Täna, 1. detsembril toimuvad annetamistalgud, mil vabaühendused üle Eesti otsivad toetajaid ühiskondlike probleemide lahendamiseks. Sündmuse eel vaatasid Urmo Kübar ja Andrei Liimets tagasi, kuidas lõppev aasta heategevuses on läinud. Artiklisarja kolmandas osas võetakse kokku heategevusühingute õppetunnid lõppevast aastast ja uuritakse, millised tegevused on aidanud ühingutel kriisist läbi tulla.
3. osa: kuidas kriisist läbi tulla?
Kui kusagil kogunevad koolitusele annetuste kogumisega alustamisest huvitatud ühingud, ootavad nad eelkõige, et lektor jõuaks jutu ja slaididega toetuse hankimise viisideni. Tegelikult pole mõne rabavalt värske, enneolematu idee peale tulemine teab mis määrav, koorub jutuajamistest kogenumatega.
Muidugi on suurepärane, kui oled riigis esimene, kellele turgatab pähe mõte lisada taara-automaadile oma ühingu annetusnupp, ja sa suudad selle ka ellu viia. Ent iga selline idee on uus ainult ühe korra ning see ei tähenda, et vähem originaalsed plaanid kehvemini toimiks.
Annetuse koguja olulisim maavara on hoopis töökus. “Ainus annetus, mida sa kindlasti ei saa, on see, mida sa ei küsi,” tsiteerib Nähtamatute Loomade juht Kristina Mering üht fundraisingu-raamatut (neid on ta lugenud palju).
Et näha, milline küsimine paremini toimib, katsetavad nad oma uudiskirjades teadlikult erinevaid sõnastusi (“Me konkureerime ju tuhandete teiste e-kirjadega inimese postkastis.”) ja mõõdavad nagu online-väljaanded, millised pealkirjad nende annetajate pilku enim püüdsid. Ühekordsetele toetajatele minevas kirjas leidub kindlasti üleskutse püsiannetajaks hakata; püsiannetajaid palutakse jagada infot järgmiste sõpradega. Enesestmõistetav on kogukonna regulaarne kursishoidmine, kuidas raha kasutatakse ning mis tänu nende abil tehtule paremaks on muutunud.
“See on tohutu töö,” tõdeb Mering, “aga kui sa seda ei tee, ei saa ka muud tööd teha.” Nende sissetulekutest moodustavad annetused ja projektitoetused võrdselt pea poole, lisaks tuleb nipet-näpet meenete müügist.
Tehtud töö ja tulemuse seost näeb ka kuues linnas peremeheta kassidele-koertele (aga vajadusel ka kilpkonnadele, merisigadele, küülikutele ja teab kellele veel) kodu pakkuv Varjupaikade MTÜ. “Oleks nagu ette aimanud, et sel aastal tuleb annetuste nimel veel kõvemini pingutada,” kommenteerib juht Triinu Priks otsust jaanuarist ühingusse eraldi fundraiser tööle võtta.
Seetõttu ei oskagi ta öelda, kas ja kuidas kroonviirus varjupaikade annetuste laekumisi on mõjutanud. Neil on olnud rohkem võimalust annetajatega suhelda, leida püsitoetajaid, ning üksikisikute annetused on aastaga kasvanud 40%, ettevõtete omad pea kahekordseks.
Tõsi, on ka neid õnnelikke hommikuid, kus heategevusorganisatsioon avastab pangaarvelt ootamatu annetuse – näiteks mõne firma või sõpruskonna otsus jõulu- või sünnipäevakinkide raha heategevuseks anda. Ent selleks peab su tuntus olema tasemel, kus võõrad inimesed oskavad sind une pealt nimetada või esimeste Google’i-otsingutega leida. Ja selleni jõudmine käib jälle ainult läbi pideva töö.
Umbes nagu vähiravifondil Kingitud Elu, kes 2014. aastal alustanuna tõusis aastaga suurimate annetustekogujate esikümnesse ning on viimasel kolmel aastal SOS Lasteküla ja TÜ Kliinikumi Lastefondiga seal omavahel esikohta vahetanud.
Jah, vähk on kellegi kalli võtnud pea igalt Eesti inimeselt, sageli ebaõiglaselt vara, ning nõnda on see annetajale paremini hoomatav kui mõnigi “kaugem” mure. Jah, muidugi on hindamatu ka fondi asutaja Toivo Tänavsuu meedia-talent. Ent vähemalt sama olulised – kui mitte tähtsamadki – on olnud need lugematud tunnid, mis fondi vabatahtlikud on korjanduskastide ja makseterminalidega veetnud kõikmõeldavatel üritustel. Rahaliselt toovad need sisse vaid umbes kümnendiku fondi tuludest, kuid suuresti tänu neile on saavutatud, et kui paluda inimesel tänavalt nimetada mõni Eesti heategevusühing, on selleks enamasti Kingitud Elu.
Ent sa ei tohi mõjuda ka liiga pealetükkivalt. Kui Kingitud Elu algusaastatel selle kohta kriitikat sai, anti vabatahtlikele juhtnöörid, et üritustel ollakse küll nähtavad ja valmis kõigiga suhtlema, ent ise vestlust ei alustata.
On tähtis, et annetaja tunneks, et jõudis ise toetamisotsusele, mitte ei teinud seda sooviga tüütust müügimehest lõpuks vabaneda.
Meedias pildil olemine tuleb kindlasti kasuks. Mitte ainult oma trummi võimalikult kõvasti põristamine – iga hitt saab peagi vanaks –, vaid ka oskus siduda oma teemat sellega, mis parajasti ühiskonnas kõneaineks.
Kui koolid kevadel distantsõppele läksid, näis, et paus ootab ees ka seitse aastat edukalt koolikiusamist vähendanud Kiusamisvaba Kooli (KiVa). Arusaadav, et korraga tuli koolidel lahendada müriaad pakilisi probleeme. Samas teadsid sihtasutuse eksperdid, et näost-näkku kontaktide kadumisel kolib internetti ka kiusamine.
Igakevadine õpilasküsitlus – nad on üks väheseid ühinguid Eestis, kes nii tõenduspõhiselt oma töö mõju mõõdab – näitaski, et koolides, kes pole KiVa programmiga liitunud, kasvas küberkiusamine poole võrra. KiVa koolides olid näitajad aga isegi tavalistest aastatest paremad, lapsed võtsid eelnevalt omandatud oskused ka koduõppele kaasa. Need faktid aitasid KiVa tagasi pilti tuua. Varsti toimuvas programmis osalevatele õpetajatele mõeldud talvekoolis keskendutaksegi just küberkiusamise ärahoidmise oskustele.
Kuid isegi 2020. aastal ei piirdunud ühiskonna huvi ainult kroonviirusega. Töömahu kõrval on helgema poolena kogenud annetajate hulga kasvu – umbes viiendiku võrra – ka Eesti Inimõiguste Keskus. Juhataja Egert Rünne toob eraldi välja kõige nooremate, 16–23-aastaste annetajate lisandumise. “Nad annetavad küll väiksemaid summasid, kuid on väga aktiivsed ja korraldavad omal algatusel meie tegevuse toetamiseks üritusi,” märgib ta.
Kust nad tulid? “Tänagem” näiteks Alari Kivisaart. Juunis algatas aktivist Katrina Indiana petitsiooni Sky raadiole, kus palus Kivisaare töölt eemaldamist, leides, et raadioeetris ei peaks kõlama naljad vägistamisohvrite kulul või teisele rassile omistatud kalduvustest. Kivisaar nõudis vastuseks 75 000 eurot valuraha laimu eest. Keskus toetab aktivisti kohtuvaidluses ning võis augusti keskel teatada, et tänu annetajatele on selleks vajalik summa koos.
Oktoobris, pärast toonase siseministri Rootsis jooksmise teemalist soovitust, kasvasid tavakuudega võrreldes pea neljakordseks ka LGBT Ühingule tehtud annetused. (Küsisime tänavuste annetuste kohta ka SA-lt Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks, kuid ei saanud vastust.)
Iga annetusekoguja teab, et mida konkreetsem, isiklikum lugu neil pakkuda on, seda enam õnnestub annetaja hinge pugeda.
See on küll kahe teraga mõõk. Ühelt poolt on oluline, et annetaja näeb seost oma panuse, selle konkreetse kasutamise ja tulemuse vahel – ning muidugi on see lihtsam, kui saab jutustada lugu ühest lapsest, ühest loomast, ühest kordategemist vajavast paigast. Teisalt süveneb niimoodi arusaam heategevusest kui paljalt üksikjuhtumite kiirabist ning vaeslapseks võib jääda töö nende probleemide ennetamise ja põhjuste kõrvaldamisega, mis aitaks ära hoida palju enam kannatusi.
Nähtamatud Loomad viisid advendiajaks lõpule 105 tšintšilja päästeoperatsiooni. Uksi sulgevas farmis oleks loomakesi oodanud elektrilöögiga hukkamine, et siis saada mõneks karvaseks iluvidinaks, kuid nüüd jätkub tänu annetajatele nende elu uute kodude sootuks paremates tingimustes lemmikloomadena.
Kristina Mering on selle üle muidugi õnnelik, kuid ta hääles võib tajuda ka kübekest nukrust, kui ta tõdeb, et selline aktsioon äratas hoopis enam tähelepanu kui nende pikalt kestnud töö karusloomafarmide keelustamiseks, olgugi viimase mõju loomade heaolule määratult suurem.
Siiski, ühekordsete abikäe ulatajate kõrval aitasid tšintšiljad neil leida ka uusi püsiannetajaid ning edukas aktsioon annab ühingu tiimile uut energiat vajaliku seadusemuudatuse eest seista. Oktoobris läbiski see Riigikogus juba ei tea mitmendal katsel lõpuks esimese lugemise.
Nii püüdlevadki suuremad heategevusühingud selle poole, et saada oma toetajad püsiannetajateks, olgu või mõne euro kaupa kuus. Tänavu hakkas Tallinna Lastehaigla Toetusfond aga juba märtsis nägema ka püsilepingute katkestamisi, uuesti on see sagenenud oktoobris-novembris. Kui kogu eelmise aasta peale oli katkestajaid keskmiselt üks päeva kohta (kokku on fondil püsiannetajaid umbes neli tuhat), siis tänavu on loobujaid juba novembri lõpuks 560, lisaks need, kes toetussummat vähendanud. Ehkki fond selle kohta ei päri, on paljud omal algatusel lisanud selgituse, et kaotati töö või vähenes palk. Mitmed märgivad, et kui olud jälle paranevad, tullakse tagasi.
Samas on uute püsitoetuselepingute sõlmimine jätkunud siiski endise hooga, ja kui sellele lisada kõik muud toetusviisid, on tänavune aasta numbriliselt fondile edukamgi kui 2019, tõdeb juhataja Inna Kramer. Ka teised ühingud ütlevad, et kui ühekordsete annetajate seas on ärakukkumisi näha (kes on loobunud, kes otsustanud annetada kellelegi teisele), siis püsitoetajad on valdavalt nendega jäänud – ehkki mõnel juhul sülitatakse seejuures kolm korda üle õla ja mööndakse, et raskemad ajad ei pruugi veel käes olla.
Kõige kiiremini reageerib kriisidele ootuspäraselt ärisektor. SOS Lasteküla Eesti Ühingul on ettevõtete annetused vähenenud tänavu umbes kolmandiku võrra. Lahendusena lähenetakse firmadele nüüd senisest personaalsemate pakkumistega – kellelt küsitakse abi maja remontimisel, kellelt lastele spordivarustuse hankimisel. “Räägime, arutame, otsime võimalusi – seda tööd on nüüd oluliselt juures,” kostab ühingu juht Margus Oro.
Ka Kiusamisvaba Kool kogeb, et rahalise toetuse lepinguid ettevõtted praegu sõlmima ei kipu. Siiski aidatakse endiselt oma teenustega, näiteks turunduse ja reklaami näol.
Seega tööd on aasta heategevusühingutele toonud juurde kõvasti. Ent ka töökus viib sihile muidugi vaid targalt tehtuna, mitte niisama rapsides.
Kui Illenzeeri fondiga võttis ühendust kaitseliitlasest maalikunstnik, mullu neli kuud tõlgina Malis missioonil teeninud Karl-Erik Talvet, ja pakkus, et annetab fondile oksjonile panekuks oma näituse “Maalid Malist”, kõlas see igati loogilise koostööna. Ometi tundis fondi juht Iti Aavik kõhedust – kes ostaks endale natüürmordi kiivri ja automaadiga?
Oksjoni eel helistas kunstnik ja oli mures – kutseid saadeti välja sadakond, aga galeriisse mahub 25 inimest. Aavik rahustas teda: kui juba 20 kohale tuleks, on hästi.
Ja nad tulid. Tulid Prantsuse suursaatkonna töötajad – meie sõdurid teenivad Malis koos prantslastega – ning ostsid maale endale ja saatkonda. Ettevõtja, kes teeb Kaitseväele hankeid, ostis neid firmakingitusteks äripartneritele. Kaitseväe juhataja ostis. Kokku teeniti sel päeval fondile üle 3000 euro. “Kui oleksime lihtsalt juhuslikke inimesi kutsunud, poleks sellist müüki olnud,” ütleb Aavik.
Kuigi ära jätta tuli ka mullu Pärnu Rannahotelli kingitusena alguse saanud sünnipäeva-tuluõhtu detsembris, ei kujune aasta Aaviku sõnul Illenzeeri fondile laekumistelt varasemast oluliselt kehvemaks. Siiski, kui varem on lastele makstavaid stipendiume igal aastal veidi suurendatud, siis tänavu otsustati varasema summa juurde jääda. “Meie eelarve on väga konservatiivne,” ütleb Aavik, võrreldes ühingut kindlustusfondiga – lapsi ollakse valmis toetama kogu nende koolitee jooksul, sealhulgas ülikooliõpingutes. Ja ehkki kõik loodavad, et seda kunagi ei juhtu, tuleb valmis olla ka võimaluseks, et ühel kurval päeval on neil toetust vajavaid lapsi rohkem.
Reservide kallale mineku vajadust juba sel aastal tunnistavad siiski mitmed organisatsioonid – ning õnnelikud on need, kel seda võimalust on. Margus Oro on varem korduvalt pidanud vastama, miks nad ikka küsivad uusi annetusi, kui endal lõppes majandusaasta plussiga. Nüüd on varasemad valikud osutunud väga vajalikuks.
1994. aastal Eestis alustanud SOS Lastekülale pole raskused samas võõrad. “Me oleme kahest kriisist läbi tulnud,” ütleb Oro. Kui eelmistel kordadel sõltuti veel suuresti ka välisabist, siis tänaseks on Eesti ühiskonnana sealmaal, kus jõukamate naabrite tuge oodata enam ei saa. “Me teame, et peame sellest ise välja tulema,” räägib Oro. “Oleme ses osas võrdsed suurte ja tugevatega.”
See polegi teab mis halb tunne.
Epiloog: elu läheb edasi
Aastalõpp on heategevusmaailmas kiireim tööaeg. Ega ole ju loogilist seletust, et abivajadus jõulude ajal eriliselt kasvaks, ent kui juba on nii kujunenud, et just detsembris oleme neile teemadele tavalisest enam avatud – no siis on.
Mitmed ühingud valmistavad juba ette ka kevadisi üritusi. Nii, nagu eelmisel aastal samal ajal. Sest – elu läheb ju edasi. Keegi ei tea, milliseks kevad kujuneb, mida saab teha ja mida mitte, aga valmis tuleb olla. Lõppeks polegi teadmatuses, vajaduses kiiresti plaane muuta, ka kitsastes oludes toime tulla vabakonna jaoks midagi teab mis uut.
Nõnda pole praegu ilmselt just paljudes ühingutes aega kokkuvõtteid teha ja mõtiskleda, kuidas tänavu läks. Ent üldjoontes paistab, et saadi hakkama. Mõnel juhul pareminigi kui varem.
Samas, need ligi poolsada organisatsiooni, kellega selle loo tarvis suhtlesime, koguvad hulga peale kokku umbes kolmandiku kõigist siinsetest annetustest, ent moodustavad vaid 3% annetuste saajatest. Ülejäänud 2/3 heategevusrahast läheb umbes 1400 ühingule. Me ei tea veel, kuidas nende käsi tänavu on käinud.
Muidugi on heategevuses mõndagi, mis on tore, kui juhtub, ent ka ilma milleta saab hakkama. Jääb mõni pink või näitus sel aastal avamata, raamat ilmumata, tore väljasõit, laager või spordiüritus toimumata – pole suuremat häda, küll varsti jälle.
Ent palju on sellist, mille puhul see “varsti” peab tähendama “praegu”. Heategevusühingud ei koosne pilvedes hõljuvatest eluvõõrastest ullikestest. Uskuge, töötades puuetega inimeste ja raskelt haigetega, vanemahoolitsuseta lastega, perevägivalla või koolikiusamise ohvritega, puuduses perede ja lootuse kaotanutega, teavad nad elust rohkem kui enamik meist. Väga tihti on nad parimad asjatundjad, keda meil võtta on.
Jutu sisse poetavad nad mõnegi märkuse, mis peaks olema teisiti riigi töös – mitmed sammud on seejuures rohkem kättevõtmise asi kui suur ja kulukas reform. Ent kordagi ei ütle nad midagi kriitilist, midagi tingivas kõneviisis annetajate kohta.
Kõrvalt vaadates mõtled aga, et me võiksime neid rohkem usaldada. Mõista, et see, mis nad teevad, on tõsine ja pühendunud töö, mitte lihtsalt väike hobi – isegi kui ühingu asju aetakse mõne teise ameti kõrvalt.
Kui nemad julgevad rinda pista teemadega, millele me tihti isegi mõelda ei taha, siis julgegu meie neid selle eest vähemalt tänada ja oma abiga tunnustada.
See on valik, mis sõltub ainult meist.
Iga uue annetaja, iga uue vabatahtlikuga lisandub inimene, kes ei näe paljalt probleemi, vaid ka lahendust ning ennast ühena neist lahendajatest. Sel moel muudavad heategevusühingud me ühiskonnas veel midagi sootuks suuremat. Samm-sammult, tegu-teolt, valik valiku järel.
Loe ka artiklisarja esimest osa (eesliini organisatsioonid) ja teist osa (tagala).
***
Artikli autorid on Annetamistalgute korraldajad Andrei Liimets ja Urmo Kübar.
“Tark annetaja” on rubriik, kus soovime lugejani tuua ideid ja andmeid, mille abil oma heategevuskäitumist läbi mõelda ning aidata niimoodi kaasa sellele, et Eesti oleks ühiskonnana õnnelikum, jõukam, targem ja tervem. Kaastööd ja ettepanekud on oodatud rubriigi toimetaja Urmo Kübara e-posti aadressile urmo@heakodanik.ee.
