“Kunstnikuvestlus” on rubriik kunstihuvilisele lugejale, mille eesmärk on tutvustada Eesti kunsti ja käsitöömeistreid, vahendades inspireerivaid vestlusi, milles avaneb kunstnike elu- ja loomingufilosoofia. Sel korral tutvustab kunstnikuvestluses oma loomingulist mõttemaailma Margit Paulin, kelle näitus “ÕUNAAIA LOOD” on A-galerii aknal vaatamiseks üleval 21. novembrini.

Kunstnikuvestlus Margit Pauliniga toimus tema kodus Keibus ning selle viis läbi ehtekunstnik Marita Lumi.

Algused

“Enne, kui neli aastat tagasi siia maale kolisin, elasin 35 aastat järjest Kalamajas. Seal möödus ka mu lapsepõlv – ajal, mil aiad olid veel lahtised ja sai naabri õuel õunaraksus käia. Kui tahtsid sõbra juurde külla minna, ei helistatud, vaid visati kiviga aknale või karjuti sealsamas akende all.” 

“Koolis käisin Kopli Kunstikeskkoolis. Ilmselt sealt ma kunstipisiku külge saingi. Ema andis mulle valida, kumba kooli minna tahan: kas Kalamajja või Kopli Kunstikooli. Mina mõtlesin, et tahan sõita trammiga, ja sellepärast sai otsustatud, et lähen kunstikooli, tarbekunsti klassi. Seal olin ma põhikooli lõpuni ja edasi õppisin Väike-Õismäe Keskkoolis.”

“Peale gümnaasiumi lõppu sain teada, et olen lapseootel. Sellest hetkest hakkas hoopis teistsugune elu. Ma pidin uues süsteemis kuidagi hakkama saama ning seetõttu oli vaja kiiresti-kiiresti mingi paber endale saada, et lapse kasvatamiseks oleks normaalne amet ja sissetulek olemas. Otsustasin minna Majanduskooli raamatupidamist õppima. See oli kiire ja ratsionaalne otsus. Nüüdseks olen raamatupidamist teinud juba 20 aastat. See on mul juba nii käpas, et ma lihtsalt teen vajaliku ära. Samas, kui mulle see üldse ei meeldiks, siis ma seda teha ei saakski.”

“EKA-sse astusin aastal 2008 ja lõpetasin 2012. Mäletan, et nägin kunagi telekast mingisugust saadet, kus Heli Kuulman rääkis kividest. Sellest hetkest tekkis mul kivide vastu meeletu huvi ja mõtlesin, kas kivide kohta saab Eestis kuskil õppida ka. EKA ehtekunst tundus sellele kõige lähemal. Olin tol hetkel juba 28-aastane. Seega mõtlesin, et kas nüüd või mitte kunagi, tuleb proovida.”

“Kalamaja on merele päris lähedal ja seetõttu sai kunagi palju mere ääres käidud. Ka vanematega käisime tihti telkimas igasuguste veekogude ääres. Eks sealt sai huvi kivide vastu alge. Olen kive kogu aeg koju tassinud ja lapsest saati korjanud. Tuled kuskilt reisilt ja kohver on jälle kive täis.”

“Õunaaia lood”

““Õunaaia lugude” näitus räägib minu kodust siin. Jah, 35 aastat elasin küll Kalamajas, aga see õunaaed siin on päriselt minu kodu. Näituse mõte tuleneb nendest asjadest, mis oleme siit aiast 4 aasta jooksul metallidetektoriga leidnud. Oleme siit maa seest avastanud igasuguseid põnevaid asju – näiteks erinevaid münte, vasest naelu, õigeusu risti ja sõrmuse. Kaks korda on meil isegi pommirühm kohal käinud. Ükskord leidsime kasti, milles olid puhtad, tuttuued padrunid sees. Kuna neid ei tohi omada, kutsusime politsei ja kohale tuli pommirühm. Nendest oleks saanud väga ägedad ehted. Küsisin küll, et kas võin äkki ühe endale jätta, kuid ei lubatud.”

“Nendest asjadest, mis olen saanud endale jätta, tekkiski mõte, et huvitav, millised inimesed on siit ilusast õunaaiast läbi käinud ja millised lood nende esemete taga tegelikult on. Nendesse süveneda tundus hästi põnev. Ma ei tea, kes nende taga on, aga ehte tegemise kaudu hakkasin nende esemete juurde ise lugusid ning isiksusi mõtlema.

See näitus on pühendatud erilistele meestele ja ma võtsin selle suuna, et teen nendest leidudest ehteid just meestele. Tegin näiteks mansetinööbid ja meestele mõeldud prossi.

Enamus asju oleme leidnud ühest kohast, kus kunagi oli ilmselt kaevik.”

“Ühele leitud sõrmustest mõtlesin ma juurde sellise loo: kuna tundub, et sellelt on kivi ära kadunud, siis järelikult oli see ühe sõjamehe taskus, kes siin kaevikus istus ja ootas ning valvas. Ta ootas kojuminekut, et armsamale see sõrmus kinkida. Selles mõttes oli see selle mehe ehe niikaua, kuni ta polnud seda üle andnud. Võib-olla ei jõudnudki ta seda üle anda.”

Tähendused ehetes 

“Ma usun, et ehtekunsti on vaja selleks, et olla hinges puhtam. Näiteks, kui käin ühel heal kunstinäitusel ja pärast seda lähen kohvikusse selle peale mõtlema ja arutlen selle üle oma sõbraga, siis tunnen end hingelt puhtama inimesena.”

“Mulle meeldib ehete puhul see, kui seda kingitakse põlvest põlve edasi. Minu meelest on see ehte juures oluline. Kui sa kingid ehte edasi ja tead, et see oli sinu vanema või vanatädi oma, siis tead sa ka seda, kes ehte kandja oli – mis ta tegi, mis ta mõtted olid. Sa saad selle loo ehtega kaasa.”

“Mul endal ei ole üldse palju ehteid. Olen neid endale väga vähe ostnud. Minu jaoks on olulised need ehted, mis on mulle kallite inimeste poolt kingitud. Need omavad minu jaoks tähtsust. Ehte kandja peab tundma end selle ehtega ühena. Sa tunned ära, et see on sinu oma, sa oled selle ehtega üks. See on oluline.”

Margit Paulin (1980) on sündinud Tallinnas, lõpetanud EKA ehtekunsti eriala 2012. aastal ja töötab hetkel vabakutselise ehtekunstnikuna oma koduateljees metsa ja mere vahel, väikeses Eesti külas Keibul. Tema ehteloomingus on tähtsal kohal eelkõige kellegi lugu, millest algab ehte teekond ja millele toetudes ehe ehteks saab. Ehetes on hing, on lugu ja ehe võiks olla jääv.

Margit Paulini näitust “Õunaaia lood” saab näha A-galerii aknal kuni 21. novembrini. Rohkem infot näituse kohta siin.

Eesti autoriehete müügi- ja näitusteruumina tegutsev A-galerii asub aadressil Hobusepea 2. A-galerii kohta saad rohkem infot nende kodulehelt.

***

“Kunstnikuvestlus” on rubriik kunstihuvilisele lugejale, mille eesmärk on tutvustada Eesti kunsti ja käsitöömeistreid, vahendades inspireerivaid vestlusi, milles avaneb kunstnike elu- ja loomingufilosoofia.