Teatrite, kontserdi- ja kinosaalide ootamatu sulgemine oktoobri viimasel esmaspäeval vallandas Itaalia kultuuritöötajates tugevad emotsioonid.
Pretsedenditu oli Itaalia esidirigendi Riccardo Muti avalik kirjavahetus valitsusjuht Giuseppe Contega riigi suurimas ajalehes Corriere della Sera kohe pärast dekreedi väljakuulutamist. Kultuuriministri tviiti stiilis “meie prioriteet on tervis” peetakse retooriliseks, kuna teatrid, kontserdi- ja kinosaalid on “ühed turvalisemad paigad riigis”.
Reageeringuid tõukab tagant ebaõiglustunne, aga ka pahameel selle üle, et kunsti ja kultuuritegevusse suhtutakse kui meelelahutusse, mitte aga kui ühte peamisse inimõiguse väljendusse ja vaimsesse toitu.
Protestivad ka mitmed maakonnajuhid ja eriti kultuurinõunikud, kutsudes valitsust määrust korrigeerima.
Endine Philadelphia orkestri peadirigent, 1941. aastal Napolis sündinud Riccardo Muti nimetab oma avalikus kirjas peaministrile kontserdi- ja teatrisaalide sulgemist eksimuseks. “Defineerida teatrite ja muusikute tegevust millegi “tarbetuna” on ignorantsus, kultuuri ja tundlikkuse puudumine,” kirjutab Muti ja lõpetab palvega teatrid ja muusikasaalid uuesti avada, sest suur on “vajadus vaimse toidu järele, ilma milleta ühiskond devalveerub”.
Mures on ka kirjanik Alessandro Baricco, kes ajalehele La Repubblica antud intervjuus nendib, et ühiskond jääb ilma kohtadest, mis hoiavad kogukonda elus. “See ei ole ainult eliidi ülestõus,” ütleb Baricco, “külasaalides ja linnaääre kinodes saame vaimset ja moraalset jõudu.” Protestist räägib ka lavastaja ja filmirežissöör Emma Dante, öeldes: “Me ei taha enam suud kinni hoida.”
Kuigi Itaalia liitus lõpuks ometi kaks kuud tagasi septembris Euroopa Nõukogu raamkonventsiooniga kultuuripärandi väärtuse kohta ühiskonnas (Faro konventsioon), pole Giuseppe Conte kultuurirahvaga kunagi heades suhetes olnud. Kui Angela Merkel, kellega itaallased Contet meeleldi võrdlevad, rõhutas oma kevadises videopöördumises kultuurisündmuste tähtsust Saksa rahva elus ja seda enam Covid-19 ajal, siis Conte ebaõnnestunud repliiki samas kontekstis – “meie artistid lahutavad meil meelt” – mäletatakse kibedusega.
Kui kontserdisaalid ja teatrid juuni keskpaigas avati, tehti seda tingimusel, et publiku suuruseks võib olla kuni 200 inimest, samas kui kinodes kehtis 50% täituvuse reegel. Septembris lisandus sellele kaitsemaski kohustus kogu etenduse/seansi vältel, ruumide desinfitseerimisest rääkimata.
Just sellele apelleerisidki üheteistkümne Itaalia suurima linna kultuurinõunikud ühises kirjas Giuseppe Contele. Otsust peetakse “põhjendamatuks”. Viidatakse statistikale, mis näitab, et teatri-, kontserdi- ja kinosaalid on riigi kõige turvalisemad kohad, ja selles valguses küsitakse, mille alusel otsustati sulgeda üks Itaalia olulisemaid tootmissektoreid, kus tegutsevad sajad tuhanded töötajad, samas kui teiste sektorite lahtijätmist, kus samaväärseid turvalisuse meetmeid on võimatu rakendada, peetakse uue määrusega sobivaks.
Dekreedi vaidlustamise juured on siiski palju sügavamad.
Seda analüüsib kultuurileht Exibart artiklis “Meelt lahutada väsitab”. Ajakirjanik Gaia Bobò süüdistab valitsust silmakirjalikus dialektikas, mis seda kellelegi tunnistamata jagab sektorid meelevaldselt hierarhilisse süsteemi. Ka peab ajakirjanik veaks kultuuritegevuse hariduslikku rolli puudutava arutelu puudumist Itaalias.
“Kultuurisektoril on õigus osaleda haridusteemalises arutelus ja fakt, et see võimalus pandeemia ajal kultuurisektorile andmata jäeti, näitab olukorra tõsidust. /—/ Sest täna, rohkem kui kunagi varem, ei toimu õppimine mitte ainult klassides, koolitundide ajal või moel nagu näevad ette ministeeriumite eeskirjad,” kirjutab Exibart.
“Kinod, teater, nii nagu muuseumidki, on õppimise kohad ja on oluline, et kooliharidus säilitaks ühe oma eesmärgina arusaamise nende asutuste rollist meie elus.”
Sõltmatu veebileht The Vision süüdistab aga kultuuri devalveerimises ja millekski tarbetuks kuulutamises Berlusconi-aastaid, mil Itaalia võttis omaks uue telesaadete mudeli ja pandi alus populismi sünnile.
Kui veel minevikku vaadata, siis selgub kultuuri, turismi, spordi ja vaba aja haldamisega tegelevaid asutusi ühendava föderatsiooni Federculture 2018. aasta raportist, et majanduskriisile järgnenud kümne aasta jooksul on riiklike finantseeringute maht kultuurisektorile vähenenud 700 miljoni euro võrra.
Sama raport näitab veel kahte huvitavat tendentsi: kultuuriliselt mitteaktiivsete inimeste arv ulatub pea 40%-ni kogu rahvastikust; ja hea uudisena – Itaalia pered olid hakanud pärast kriisiaastate möödumist üha rohkem kultuuri tarbima.
Peaministri Giuseppe Conte avalikus vastuses Riccardo Mutile olid sõnad kultuurirahvast rääkides tavalisest otsitumad. Aga oodatud tulemusi sellega ei kaasnenud: dekreet jääb hetkel jõusse 24. novembrini.
Lisaks suleti tänasest kogu Itaalias ka raamatukogud, muuseumid ja näitusesaalid. Kui kirjanik Alessandro Baricco kutsus üles lavatuled vastupanu märgiks põlema jätma, siis kultuuri- ja meelelahutustöötajad on protestinud väljakutel terve nädala: 30. oktoobril toimusid meeleavaldused 17 linnas, eile protestiti Brescias ja homseks, laupäevaks, on meeleavaldused planeeritud Rooma, Torinosse ja Piacenzasse.
P.S. Eile helistas mulle Alessandro, endine näitleja, kes on töötanud pikalt ka leeduka Eimuntas Nekrošiusega. Rääkisime ühest ja teisest, mina lootusrikkalt, et äkki seekord ei panda vähemalt raamatupoode kinni, tema lootusetuse noodil kinode sulgemisest, sest kinoskäik, nagu ütleb Alessandro, on teistega koos olemise aeg, meie lohutus ja põgenemistee.
Nii me siin elamegi.
Katrin Veiksaar
Katrin Veiksaar on filoloog, eest keele lektor, blogija ja kultuurivahendaja. Ta on elanud imelises Bolognas üle kahekümne aasta. Katrin on Edasi kirjasaatja Itaalias. Loe artikleid (12)
