2007. aastal, kui sai teatavaks, et Nobeli kirjandusauhinna on võitnud Doris Lessing, oli autor ise parajasti poes. Kui eakas kirjanik, krunn kuklas, taksoga oma Londoni koju jõudis, ootasid teda uksel ajakirjanikud. Arvata võib, et elevil žurnalistidele valmistas värske laureaadi reaktsioon kenakese üllatuse. “Oh jeerum,” sõnas 88-aastane Lessing muretult, kui talle rõõmusõnum teatati. “Ma olen võitnud kõik Euroopa kirjandusauhinnad, viimse kui pagana ühe neist, ja olen rõõmus kõigi nende võitmise üle.”*

Selleks ajaks oli Lessingi võimalikust võidust sahistatud juba ligi kolmkümmend aastat. Võit võiduks, ent üheks 20. sajandi suuremaks mõtlejaks oli ta tituleeritud igal juhul. Sündinud 1919. aastal, kasvas kirjanik üles Rodeesias, riigis, mida praegu teatakse Zimbabwe nime all. Lapsepõlv kaugel rajamaal, “tsivilisatsioonist” eemal, oli andnud Lessingile kogemuse vabadusest, mis Euroopas kasvades poleks – vähemasti ühe tüdruku jaoks – olnud vististi üldse mõeldav.

Aafrikast tulnud valge naisena evis Lessing taltsutamatut kõrvalpilku, mis suutis tähele panna ka seda, millest lääne viisakas seltskonnas mindi (ja kohati minnakse ikka veel) vaikides mööda. Tema kultuuriline taust ja haare olid euroopalikule lugejale piisavalt lähedal, et olla üldiselt mõistetav, ent samas ka piisavalt võõras, et olla märkimisväärselt originaalne. Lisaks ei koormanud tähelepaneliku silma ja terava taibuga Lessingit ülemäärane kooliharidus, mis oma õilsatele taotlustele vaatamata õpetab meid mõtlema ühetaoliselt. Teismelisena kooli pooleli jätnud Lessing oli – oma ajastu kontekstis veel eriti – vaimustavalt isepäine.

Sellest kõigest tulenevalt võib Doris Lessingi loomingus näha põimumas 20. sajandi suuri teemasid: naiste vabadus, rassisuhted, ühiskondlik ebavõrdsus, vaimne heaolu. Neist teemadest ei saa üle ega ümber ka 21. sajandil, sealhulgas Eestis.

Lessingi loomingu esimeseks pääsukeseks eesti keeles oli Valda Raua tõlgitud jutukogu “Imerohi ei ole müüdav ja teisi jutte”, mis ilmus Loomingu Raamatukogu väljaandena 1957. aastal. Sellele järgnes mitmekümne aasta pikkune paus, kuni 1983. aastal avaldas Loomingu Raamatukogu “Ellujäänu mälestused” Krista Kaera tõlkes. Seejärel tuli Asta Blumenfeldi tõlgitud “Viies laps” 1995. aastal ja siis juba uuel aastatuhandel ohtralt Lessingi tõlkeid Krista Kaeralt, neist kahtlemata kaalukaimana “Kuldne märkmeraamat” (1962, eesti keeles 2000).

Nüüd on ring omamoodi täis saanud ja “Loomingu Raamatukogu kuldsarjas” on ilmunud Valda Raua tõlgitud juttude kordustrükk, millele lisaks on Krista Kaer tõlkinud veel kolm lugu. Kõigi juttude keskpunkt on Aafrika, täpsemalt seesama Lessingi lapsepõlve Rodeesia oma tasandike, taamal laiuvate mägede ja hingematvate päikeseloojangutega. Tammede asemel võrsuvad siin msasapuud, Inglise nõmmede asemel annab maastikus tooni veld ja kingi ei panda jalga mitte kaitseks külma eest, vaid siis, kui maapind muutub talumatult kuumaks.

Lummavatest looduskirjeldustest ja kiretust jutustamisstiilist hoolimata on neid jutte aga ebamugav lugeda, need muudavad rahutuks. Enamikku lugudest kummitab Aafrikas elavate valgete ja mustade suhetes hõõguv lõhe. Loost loosse kordub, kuidas eri vanuses ja erinevat sugu valgenahalised peategelased hakkavad pikkamisi aduma, et midagi on korrast ära, nad on sündinud ebaõigluse poolele. Olemata seda küll ise valinud, osalevad nad õiglusetuses sellegipoolest. Hoolimata pealtnäha viisakatest, kohati heatahtlikestki suhetest eri nahavärviga inimeste vahel, kobrutab rahumeelse argipäeva pinna all mõistmatus ja trots, sallimatus ja umbusk. Ka siis, kui mõlemad pooled teevad pingutusi sõbralike suhete hoidmise nimel, lööb vägivallale ja ebaõiglusele rajatud ühiskonnakord varem või hiljem inimeste vahele kiilu. Lähedus ja lahkus teist nahavärvi inimese vastu osutub veaks, millel on traagilised tagajärjed ja, nagu ebavõrdsuse puhul ikka, on kannatajaks alati nõrgem pool.

Hoolimata oma valgest nahavärvist ja kasvamisest võrdlemisi suletud farmerite kogukonnas, oli Lessing piisavalt tundlik ja taiplik, et eri nahavärviga inimeste vahelisi konflikte märgata ja see eneseõigustusteta kirja panna.

Arvestades ühiskondlikku närvi ja teravat õiglustunnet, pole ka imestada, et nooruses sümpatiseeris autorile kommunistlik ilmavaade. Sealjuures on ta oma hilisemas loomingus ka sellega endale halastamata arved õiendanud.

Lessingi kuulsaima romaani, “Kuldse märkmeraamatu” peategelane kirjutab: “Kirjandus on sündmuse hilisem analüüs.” Lessingi kirjeldused sündmustest, mida tema tegelased kogevad, on mitmekülgsed ja vastuolulised. Reaalsus on sasipundar, mida ei haruta lahti mõne lööva ja naiivse hüüdlausega. Võib-olla ainus, mis aitab meil seda sasipundart paremini mõista, ongi see, kui leidub kirjanikke, kes suudaks tegelikkusest jutustada kogu selle mõõtmatus vastuolulisuses. Lessing on kahtlemata üks neist ja tegelikkuse keeruka olemuse tabamine hoiab tema loomingu jätkuvalt värske.

Nojah, aga kõik see on kauge möödanik, võite öelda. Miks peaks see eesti lugejale korda minema? Need jutud siin räägivad riigist, mida enam ammu ei eksisteeri, need on kirjutanud naine, kelle kogemused jäävad meie omadest peaaegu saja aasta kaugusele. On see vastilmunud kuldne vihk vaid eksootiline vürtsitera eestlasest kirjandussõbra riiulis? Või osaleme ka meie praegu globaalses mängus, kus erineva nahavärviga inimeste vahel põimuvad uudishimu ja eelarvamused, parimad kavatsused ja võimusuhted? Kas Mali-missiooniks valmistuval Eesti kaitseväelasel, mustal mandril kanda kinnitaval IT-ärimehel või arengukoostööorganisatsiooni lähetatud vabatahtlikul võiks olla sellest raamatust midagi õppida, enne kui nad Aafrikasse suunduvad? Aga ülejäänud eestimaalastel, kes puutuvad kokku Aafrikast tulnud Wolti-kullerite ja Bolti-taksojuhtidega või kes satuvad ajalehest lugema järjekordsest rünnakust mustanahalise tudengi vastu?

*Videot Doris Lessingi reaktsioonist Nobeli võidu teadasaamisel on võimalik vaadata siit.

Doris Lessingi “Imerohi ei ole müüdav ja teisi jutte” kuulub “Loomingu Raamatukogu kuldsarja”, mis toob lugejate ette valiku LR-is läbi aegade avaldatud teostest uues kuues ning mida on võimalik hetkel eriti soodsalt tellida (täpsem info LR-i kodulehel). Kuldsarja ilmumist toetab “Eesti novell”. Otsi LR üles ka Facebookis ja Instagramis!