Esimene suurtuur Vuelta ongi läbi! Kokku kogunes 18 võistluspäeva ja puhkepäevadega 85 h 56 min ja 3083 km. Need kolm nädalat panid mind rattasporti ja inimvõimete piiri täiesti uue nurga alt vaatama. Ma ei vaata telekast suurtuuri enam mitte kunagi sama pilguga, kui tegin seda enne Vuelta läbimist. See avardas ohtralt silmaringi, samuti õppisin oma organismi palju paremini tundma.

Mihkel Räim on eesti profirattur. Edasi vahendab ratturi muljeid tema esimeselt suurvõistluselt, äsja lõppenud Vuelta velotuurilt. See on haarav ja muhe sissevaade tippsportlase ellu ja annab kaasaelajatele aimu, kuidas paistab suurvõistlus sadulast nähtuna. Kui mõelda, et velotuuril sõidetakse iga päev põhimõtteliselt Tallinnast Tartusse JALGRATTAGA VÕIDU ja enamus mägedes ning keskmised kiirused on 40–50 km/h, ja nõnda 5 h järjest, siis see asetab pingutuse uude perspektiivi. Esimese ja teise nädala kokkuvõtet saad lugeda siit: 1. nädala kokkuvõte ja 2. nädala kokkuvõte.

13. etapp

Eraldistart. Kergelt üles-alla suurel teel ja siis viimased 1,8 km “seina” otsa ronimist. Ajalimiit oli 35% ehk siis saime suhteliselt kergelt hingata. Jalad olid siiski valusad ja erilist naudingut see sõit ei pakkunud. Sõitsin täpselt nii kiiresti, nagu vaja oli, et end mitte liigselt koormata, aga samas kindel olla, et saaksin homme tuuri jätkata. Üldiselt oli naljakas tunne. Pulss väga üles ei läinud. Keskmine pulss oli 151 ja maksimaalne 160.

Homme on ees päris pikk etapp, veidi üle 200 km, aga väga suuri tõuse pole, kuid tõusumeetreid siiski koguneb.

14. etapp

Hull päev. Ülesanne oli Dani kaitsta ja üldiselt ei pidanud me äraminekutesse nina toppima, v-a siis, kui ette satub 25–30 meest. Sel juhul pidime valvsad olema.

Normaalne stsenaarium oleks välja näinud sellisena: alguses mõned rünnakud ja siis saab ca 10–20 meheline grupp eest ära ja asi korras. Reaalsus oli aga see, et esimesed 60 km pandi põhja gaasiga. Väga suuri tõuse polnud, aga sellised 2–3 km ja väga valusalt võeti neid. Õnneks peale 1,5 h said eest minema 7 meest. Seltskond oli esinduslik ja kohe arusaadav, et need mehed läksid jõuga.

Roglici tiim võttis alguses tempotegemise enda peale, nemad soovisid pigem kergemat päeva ja võisid lasta jooksikud üsna kaugele – aga Astanal oli teine plaan ja nad hakkasid pedaale talluma. Umbes tund aega nad üritasid, aga vahe ei vähenenud. Ma ei saanudki aru, kuidas nad üldse arvasid, et suudavad selle asja kokku tõmmata. Vaadaku lihtsalt paberile ja mehi, kes ees on. Suhteliselt ebareaalne. Seega, nemad lõpetasid töötamise, aga siis avastas Direct Energie, et nüüd võiks nemad hakata ees tõmbama. Tekkis küsimus – kelle jaoks? Ma tõesti ei mõistnud seda. Mees, kelle jaoks nad töötasid, lõpetas 41. kohal….

Kuna päris paljud maksid lõivu ebareaalse esimese pooleteise tunni eest, siis oli näha, et punt on väsinud. Sealhulgas ka mina! Üritasin enne viimast tõusu moodi asja Dani ette aidata ja see ka õnnestus. Eks ta oleks ise ka hakkama saanud, aga vähemalt sain veidi panustada ja siis juba viimased 25 km grupetto‘ga vaikselt finišisse veereda.

Tegelikult oli täna väga veider etapp. Selline tunne, nagu me (ratturid) oleks PlayStationi mängus ja spordidirektorid autos vajutavad nuppe ning annavad käske. Nad ei saanud päris hästi aru, mis seisus meeste jalad ja organism on. Aga see selleks. Järjekordne päev tehtud ning homme on tuuri kõige pikem päev – 230 km. Pöidlad pihku, et pimeda peale ei jää!

15. etapp

Järjekordne etapp tehtud. 230 km pluss 10 km neutraalset starti. Ehk siis korralik päev novembri kohta. Äkki isegi liiga korralik ja pikk?

Etapp algas rahulikult, taheti lasta väike grupp eest ära ja siis vaadata edasi, mis saab. Terve päev oli väga tugev vastutuul ja see mängis täna olulist rolli. Eest said ära ca 7 meest, aga peagi jäi üks hispaania poiss sealt maha või ei jõudnud järele. Ma täpselt ei tea, mis tõrge oli. Ühesõnaga, see meeskond, Caja Rural, läks ette ja nad sõitsid endal pildid eest mustaks, et jooksikud kätte saada ja uute rünnakutega kaasa minna. Peagrupp oli nende peale üsna pahane. Siis läks juba korralikuks sõdimisest ja rünnakuid tuli igalt poolt.

Tundsin täna kohe alguses, et jalg on üsna hapu. Võimalik, et üldse kõige kehvem enesetunne sel tuuril. Eks ta paras piin oli täna. Esimene tõus pandi hooga ja ma ei suutnud pundiga kaasa minna – minu üllatuseks oli veel mehi, kel ilmselt kehvem tunne kui mul. Selle tõusu peal said 13 meest eest ära ja siis võttis grupp rahumeelselt ja saime peagrupi kätte.

Edasi tegi tempot Jumbo Visma meeskond, aga nende plaan oli vahet hoida 4–5 minutit ja asi võis nii jäädagi. Mõnel meeskonnal olid teised plaanid. Bora hakkas sikutama koos NTT ja Treki tiimiga. Tempo oli ebameeldiv, õnneks olid tõusud enamasti suure tee peal ja seal valitses vastutuul. Sain ennast pundis peita, see aitas täna palju. Vahe tõmmatigi väikseks, tundus, et võibki tulla grupifiniš, aga minu enesetunne polnud kiita ja tundsid end kehvasti. Ilmselt oleks pidanud ennast rohkem tankima.

Viimane tõus oli 30 km minna ja siis hakkas ka sadama, tõusu otsas oli ainult 5 kraadi. Ega ma tõusu eriti healt positsioonilt ei alustanud ka ja esimestel 2 km sain aru, et minu mäng on mängitud. Sõitsin “rahulikult” finišisse. Tegelikult oli juba megakülm ja pidin pingutama, et sooja saada. Pulss ei läinud enam üles ja allamäge minnes oli jõhkralt külm.

Väga hull päev jällegi. 240 km ja 4200 tõusumeetrit. Oleks veidi parem enesetunne olnud ning paremini toitunud, siis ehk oleks ees ära olnud ja võinud sprindijalga proovida. Aga oleksid ei maksa midagi, täna tõesti ei olnud seda minekut.

Homme jääb trassile kaks suuremat tõusu ja mis kõige hullem, enne seda võib olla küljetuult.

16. etapp

Etapp algas suhteliselt suure stressiga, kuna tuul oli kõva ja oli võimalik, et esimesed 25 km on küljetuult. Kõik olid valmis, tehti pukkidel sooja ja tarbiti ohtralt kohvi, et olla stardiks valmis. Tihti juhtub nii, et kui ollakse valmis ja kardetakse kõige hullemat, siis midagi ei juhtu. Nii oligi, suurest stressist sai NO STRESS. Hoog võeti maha ja mõned vennad hüppasid jooksikute hulka. Meile sobis. Tundus, et vana hea rattasport on tagasi, aga ei läinud kaua aega, kui UAE ja Bora mõtlesid, et tegelikult võiks grupifinišit proovida.

Eks igal meeskonnal on oma taktika ja eesmärgid, aga täna olid mõlemad liiga optimistlikud. Ilmselt sellepärast, et eile vallutati 4000 tõusumeetrit ja täna oli tõusu vähem. Seal oli üks, tegelikult isegi kaks “probleemi”: ei arvestatud sellega, et täna olid ikka suuremad ja järsemad tõusud, pluss Ineos võttis ohjad enda kätte ja andis korralikult minna.

Mina üritasin alguses Dan Martini lähedale hoida ja tuule eest kaitsa. Sain hakkama ning pärast mägisemal trassil olin juba tagapool. Esimese tõusu elasin üle ja parandasin laskumisel positsiooni. Mõtlesin, et kahe tõusu vahel oleval siledal alal saan veel kasulik olla, aga tegelikkuses polnudki see väga sile ja kurve oli palju ning punt oli pikk. Ineos tõmbas asja pikaks ja viimase tõusu all võtsin käigu välja ning sõitsin väiksema pundiga finišisse.

Homme on kavas viimane raske etapp. Ei tohi veel end lõdvaks lasta. Finiš on tõusu otsas ja on lootus, et Dan suudab end kokkuvõttes poodiumile murda. Kerge see ei ole, aga üritame teda nii palju kui võimalik enne viimast tõusu toetada.