Esimene suurtuur Vuelta ongi läbi! Kokku kogunes 18 võistluspäeva ja puhkepäevadega 85 h 56 min ja 3083 km. Need kolm nädalat panid mind rattasporti ja inimvõimete piiri täiesti uue nurga alt vaatama. Ma ei vaata telekast suurtuuri enam mitte kunagi sama pilguga, kui tegin seda enne Vuelta läbimist. See avardas ohtralt silmaringi, samuti õppisin oma organismi palju paremini tundma.

Mihkel Räim on eesti profirattur. Edasi vahendab ratturi muljeid tema esimeselt suurvõistluselt, äsja lõppenud Vuelta velotuurilt. See on haarav ja muhe sissevaade tippsportlase ellu ja annab kaasaelajatele aimu, kuidas paistab suurvõistlus sadulast nähtuna. Kui mõelda, et velotuuril sõidetakse iga päev põhimõtteliselt Tallinnast Tartusse JALGRATTAGA VÕIDU ja enamus mägedes ning keskmised kiirused on 40–50 km/h, ja nõnda 5 h järjest, siis see asetab pingutuse uude perspektiivi. Esimese ja teise nädala kokkuvõtet saad lugeda siit: 1. nädala kokkuvõte ja 2. nädala kokkuvõte.

13. etapp

Eraldistart. Kergelt üles-alla suurel teel ja siis viimased 1,8 km “seina” otsa ronimist. Ajalimiit oli 35% ehk siis saime suhteliselt kergelt hingata. Jalad olid siiski valusad ja erilist naudingut see sõit ei pakkunud. Sõitsin täpselt nii kiiresti, nagu vaja oli, et end mitte liigselt koormata, aga samas kindel olla, et saaksin homme tuuri jätkata. Üldiselt oli naljakas tunne. Pulss väga üles ei läinud. Keskmine pulss oli 151 ja maksimaalne 160.

Homme on ees päris pikk etapp, veidi üle 200 km, aga väga suuri tõuse pole, kuid tõusumeetreid siiski koguneb.

14. etapp

Hull päev. Ülesanne oli Dani kaitsta ja üldiselt ei pidanud me äraminekutesse nina toppima, v-a siis, kui ette satub 25–30 meest. Sel juhul pidime valvsad olema.

Normaalne stsenaarium oleks välja näinud sellisena: alguses mõned rünnakud ja siis saab ca 10–20 meheline grupp eest ära ja asi korras. Reaalsus oli aga see, et esimesed 60 km pandi põhja gaasiga. Väga suuri tõuse polnud, aga sellised 2–3 km ja väga valusalt võeti neid. Õnneks peale 1,5 h said eest minema 7 meest. Seltskond oli esinduslik ja kohe arusaadav, et need mehed läksid jõuga.

Roglici tiim võttis alguses tempotegemise enda peale, nemad soovisid pigem kergemat päeva ja võisid lasta jooksikud üsna kaugele – aga Astanal oli teine plaan ja nad hakkasid pedaale talluma. Umbes tund aega nad üritasid, aga vahe ei vähenenud. Ma ei saanudki aru, kuidas nad üldse arvasid, et suudavad selle asja kokku tõmmata. Vaadaku lihtsalt paberile ja mehi, kes ees on. Suhteliselt ebareaalne. Seega, nemad lõpetasid töötamise, aga siis avastas Direct Energie, et nüüd võiks nemad hakata ees tõmbama. Tekkis küsimus – kelle jaoks? Ma tõesti ei mõistnud seda. Mees, kelle jaoks nad töötasid, lõpetas 41. kohal….

Kuna päris paljud maksid lõivu ebareaalse esimese pooleteise tunni eest, siis oli näha, et punt on väsinud. Sealhulgas ka mina! Üritasin enne viimast tõusu moodi asja Dani ette aidata ja see ka õnnestus. Eks ta oleks ise ka hakkama saanud, aga vähemalt sain veidi panustada ja siis juba viimased 25 km grupetto‘ga vaikselt finišisse veereda.

Tegelikult oli täna väga veider etapp. Selline tunne, nagu me (ratturid) oleks PlayStationi mängus ja spordidirektorid autos vajutavad nuppe ning annavad käske. Nad ei saanud päris hästi aru, mis seisus meeste jalad ja organism on. Aga see selleks. Järjekordne päev tehtud ning homme on tuuri kõige pikem päev – 230 km. Pöidlad pihku, et pimeda peale ei jää!

15. etapp

Järjekordne etapp tehtud. 230 km pluss 10 km neutraalset starti. Ehk siis korralik päev novembri kohta. Äkki isegi liiga korralik ja pikk?

Etapp algas rahulikult, taheti lasta väike grupp eest ära ja siis vaadata edasi, mis saab. Terve päev oli väga tugev vastutuul ja see mängis täna olulist rolli. Eest said ära ca 7 meest, aga peagi jäi üks hispaania poiss sealt maha või ei jõudnud järele. Ma täpselt ei tea, mis tõrge oli. Ühesõnaga, see meeskond, Caja Rural, läks ette ja nad sõitsid endal pildid eest mustaks, et jooksikud kätte saada ja uute rünnakutega kaasa minna. Peagrupp oli nende peale üsna pahane. Siis läks juba korralikuks sõdimisest ja rünnakuid tuli igalt poolt.

Tundsin täna kohe alguses, et jalg on üsna hapu. Võimalik, et üldse kõige kehvem enesetunne sel tuuril. Eks ta paras piin oli täna. Esimene tõus pandi hooga ja ma ei suutnud pundiga kaasa minna – minu üllatuseks oli veel mehi, kel ilmselt kehvem tunne kui mul. Selle tõusu peal said 13 meest eest ära ja siis võttis grupp rahumeelselt ja saime peagrupi kätte.

Edasi tegi tempot Jumbo Visma meeskond, aga nende plaan oli vahet hoida 4–5 minutit ja asi võis nii jäädagi. Mõnel meeskonnal olid teised plaanid. Bora hakkas sikutama koos NTT ja Treki tiimiga. Tempo oli ebameeldiv, õnneks olid tõusud enamasti suure tee peal ja seal valitses vastutuul. Sain ennast pundis peita, see aitas täna palju. Vahe tõmmatigi väikseks, tundus, et võibki tulla grupifiniš, aga minu enesetunne polnud kiita ja tundsid end kehvasti. Ilmselt oleks pidanud ennast rohkem tankima.

Viimane tõus oli 30 km minna ja siis hakkas ka sadama, tõusu otsas oli ainult 5 kraadi. Ega ma tõusu eriti healt positsioonilt ei alustanud ka ja esimestel 2 km sain aru, et minu mäng on mängitud. Sõitsin “rahulikult” finišisse. Tegelikult oli juba megakülm ja pidin pingutama, et sooja saada. Pulss ei läinud enam üles ja allamäge minnes oli jõhkralt külm.

Väga hull päev jällegi. 240 km ja 4200 tõusumeetrit. Oleks veidi parem enesetunne olnud ning paremini toitunud, siis ehk oleks ees ära olnud ja võinud sprindijalga proovida. Aga oleksid ei maksa midagi, täna tõesti ei olnud seda minekut.

Homme jääb trassile kaks suuremat tõusu ja mis kõige hullem, enne seda võib olla küljetuult.

16. etapp

Etapp algas suhteliselt suure stressiga, kuna tuul oli kõva ja oli võimalik, et esimesed 25 km on küljetuult. Kõik olid valmis, tehti pukkidel sooja ja tarbiti ohtralt kohvi, et olla stardiks valmis. Tihti juhtub nii, et kui ollakse valmis ja kardetakse kõige hullemat, siis midagi ei juhtu. Nii oligi, suurest stressist sai NO STRESS. Hoog võeti maha ja mõned vennad hüppasid jooksikute hulka. Meile sobis. Tundus, et vana hea rattasport on tagasi, aga ei läinud kaua aega, kui UAE ja Bora mõtlesid, et tegelikult võiks grupifinišit proovida.

Eks igal meeskonnal on oma taktika ja eesmärgid, aga täna olid mõlemad liiga optimistlikud. Ilmselt sellepärast, et eile vallutati 4000 tõusumeetrit ja täna oli tõusu vähem. Seal oli üks, tegelikult isegi kaks “probleemi”: ei arvestatud sellega, et täna olid ikka suuremad ja järsemad tõusud, pluss Ineos võttis ohjad enda kätte ja andis korralikult minna.

Mina üritasin alguses Dan Martini lähedale hoida ja tuule eest kaitsa. Sain hakkama ning pärast mägisemal trassil olin juba tagapool. Esimese tõusu elasin üle ja parandasin laskumisel positsiooni. Mõtlesin, et kahe tõusu vahel oleval siledal alal saan veel kasulik olla, aga tegelikkuses polnudki see väga sile ja kurve oli palju ning punt oli pikk. Ineos tõmbas asja pikaks ja viimase tõusu all võtsin käigu välja ning sõitsin väiksema pundiga finišisse.

Homme on kavas viimane raske etapp. Ei tohi veel end lõdvaks lasta. Finiš on tõusu otsas ja on lootus, et Dan suudab end kokkuvõttes poodiumile murda. Kerge see ei ole, aga üritame teda nii palju kui võimalik enne viimast tõusu toetada.

18. etapp

140 km sile päev, millest reaalselt võidu sõideti 25 km. Muu aeg läks piltide tegemisele ning show‘le.

Eesmärk oli täna finišis midagi head teha, võtsin sihiks EF-i sprindirongi taga olemise ning jäin lootma, et neil asi õnnestub. Paljud kindlasti küsivad, et miks ma Bora või Quickstepi taga ei ole? Vastus lihtne: kõik tahavad seal olla ning toimub suur võitlus selle nimel, kes seal olla saab. Üksi on raske end kehtestada, seepärast tegime spordidirektoriga teise plaani. Kõik sujus kuni viimase kurvini, tagasipöördeni. Nende rong lagunes ja pidi tegema natuke lisatööd ja “tapsin” oma sprinterijalad. Sain aru, et nüüd on aeg liikuda, andsin endast kõik, et teha hea sprint. Natuke jäin kinni, aga samas heal juhul oleks vast 3–4 kohta eespool olnud. Väga suurt vahet pole.

Esimene suurtuur edukalt läbi, loodetavasti mitte viimane. Tänud kõikidele fännidele ja toetajatele. Teie panus oli suur, ning muidugi aitäh Laasule, kellega koos jutustades läks nii mõnigi päev kiiremini ja ma usun, et toetasime teineteist psühholoogiliselt päris palju!

Kokkuvõte

Esimene suurtuur Vuelta on läbi! Kokku kogunes 18 võistluspäeva ja puhkepäevadega 85 h 56 min ja 3083 km.

Tuuri lõpetamine oli ilmselgelt suur kergendus. Üle joone jõudes tundsin rõõmu, kuid samas ka tühjust hinges. Küsimus oli – mis nüüd edasi? Viimane päev oli meie meeskonna jaoks vägagi emotsionaalne, sest meeskonnakaaslane, kes oli profirattur olnud 18 aastat, lõpetas karjääri. See tõi lisaks temale ka paljudele meist pisara silmi. Järelikult oli tõetruu hüvastijätt profispordiga.

Kui tavaliselt on peale suurtuuri pidu ja vinged õhtusöögid, siis koroonaajastule kohaselt piirdusime burgeritega meeskonnabussis ja asusime autodega Madridist Girona poole teele ning südaööks olime kõik oma Hispaania “häärberites”.

Järgmisel hommikul oli õhus palju küsimusi… Mis ma hommikuks söön? Kas ma tõesti pean nüüd ise endale süüa tegema? Mis mu krediitkaardi PIN-kood oligi? Kas tõesti pean ma ise oma pesu masinasse panema ja seejärel veel kuivama riputama? Kas ma pean ise oma nõud pesema? Tasuta massaažid on vist lõppenud? Ma pean nüüd korterit koristama ja toidupoest süüa hankima? Mis ma üldse päevaga peale hakkan, sest keegi pole mulle detailset plaani kirja pannud? Mis kell kuskil olema peab või mis kell kohver peab pakitud olema, et massöörid saaksid need bussi viia? Ühesõnaga – liiga palju küsimusi ja mitte ühtegi vastust.

Lihtsam on asjal voolata lasta. Nüüd, kui olen natukene taastunud, pean tõdema, et esimene tuurijärgne päev polnud väga hull. Kerge väsimus, aga poleks probleemi olnud veel paar päeva võistelda. Teisel ja kolmandal päeval oli keha šokis, mind tabas meeletu väsimus. Nagu oleks pohmell, tundsin end kui vati sees ja kõik tundus olevat nii aeglane. Võtsin sellest hoolimata ratta ja tegin mõlemal päeval kerge trenni, et veri käiks kehas ringi. See aitas!

Vuelta alguses ütlesin, et tahan kindlasti mingitel etappidel eest ära sõita ja sealt etapivõitu püüda. Nüüd inimesed küsivad ja uurivad, et mees, miks sa oma sõna ei pidanud. Minu vastus on järgmine: tänavu sõideti seda velotuuri hoopis teistmoodi, kui seda ajaloos varem tehtud. Need jooksikutegrupid, mis eest ära said, olid kas 100% hukule määratud või mindi jõuga edasi ja seal sees olid reaalselt maailma tippratturid. Nii “lihtne” algoritm see oligi. Ma ei näinud mõtet proovida nendel etappidel jooksikute hulka saada ja meeskonna sponsoreid näidata, kui oli teada, et sealt midagi ei tule. Kui mindi jõuga, siis sellist mootorit mul sees polnud.

Taktikaliselt oli väga keeruline ja ebastandardne velotuur, seda ütlesid isegi mehed, kel 5 või enam suurtuuri selja taga (jalgades). Kui aus olla, siis ma mõtlesin, et see läbimine on veidi kergem, samas nagu staažikamad kolleegid ütlesid, võis see olla ka nende jaoks raskeim suurtuur. Trass oli ülimalt mägine, olime omadega juba hooaja lõpus, mitte kunagi pole suurtuuri toimunud sellisel ajal. Ikka päris karm!

Mõnedel etappidel, kui endal oli kehvem päev, siis ikka kirusin oma peas, et kas seda oli tõesti vaja. Madridis üle joone vuhisedes sain aru – jah, seda oli vaja! Need kolm nädalat panid mind rattasporti ja inimvõimete piiri täiesti uue nurga alt vaatama. Ma ei vaata telekast suurtuuri enam mitte kunagi sama pilguga, kui tegin seda enne Vuelta läbimist. See avardas ohtralt silmaringi, samuti õppisin oma organismi palju paremini tundma. Neid jutte ja tähelepanekuid on nii palju, et ma võiks sellest raamatugi kirjutada, kuid vaevalt keegi viitsiks seda kõike lugeda.

Mõnele võib tunduda, et ma räägin sellest kogetust ehk liiga palju. Siin aga tuleks aru saada, et mind ja Martin Laasi ei tasuks võrrelda Taaramäe ega Kangertiga, kes on läbinud mitmeid suurtuure. Nemad tunnevad end mägedes koduselt ning nende tase ongi meist parem, see on fakt. Meie Martiniga aga taasavasime üle pika aja laeka “Eesti sprinterid suudavad läbida suurtuuri”.