Me vajame kvaliteetset energiavaru kogu aeg, sõltumata sellest, kas hetkel päike paistab või tuulikud pöörlevad. Kuidas kaasaegset infoühiskonda energiaga varustada? Varustuskindlus ja energiajulgeolek tuleb tagada keskkonahoidlikult, jätkusuutlikult ning mõistliku hinnaga. Millist muutust me selleks vajame? Tuleviku energia teemadel arutleb Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere.

Mõtteid kõnest:

• Infoühiskonna tuleviku võti näib peituvat energias. Kaasaegse infoühiskonna funktsioneerimise eelduseks ja aluseks on pidevalt toimiv kvaliteetne energiavarustus. Suur osa sellest toetub praegu fossiilkütustele, suurtootmisele ja võimsatele ülekandeliinidele. Mida rohkem me tahame, et kvaliteetne energia oleks kogu aeg ilma katkestusteta kättesaadav, seda suurem peab olema võimsusvaru, olgu siis kohapeal tootmises või mujalt toomises. Seda suurem on surve mitte ainult elektrijaamadele, võrkudele ja energia hinnale, vaid ka keskkonnale.
• Albert Einstein on märkinud, et see, mida hüütakse terveks mõistuseks, on tegelikult nende eelarvamuste summa, mis on omandatud enne 18. eluaastat. Aga sellest nähtamatust tõkkest on võimalik üle hüpata. Einstein teadis, et meie ees seisvaid probleeme ei saa lahendada sama mõttemalliga, mille raames need tekkisid.
• Tulevikku näha tahtes ja tulevikku vaadates peame ümber mõtestama selle, kuidas kaasaegselt infoühiskonda energiaga varustada. Võib isegi öelda, et tuleviku nägu on tuleviku energia tootmise ja tarbimise nägu. Teel helgesse tulevikku laiutab mingis mõttes kolmepealine lõhe: varustuskindlus ja energiajulgeolek tuleb ju tagada nõnda, et energia tootmine oleks keskkonnahoidlik ja jätkusuutlik ja et energia hind oleks selline, mida tarbija on nõus maksma.
• Keskkonnale mõjuva koormuse seisukohalt on meil kaks suurt võimalust: kas puhtamalt toota või vähem tarbida. Neid ei saa realiseerida lihtsalt käskude ja keeldude tasemel. Ja mõlemad nõuavad väga paljude kaasteeliste panustamist.
• Taastuvenergiaseadmete käivitamise tempo jääb kõvasti maha sellest, kui palju suletakse fossiilkütustele tuginevaid energiaallikaid. Ja ikka sellepärast, et alati on keegi vastu. Ja vähesed on õnnelikud selle üle, et elektrijaam oleks nende tagahoovis. Nii on Eesti kiiresti jõudnud elektrit eksportivast maast elektrit importivaks maaks.
• Järjest enam saab selgeks, et suuremahuline energiatootmine biomassist ei ole jätkusuutlik. Vesinikuenergeetika kohta puudub tegevusplaan. Tundub, et isegi visioon. Natuke nukram on see, et isegi akudega elektriautod ja soojuspumbad kipuvad olema tupiktee, sest fossiilsetest allikatest toodetud elektri kasutamine elektriautodes ja soojuspumpades tõstab süsinikuheidet võrreldes ahjudega sisepõlemismootoritega autodega. Nõnda on praeguseks tehtud sammud ehk pigem sammuke tagasi.
• Kui tahame olukorda muuta, tuleb asendada fossiilkütusel põhinev energiavarustus taastuvate energiaallikatega kolmel põhimõttel: kvaliteetselt, keskkonnahoidlikult ja mõistliku hinnaga. Eesti tingimustes tunduvad selleks sobivat päikesepaneelide kompleksid ja tuulepargid maal ning merel. Aga need ei saa olla koondatud ühte kohta nagu Auvere elektrijaam, sest taastuvenergiaallikate energia tihedus võrreldes fossiilkütustega on päris väike. Suure maatüki tihedalt päikesepaneelidega katmine lihtsalt hävitab selle all elurikkuse.
• Paljude taastuvenergiaallikate olemusse on sisse kirjutatud üks oluline asi: nendest energia tootmine peab olema hajutatud. See aga tähendab, et need ulatuvad paljude tagaõue. Seda dikteerivad füüsikaseadused ja neid ei saa muuta hääletamisega. Seetõttu vajame me nagu õhku – või nagu nutitelefon laadimist – mitte lihtsalt diskussiooni taastuvenergia üle, vaid iga inimese panuse võimalikkuse üle.
• Blaise Pascal on märkinud, et järeldused, milleni inimene jõuab ise, veenavad teda märksa rohkem kui need, milleni jõuavad teised. Seetõttu on kogu ühiskonda puudutava pöörde puhul keskne väljakutse mitte tehniline, vaid sotsiaalne. Ja selle nimeks on inimeste suhtumine. Nende ootused, lootused, unistused ja hirmud – need on ju väga pika vinnaga, nagu paljud meist teavad. Enamgi veel, need on kumulatiivse ehk üksteist võimendava iseloomuga.
• Järjest enam on kõne all tööstuslikus mahus vesinikutootmine kui meie tuule- ja päikeseparkide orgaaniline roll tuleviku elektrivarustuses. Vesinik on suure energiasisaldusega, praktiliselt ammendamatu, ökoloogiliselt puhas, kui toodetud rohelisest elektrist, kergesti ladustatav ja transporditav energiakandja, mis suudab asendada ka vedelkütuse transpordisektoris. Ja sellest viimasest tuleneb üks lihtne asjaolu: tuleviku energeetika tuleb ise igaühe juurde – mitte isegi tagaaeda, vaid sissesõiduteele, garaaži ja lausa õue keskele – vesinikuauto või elektriauto akupanga näol.
• Tulevik pole täna veel kohal. Tulevik on käänaku taga. Tulevik ei ole alanud seni, kuni valitseb nn NIMBY mõtteviis – kus iganes, aga mitte minu tagaõues. Tulevik algab siis, kui saab teoks Isaac Asimovi võtmes minimaalne võimalik muutus. Selles kontekstis piisab siin ühe tähe muutmisest: N-i asemel Y. YIMBY – Yes, in my backyard. Just minu tagaaias asuvas elektrijaamas on peidus tuleviku võti.