust kulub ära igal ajal. Claesson annab meile mõista, et on võimalus, et inimesed suudavad elada ka heatahtlikus sümbioosis; kosutav on ka peategelase mõnikord veidi torisev vanainimesetarkus. Teemad on aga universaalsed ja suured: vanadus, armastus, elu, surm.

Nii et pole õigemaid ja vähem õigemaid raamatuid?

ME: Me kindlasti ei ütle, et kui sa neid raamatuid lugenud pole, peaks sul olema piinlik. Pigem on meie valik läbinud isikliku filtri. Oleme kõiki raamatuid lisaks lugejatele eelkõige ka iseenda peal testinud.

Mida on Gabriel García Márquezel meile aastal 2021 öelda?

TT: García Márqueze raamatu “Väljakuulutatud mõrva kroonika” üks suur küsimus on saatuse ja isikliku tahtevabaduse vahekord. Kas meie elu otsustavad saatus ja tähed, mingid suuremad jõud ja üldisemad protsessid või saame me ka ise asjade käiku muuta?

Või siis ka see, et kõik küll teavad, aga ette ei võta midagi?

TT: Nojah, seal külas lasevad inimesed n-ö saatusel teostuda. Nad usuvad, et kõik on ette määratud ja et inimene ei saa nagunii mitte midagi muuta. Ja nii lasevad nad toimuda kõige õudsematel asjadel. Eks uskumused ja müüdid ongi väga võimsad tõukejõud, mis inimesi tegutsema panevad. Aga isikliku vastutuse küsimus jääb ikkagi ka.

See on ju täna sama oluline, kui ta oli näiteks 50 aastat tagasi. Inimese roll teha häält. Otsustada, olen ma pealtvaataja, sekkuja, abistaja.

ME: Meeldivalt iroonilisel kombel on ka Virginia Woolf teosega “Oma tuba” samas teemas. Pean tunnistama, et ma ei ole kunagi midagi sellist lugenud. Need on Woolfi loengud aastast 1920. Ääretult peene ja elegantse sõnakasutusega. Woolf jõuab üsna järsu pauguga selleni, kuidas me vaatame iseenda vaikimist pealt, kuidas me laseme iseennast vait hoida.

Oma tuba on sümbol – Woolf väidab, et kui anda naisele aeg, vaikus ja oma tuba, nii nagu veel tema eluajal anti seda meestele, siis tasanduks vahe nais- ja meeskirjanike vahel väga kiiresti. Woolf räägib samas loengus ka väga julgelt lesbilisusest. Läksin tema vinge ja mahlaka keelega, mis polnud minu silmis kindlasti omane 100 aasta tagusele ajale, täiega kaasa.

TT: Woolfil on kindlasti väga olulisi teeneid selles, et naistel on nüüd lõpuks “oma tuba” ja et naiskirjanik ei ole enam selline kurioosum. Väga julgelt ja veenvalt ja sisendusjõuliselt on ta tõesti kirjutanud. Aga eks neid soolise ebavõrdsuse kohti ole ju endiselt. Räägime ju ka täna palgalõhest ja ega ka kirjanduselus asi veel päris tasakaalus ei ole. Nii et teemad on ikka üleval.

ME: Selles, millest Woolf siis on rääkinud, on väga palju tuttavat ja see kõik kõlab üllatavalt tänapäevaselt.

Ja Margaret Atwood võtab justkui järje üle?

TT: Just. Umbes 50 aastat pärast Woolfi arendab Atwood (“Tantsutüdrukud”) naisteemasid julgelt edasi. Ta räägib tüdruku ja naise olukorrast ühiskonnas ja peresuhtes.

ME: Ta suudab igapäevategevustesse tuua mõnusa maagilise realismi vindi, näidates, et ükski rutiin pole rutiin, ükski igapäev pole igapäev.

TT: Kanada ühiskond oli veel kuni 1960ndate aastateni tugevalt kirikule allutatud. See tähendab, et hulk tabusid püsis seal uskumatult kaua, see puudutas ka naiste olukorda. Woolfi ja Atwoodi ühendavad tõesti naisteemad ja ongi huvitav vaadata, kuidas nad kumbki neid omas ajas käsitlevad, ja meie loeme neid muidugi nüüd juba omas ajas, kui “Tantsutüdrukute” esmailmumisest on varsti juba ka 50 aastat mööda läinud.

Ei saa jätta küsimata. Igal aastal ilmub tohutult palju raamatuid. Miks ikkagi veel?

ME: Ilmub jah palju. Juba see valik, mis iga päev, iga nädal, iga kuu ilmub, on hirmutav.

Poodi astudes on kõike nii palju, et on raske otsustada, mida võtta, mida jätta. Aga vot, kui on tunne, et tahaks midagi head lugeda, siis kuldsari ongi läbikaalutud valik.

TT: Jah, kuldsarja võib võtta kui Loomingu Raamatukogu lugejate lugemissoovitust. Ja lisaks kindlasti see, millest ka juba eespool oli juttu: kuldsari aitab väärt raamatuid jätkuvalt ringluses hoida, et nende eluiga oleks pikem kui ainult paar hooaega. Kõik raamatud kindlasti ei pea ajale ühtemoodi hästi vastu, aga mõned raamatud võiksid küll alati saadaval olla, kogu aega kasvab ju ka peale uusi lugejaid. Peale selle on enamikule kuldsarja raamatutele esitrükkidega võrreldes lisandunud ka midagi uut. Kas on tõlget kohendatud, lugusid juurde tõlgitud, lisatud uus saatesõna või illustratsioonid. Ja veel, hea uudis ka e-raamatu sõpradele: kuldsarja on nüüd võimalik tellida ka e-raamatuna.

2021. aasta kuldsarjas ilmuvad:

• Jan Kaus, “Tallinna kaart”, täiendatud autori illustratsioonidega
• Ilf ja Petrov, “Õilis isik”, vene keelest Sulev Hallik, uustrüki saatesõna Irina Belobrovtseva
• Stig Claesson, “Sina maga, mina pesen nõud”, rootsi keelest Ülev Aaloe, täiendatud saatesõna Anu Saluäär
• Gabriel García Márquez, “Väljakuulutatud mõrva kroonika”, hispaania keelest Ruth Lias, uustrüki saatesõna Ruth Sepp
• Virginia Woolf, “Oma tuba”, redigeeritud tõlge inglise keelest ja saatesõna Malle Talvet
• Margaret Atwood, “Tantsutüdrukud” (terviktõlge), inglise keelest Ann Alari, Malle Klaassen, Anu Lutsepp, saatesõna Ann Alari

Kuni 20. veebruarini on võimalik kuldsarja eriti soodsa hinnaga tellida. Täpsem info: tellimine.ee/kuldsari

Rohkem infot raamatute kohta: loominguraamatukogu.ee

***

“Loomingu Raamatukogu kuldsari” toob lugejate ette valiku LR-is läbi aegade avaldatud teostest uues kuues. Kuldsarja ilmumist toetab “Eesti novell”. Otsi LR üles ka Facebookis ja Instagramis!