Pealkiri on kujundlik sõnaühend, fraseologism, mis iseloomustab inimese teatavat käitumist.
Tavaelus ei kujuta me ju ette end ratsutavat kaslastest kiskja, džunglite valitseja seljas, kui tegemist pole just tsirkuseloomaga. See lõpeks fataalselt. Võrdlus rõhutab riskimist ja seikluslikkust, mida mõned võivad imetleda kui vapruse avaldist, teised taas suhtuvad sellesse hukkamõistvalt. Mida aga siinkohal rõhutada tahan, on see, et tegemist on kultuurilise suhtega. See suhe pole ühepoolne ülekanne, loomalt inimesele, vaid niisamuti ka inimeselt loomale.
Kaheksa aasta eest on luuletaja ja mõtleja Hasso Krull kirjutanud tähelepanuväärse essee “Loom on inimesele inimene”, milles ta, toetudes Ameerika kultuuriantropoloogi Marshall Sahlinsi käsitlusele kultuurist kui Homo sapiens’ist varasemale fenomenile, väidab, et “kultuur on pigem inimese algseisund, mitte mingi hilisem leiutis, mis metsiku ja agressiivse inimlooma kammitsasse pani.” “Ja asi pole mitte ainult selles,” jätkab Krull, “et kultuur on vanem kui inimene – kultuur on inimese kui bioloogilise liigi algupärane, loomulik osa. Kultuur ongi inimloomus. Inimloom on kultuurloom, inimkultuur on loomakultuur.”
Põrkume sellele mitte ainult loomadega seotud võrdkujundites, vaid mütoloogias ja muinasjuttude maailmas, mis moodustab kõigi rahvaste, sh eesti kirjanduskultuuri aluskihi. Omaette liigi muinasjuttudest moodustavad loomamuinasjutud, milles loomadele omistatakse inimlikke omadusi. Folkloristide Antti Aarne, Stith Thompsoni ja Hans-Jörg Utheri kataloog (ATU) registreerib ligi kolmsada loomamuinasjutu tüüpi. Üsnagi tihti on loomad ja linnud inimestele õpetajateks.”Serviti, ikka serviti,” juhendab siil Kalevipoega tapluses Peipsi sortsipoegadega. Rongad ja öökullid kehastavad tarkust. Vana-Rooma tarkusejumalanna Minerva (Vana-Kreeka Athena vaste) on jätnud filosoofiasse lausa meemi. “Alles hämaruse laskudes alustab Minerva öökull oma lendu,” kirjutab G.W.F. Hegel oma “Õigusfilosoofia” sissejuhatuses, osutades sellega, et mingi ajajärgu olemus ja tähendus saavad mõistetavaks alles selle lõpu lähenedes. Tagantjärele tarkus aitab meid vaid juhul, kui käsitleme toimunut ja toimuvat terviklikkuses.
Antiikmütoloogia kubiseb loomakujulistest või loomaks moonduvatest jumalatest. Apollon võis ilmuda raisakotka või delfiinina. Athena pääsukesena, Dionysos lõvina, Zeus härjana, Poseidon sõnnina. Veel selgemini avaldus see deemonite või pooljumalate puhul (kentaurid, harpüiad, saatürid). Linnud teenisid jumalaid saadikute ja abilistena.
Antiikkirjanduse kursusest ülikoolis 1970ndate algul, mida luges meile legendaarne klassikaline filoloog, dotsent Richard Kleis, meenub episood väidetavalt Homerosele omistatava koomilise väike-eeposega, pigem eepose paroodiaga “Konnade ja hiirte sõda”. Teose vanakreekakeelse pealkirja väljaütlemine ajas keele sõlme – “Batrachomyomachia”. Õppejõud ütles muheledes, et selle kordamine on parim häälesoojendus lauljatele, näitlejatele ja kõnemeestele. Muide, osa sellest eeposest on eesti vaimulikust luuletaja ja tõlkija Jaan Bergmann (1856–1916) ümber pannud ka eesti keelde. Vana-Kreeka kirjandusest väärivad selles kontekstis nimetamist Aristophanese komöödia “Linnud” ja Aisopose valmid. Neis õpetlik-satiirilistes lühipalades tegutsevadki loomad, esindades samal ajal inimloomusele omaseid arhetüüpe (kavalust, rumalust, kadedust jms). Eesti suurimaks valmimeistriks oli Jakob Tamm. Klassikaliseks näiteks on tema “Punik”, mis kõlab tänagi ülimalt ajakohasena:
Kord Päitsik puskis Punikut,
Kes teab, mis tulu sellest saada ihkas?
Võib-olla et ta Punikut vast vihkas,
või vaigistas ehk muidu südant viimikut.
Ta oli Punikust ju kõvem palju.
Ja kus näib teine nõdrem ees,
sääl iga kergatski on mees!
Mis tegi aga Punik? Hoobi sai ta valju –
see oli tarvis kätte tasuda,
kuid kuidas õiendada kangemaga:
ei või ju vastu hakata!
Ta vaatab ümber: ees tal Kirjak vaga…
See oli nõdrem temast – seda teadis ta –
ja selle kallale siis tormas tuhinaga.
Ma ütlen lisaks veel:
Nii pole üksi aasal karja hulgas lugu,
kus trooni pääl on tõpra meel, –
vaid säälgi juhtub nii, kus inimeste sugu:
et see kes kangem, rusub kehvemat,
ja kehvem – jälle kehvemat.
Kuna haruharva on kultuurid ajas ja ruumis isoleeritud, siis rändavad motiivid, tegelased erinevatesse kirjandus- ja kunstiliikidesse. Nii tunneb ka eesti muinasjututraditsioon “Lindude ja loomade sõda”. Paljud rahvatarkused on sadestunud pühakirja, sealt edasi kirjandusse, teatrisse, kujutavasse kunsti, muusikasse. Veebiküljelt Folklore.ee võib leida suure hulga loomadega seotud ütlemisi.
Piiblit ongi peetud vanasõnade ja kõnekäändude (paröömiate) põhimaardlaks. Just piibel ja rändmotiivid on toonud meie kirjanduslikku kujundi-ilma ka eksootilisi loomi. Eesti piiblitõlkeid uurinud keeleteadlane Kristiina Ross on Anton Thor Helle tõlgitud ja 1739. aastal ilmunud piiblist loetlenud umbes seitsekümmend hebraismi (EPL 5. juuni 1999). Otsene heebrea laensõna on Rossi andmeil siiski üksnes lennuvõimetu “jaanalind”, mis teistesse keeltesse on tõlgitud ladina tüve struthio kaudu (sks Strauss, sm strutsi). Lõvi (varasemas keelepruugis, sh piiblis “lõukoer”) on sagedane tegelane muinasjuttudes. Leopardi ja lõvi “seguna” on see heraldikas väärikal kohal olev loom jõudnud ka Eesti Vabariigi vapile.
Või võtkem selline ütlemine, samuti piibli päritolu, nagu “Ennem läheb kaamel läbi nõelasilma, kui rikas saab taevariiki” (Mt 19,24; Mk 10,25). Meie tavakeeles, aga ka kirjanduslikus kõnepruugis on see teisenenud lihtsalt kaameli ja nõelasilma võrdluseks, esindades näiliselt midagi täiesti võimatut, aga õnnelike juhuste kokkusattumise hetkel ja ülima pingutusega siiski teostatavat eesmärki. Olen ise võrrelnud kogu Eesti saatuselugu just kaameli pugemisena läbi nõelasilma. Võiks muidugi otsida võrdlust kellegagi ka meie “kirjanduslikus loomaaias” tavaliselt ringi liikuva seltskonna hulgast. Siili sai juba ülalpool nimetatud, aga karud, hundid (vrd Kitzbergi “Libahunt”), rebased, jänesed, kitsed ja põdrad, koduloomadest kuked-kanad, haned ja pardid, ja muidugi meie animalistlikul panteonil istuvad koer ja kass – jah, kujundlikult sobiks igaüks neist “kaameli” asemel sellesse võrdlusse. Ent neil puuduks see sakraal-sümboolne taust, mis valitseb “nõelasilma ja kaameli” vahel. Lisaksin veel sedagi, et igas teises võrdluses jääks see suhe psühholoogiliselt pingestamata.
Siinkohal ongi ülim aeg ja õige hetk tulla tiigri juurde.
Mõistagi pean ma silmas Eduard Wiiralti kuulsaid tiigriportreid, millest põhjalikult on kirjutanud Maie Kalda oma raamatus “Mis loom see on?” (2004). Ta osutab kõigepealt 1937. aastal valminud ja Wiiralti üheks visiitkaardiks saanud “Lamavale tiigrile” ja “Tiigrile”, aga ka vähem tuntutele, kuid sama ilusatele graafilistele lehtedele “Magavad kassid” (itaalia pliiats) ning “Puuma ja panter” (kuivnõel, ofort). Kalda kirjutab – ja ma arvan, et see ongi seesama, mida peab silmas Hasso Krull inim- ja loomakultuuri võrdsustamisel:
“Kunstniku huvi tulipunktis on loom kui niisugune, kui oma liigi täiuslik esindaja. Animalistika suhestatus spetsiifiliselt inimlikuga seisneb siin eeskätt selles, et kunstnik on oma tiigrit portreteerinud samaväärse psühholoogilise süvenemisega nagu inimisiksust.” Ja pisut edasi jätkab Kalda: “Eksootilised suurkaslased on kõigile teadaolevalt ohtlikud kiskjad. Wiiralti lamav tiiger on aga rahu ja suursugusus ise, poseerib vabalt ja loomulikult nagu tark inimene.”
Minu enda kohtumine Wiiralti tiigriga saab aga teoks 1964. aastal Lilli Prometi samanimelise novellikogu ümbrispaberilt. Kogu ennast peetakse Prometi novellistika esindusteoseks. Niminovellis asetub kirjanik aga hoopis tiigri positsioonile. Millest mõtleb, mida tunneb modell, seistes, istudes või lebades kunstniku ees? Kirjanikult loeme:
“Suur graafik oli töösse süvenenud, tema näol, mis muidu oli suletud ja tõsine, oli vaikne leebus. Näis, et mingid head mõtted võlusid teda. Tiiger aga tundis end täbarasti. Ta hoidis küll saba vaguralt jala ligi ega vehkinud sellega, vaatas raugel pilgul meistrile otsa ja ta asend oli ka mugav. Aga see ainult tundus pealtnäha nõnda nagu oleks tal hea. Tegelikult oli ta rahutu, sest tema ümber sigines miskit võõrast, mida ta ei tundnud ja mis häiris.”
Pilti vaadates me teame, mis need on – kased! Wiiralti kodumaa ja koduigatsus. See, mis annab mistahes portreele tema psühholoogilise sügavuse, on taust. Mõnikord on portree ise millegi taustal, aga kui see on ühtlane ja määratlemata, siis ilmub taust portreteeritava enda näoilmes, tema kehahoiakus, riietes ja aksessuaarides. Loom või inimene – vahet pole. Nagu pole selles mõttes ka vahet maalil ja kirjandusteosel. Isiksuslikkus, omapära ja elavus tervikuna tabatakse või luuakse ikka vaid läbi seoste, objekti ja subjekti, tegelikkuse ja kujutluse vahelisel õhkõrnal piiril.
Rubriigis “Loodimisi eesti kultuuriloos” portreteerib Rein Veidemann tähthetki, teoseid ja inimesi eesti kultuuris, keskendudes peamiselt sõjajärgsetele aastakümnetele, millega teda seob isiklik kogemus, mälestus või uurimistöö.
