Hiljuti jõudis Rakvere Teatris publiku ette nali maailma kadumisest – Samuel Becketti “Lõppmängu” tõi lavale teatri loominguline juht Peeter Raudsepp. Kolleegiga vestles Rakvere Teatri näitleja Tarmo Tagamets, kes on lavastajana ka ise varasemalt “Lõppmängu” lavale toonud.

Maailma lõpp on kohe käes. Kõik hakkab otsa saama, pole enam putru, kajakaid ega meresõitjaid. Majakad on oma alustelt lahti murdunud. Isegi valgus hakkab hääbuma. Kuid kaks meest on alles. Üks neist ei näe ja teine on ori. Ometi on neil alles palju sõnu. Ikka need vanad armsad küsimused ja teada vastused. Kuid on ka sõnu, mis on kasutamata. Ootusärevus on suur – iga sellise sõna sünniga nende huultelt maailm muutub. Olles lõpus, on nad ikka veel jumalad. Niikaua kui me räägime, me ei sure. Vaatamata kõigele on koos lõbusam kui üksi elu malelaual kabetada. (Allikas: Rakvere Teater)

Kaks märksõna: mäng ja lõppmäng. Millega need sinu jaoks seostuvad?

Mäng on teatri juures kõige huvitavam, annab teatrile mõtte. Nii suudame koos teise inimesega fantaseerida ja keskenduda kontrollitud keskkonnas kontrollitud reeglite järgi võib-olla millelegi sügavamale kui argireaalsus.

Lõppmäng on maleterminoloogiast pärit mõiste, kui malendid on peaaegu lõpuni otsas ja käike jääb väga väheks. Siis hakkavad tööle teised reeglid, sest igal sammul on palju suurem tähtsus. Minu meelest hakkab toimima teistsugune loogika ja vastupidi – justkui ei tahetagi enam seda mängu lõpetada. Või isegi et mängu lõpetamine ei ole enam meie võimuses. Tekivad teistsuguse dimensiooni küsimused. Seepärast ongi absurditeater meile nii tähtis.

Aga räägime lavastusest “Lõppmäng” –  Becketti “Lõppmäng” ja Raudsepa “Lõppmäng”. Räägi oma algideest natuke.

Praegu on ju hell faas, et algideedest rääkida. Ta sai meil valitud koroona-ajal, karantiiniajal. Seekord sattus olukord kogemata kombel nii, et meil oli näitlejatega aega proovida nii üht kui teist materjali. See materjal on mul juba ammu olemas olnud.

Beckett tegeleb minu meelest selliste olemise nähtustega, mis tavapärase teatri jaoks jäävad tähelepanuta. Tavaliselt näiteks varjatakse laval ära see, et mateeria on ilgelt tüütu. Ta osutab alati inimesele vastupanu. Kui palju kulub elus aega väikestele asjadele – asjad kukuvad maha, sa pead neid üles tõstma. Iga nädal tuleb vähemalt korra poes käia. Mõnikord mõtled küll, et miks, kurat, ma pean sööma. Need asjad väsitavad ära.

See on mateeria inertsus. Me proovime mõelda, et idee kannab. Idee kannab teatud maani, aga siis me laseme jälle peeru ja teeme suitsu. Ja siis oleme jälle ideelised. Tekib selline jada. Kõhukorin ja Kant käivad ühes suures katlas ringi – aga kuidas seda lava peal väljendada?

Ja teistpidi need etteantud suhted ka ahistavad teatrit – ikka peavad loos olema armusuhted, kirglikud kättemaksud, kõik sellised asjad. Aga võimalik on ka kaks asja korraga. Kaks inimest, kes võivad teineteist ahistada ja armastada üheaegselt, olla väga vägivaldsed ja manipuleerivad, aga samas ei saa nad teineteiseta hakkama. Selline sõltuvussuhete teema on lavastuses olemas.

Kui palju te rääkisite proovisaalis absurdist? Kuidas üldse lihtsalt seletada, mis see on?

Väikesed asjad maailmas, mis ei allu meie mõistuse kontrollile. Nad ei lähe luhta selle tõttu, et midagi oleks halvasti tehtud, vaid see käib lihtsalt maailma olemise juurde. Neid ei ole võimalik kontrollida.

Selleks, et enda identiteeti alal hoida ja aru saada, kes ma olen, on meil kõigil vaja mingisugust lugu. Absurditeater toobki välja selle loo tegeliku katkendlikkuse ja näitab, et tegelikult on see juhuslikult kätte sattunud tükkidest kokku plätsitud. Ja kui me hakkame lugu loksutama, näeme me, et narratiivis on augud sees. Ausalt vaadates on see tegelikult päris tühi. Aga absurditeater muudabki selle tühja koha tajutavaks. See ei ole õudne, vastupidi – ta lükkab seda paletti puhtaks.

Sa ei saa lõputult süüa gurmaanitoitu – vahepeal tuleb võtta lonks vett, mis teeb suu puhtaks.

Samamoodi nagu kõik need narratiivid, millega meid pommitatakse ja püütakse meelitada ennast aina ilusamaks ja isamaalisemaks mõtlema. Absurd proovib neist korrakski lahti saada ja seda ei tea kunagi, mis sellest tühjusest välja hakkab tulema. See ongi nagu elu ime – midagi sealt tuleb, aga seda ette ei tea.

Ma küsin niimoodi: kas absurdi kui sellist saab mängida?

Ei saa. Sa saad olla avatud ja reageerida olukorra absurdsusele nii laval kui ka elus. Aga kui sa hakkad seda mängima, siis sa nagu juba teaksid, mis see absurd on. Selles teadmatuses mõttetus ju seisabki. Kui sa hakkad seda mängima, siis sa juba mõtestad seda.

Mäletan, et kui ma üle 10 aasta tagasi “Lõppmängu” lavastasin, siis tundus see tekst hästi intiimne ja vaikne, aga väga suurte ja kiirete gradatsioonidega. Kas ta sulle ka niimoodi kõlas?

Mulle meeldib enda narratiivi selles loos näha teatava dialoogina Mati Undiga, kes on selle variandi tõlkija. Ma tajusin selles tõlkes väga palju matiundilikke vimkasid. 80ndate Eesti esimene postmodernismi laine, teatav kõrgendatud teatraalsus ja samas see argine tasand ja haisvad sokid sinna juurde. Just Hammi tegelaskuju puhul sai seda arendatud.

Samas tajub Clovi tegelane pigem reaalsust, kus nooremad inimesed praegu on. Temas on efektitsevat teatraalsust vähem, sest see tundub juba natuke mõttetu olevat.

Veel annab materjali võrrelda mu meelest Tuglase novelliga “Popi ja Huhuu” – ahv ja koer. Inspitsient Eili Neuhaus leidis aga, et olukord meenutab väikeste maakohtade alkasse, kes millegipärast on jäänud kokku elama ja tiksutavad koos neid päevi õhtusse.

Räägi lühidalt, milline on näidendi tegevuspaik ja kes need tegelased on.

Inimeste mõtlemine on heitlik, me tegelikult hälbime igasugustest teemadest päris kiiresti ja ei suuda järjepidevalt mõelda, unustame asju. Beckett ongi selle maailma loonud täpselt sama ebakindlaks. Ta ei formuleeri midagi päris täpselt.

Selge on see, et tegevus toimub pärast suurt katastroofi, mis on hävitanud kõik ülejäänud elu – vähemalt selle koha ümbruses. Tegevus toimub toas, mida peetakse varjupaigaks ja varjendiks, seal on kaks akent, hingitseb hall valgus. On ka mingisugune köök olemas, kust tuuakse mõningaid riistu välja. Ja seal elavad neli inimest.

Pime ja käimisvõimetu Hamm, kes istub ratastega toolis ja käsutab kogu seda elu. Siis on tema teener, majja võetud Clov, kes on võib-olla Hammi poeg. Ta ei saa istuda, tal on jalad kanged, aga tema veel ainsana liigub. Ja siis ilmuvad üllatavast kohast välja Hammi vanemad Nell ja Nagg. Toit ja elu hakkavad otsa saama, aga mäng käib – muidu võiks täiesti hulluks minna.

Loo jooksul toimub kõige suurem areng Clovi tegelaskujuga, kellel hakkavad iseseisvad mõtted tekkima. Küsimused olemise kohta. Sellest johtuvalt läheb mäng kriitiliseks, ta tahab ära minna, isegi kui ta teab, et ümberringi võib-olla mitte kedagi ega midagi ei ole. See ongi kõige rohkem Clovi lahtirebimise lugu. Aga samamoodi Hammi lugu, kes seda maailma kinni hoiab – tema on kõrgintellektuaalne suller, kes vaatamata oma riugastele on kogu õhtumaise kultuuri kontsentratsioon. Räbalates küll, aga põhimõtteliselt ei jää vait. Kõik kokku on see üks mõistulugu.

Lisainfot lavastuse kohta leiab Rakvere Teatri kodulehelt.