Naise kujutamine kunstis on peegeldanud soorollide olemust eri ühiskondades ja aegadel – kõneledes mehe ja naise kooseksistentsist, tasakaalust või selle totaalsest puudumisest. Cherchez la femme – asjakohane klišee.
Artikkel on esmalt ilmunud Edasi paberajakirja talvenumbris, mis on saadaval suuremates lehekioskites. Kõiki seniseid pabernumbreid saab osta ka digiajakirjana.
Naine on kunsti mõjutanud ja muutnud palju, saamata sinna saabudes just palju sõna sekka öelda. Naine tekkis kunstiteostele valdavalt läbi patriarhaalse prisma, nii nagu meeste poolt kanoniseeritud maailm teda nägi, näha tahtis või tema kujutamist oluliseks, sündsaks ja ka ainuvõimalikuks pidas. Just sündsus on see “köis”, millel naine on läbi kunstiajaloo jalg jala ette balansseerides astunud, kaotamata kordagi võimet kunsti inspireerida, kütkestada või provotseerida lõhkuma kehtivaid norme.
Ürgrahvaste kunstis on naist kujutatud emaduse ja viljakuse sümbolina. Üks müstilisemaid näiteid on 30 000 aasta vanune Willendorfi Venus. Just armastusjumalanna on õigustanud naise figuuri ja selle arendusi kunstis. Antiikühiskond nägi ilmalikku naist pigem ebasündsana, kas hetääri või kannatava ohvrina. Aphrodite aga läbis siivsuse testi, kui kreeka skulptor Praxiteles 4. sajandil eKr kujutas teda süütult vannist välja astumas – õigustatult alasti. See oli aeg, mil kunstis valitses võimukalt meesakt, ilma igasuguse kompromiteeriva tagamõtteta, väljendades maskuliinset jõudu, võimu ja ideaale, millega naisekehal ei olnud ju seost.
Naine sai kunstis vabaks maalitud, temaks endaks, läbi mitmete ühiskondlike ja kunstiliste väljendus- ja vormikäsitluste muutuste. Tee pildile, kus ta võis lihtsalt eriilmelisena poseerida, oli pikk.
Suuremaid muutusi naise staatusele tõi Aleksander Suur: naise õigused hakkasid tasapisi laienema ning kunstiski sai ta jõudumööda mitmekesisemaid rolle, pidamata seejuures olema ilmtingimata prostituut, jumalanna, osa religioossest kompositsioonist või kandma kuningliku soo pitserit.
Keskaeg süvenes kristlusesse ja leidis naisele omad võimalused, kujutades teda neitsi Maarja, aga ka pattu langenud Eevana. Naised olid kohal tollastes apokalüptilistes massistseenides, esindades tegelasi nii paradiisist kui ka põrgust. Flaami kunsti olustikus ilmusid nad mehe kõrvale aina julgemalt, aidates kanda mõnd olulist moraliseerivat sõnumit. Renessanss tõi kristlike dogmade juurde antiikaja ideaalid, võidutses humanism. Kreeka jumalannadena soositud naised võisid Rubensi käsitluses olla julgelt lopsakad. 15. sajandi Itaalias maalis Botticelli naist mereveest sündinud imekauni Venusena, absoluutselt religioonivabalt, kauniduse võrdkujuna – ajendeid naisi kujutada leiti piisavalt.
Aegamisi usu osakaal kunstis vähenes ning 18. sajandi prantsuse akadeemiline maalikool rõhutas naist eelkõige modellina stuudios, taandas tolle pea töövahendiks professionaalse kunstihariduse omandamisel – õiged proportsioonid, tõetruud vormid, pädevad valgused ja varjud. 1814. aastal valminud, liigse erootilisusega silma paistnud Dominique Ingres’ maal “Suur odalisk” sai akadeemikute õigustuse vaid tänu sellele, et maalil kujutati haaremi orjatari eksootilisest kultuurist kui alamat. Taas põhjendas kontekst kunstniku taotluse maalida naist – igatsusega kaunilt ja kaunina… Naisi kunstis on valdavalt maalinud mehed.
Läbi aegade vaadatuna näib naise kujutamine kunstis olevat otsekui kiusatus, millele on püütud leida õigustusi. See teema kannab endas erinevate aegade inimlikku olemust kõige enam. Kunstiilminguid ei saa vaadata ühiskonnaprotsessidest eraldi. Kunst on nagu peegel tuhandest erinevast toast, olles talletanud kõik need, kes seal kunagi käinud.
Süvapsühholoogilist naise analüüsi läbi kunsti võiks jätkuda sadade lehekülgede kaupa. Kunst ise pakub aga märksa atraktiivsemaid vastuseid – ajastute energia ja sõnumid on siin loetavad visuaalselt. Maalitavate rollid ilmnevad nende olekus, hoiakutes, poosides ja kompositsioonide rõhuasetuses.
Valik naisi tuntud eesti kunstnikelt 20. sajandil – kujutavad mehed
Mida peegeldab naine eesti professionaalses kunstis, mille eeskujuks on olnud peamiselt 19. sajandi teise poole ja 20. sajandi alguse kunstiliikumised Euroopas, kui Pablo Picasso portreteeris Dora Maari kuubikutest koosnevana või Amedeo Modigliani ei maalinud oma Jeani portreedele silmi, kuna näis, et ta ei tunne naist selleks veel piisavalt?
Eduard Wiiralt. “Madonna”. 1929.
Linoolsügavtrükk. Plm 31 x 29,8 cm
Selles naises on ühendatud otsekui kaks maailma: teose religioosselt madonnalik väline vormikeel ja kelmikalt väljakutsuv loomus, mida reedab naeratus.
Karl Tael. “Kaks naisakti rannal”. 1934.
Õli, lõuend. 84 x 65,5 cm
Itaalia renessansile iseloomulikus käsitluses maastiku foonil maalitud naised 1930ndatest aastatest, lihtsalt punase vihmavarjuga!
Henn Roode. “Kunstistuudios”. 1964–1965.
Õli, kartong. Lm 50,5 x 36 cm
Seljavaates istuv abstraktne naisefiguur, mis on niisama vaevu aimatav kui kunstniku mõte temast.
Endel Kõks. “Kiirguse valem”. 1964.
Õli, lõuend. 55,3 x 46 cm
Maal nagu jazz, ajastu rütmid ja ideaalid – Sofia Loren kui imetlusväärse naise koondkuju.
Lembit Sarapuu. “Pulmakleit Ledale”. 1998–1999.
Õli, lõuend. 116 x 89 cm
Zeus ilmus Leda juurde luigena, neil sündis tütar Helena – antiikmütoloogia paelub naisi kujutama ka 1990ndate Eestis.
Piia Ausman
Piia Ausman on Eesti ühe esigalerii Haus Galerii juht ja omanik, kuraator, kunstikonsultant. Edasi kunstirubriigis tutvustab ta lugejatele tähelepanuväärseid sündmusi ja kunstiteoseid nii ajaloost kui kaasajast. Eesmärk on avada kunsti rolli ühiskonnas, vaadelda ja mõtestada maailma läbi kunsti, tuua kunst inimestele lähemale. Loe artikleid (12)
