Esmapilgul mõjub Ester Urbala novellikogu “Jumalik märk” justkui kergelt kirjutatud lühijuttudest koosneva novellide kiire reana ning hõlpsasti võib tekkida tunne, et tegu on mugava kaaslasega õhtuse teetassi kõrvale. Kuid, mida enam süüvida ridade vahele ja nende taha, ilmnevad meie tänapäeva paradoksid. Selle võlud, valud ja ihad, mille poole justkui peaksime püüdlema, aga ka nõudmised käia kaasas kõigega, mis meie olemust parimal viisil iseloomustaks – ikka selleks, et olla aktsepteeritud ja veetlev.

Novellikogu nauditavam osa ongi nende samade nähtuste üle võlli värvikad kirjeldused, mis on täis huumorit ja detailirohkust, kuid ka intelligentsed ja toredasti kirja pandud argiolukorrad, mis meie elu raamivad.

Olgu ääremärkusena öeldud, et käesolevat kirjatükki ei peaks vaatlema kui arvustust, vaid kui ühe lugeja pilku seikadele, mis teda enim kõnetasid. Sest veel rohkem kui tervik, hakkasid elama konkreetsed detailid. Järgnevad lõigud on pärit raamatu erinevatest novellidest.

Alustan klassikalisest ehk isegi esmapilgul veidi banaalsest pildil olemise dilemmast.

“Vabandust, Bianka, aga ma ei saa tegelikult üldse aru, kelle jaoks ma peaksin neid jälgi jätma ja mille jumala pärast peaks minu isik õigupoolest esile tõusma. Ma pole ju avaliku elu tegelane. Ma olen lihtsalt Karin.”
“Jestas, tänapäeval on kõik avaliku elu tegelased. Ja mis küsimus see ülepea on, et millega seoses ja kus. Igal pool, kus võimalik! Sotsiaalmeedias, pidudel, minupärast kasvõi kommentaariumis. Kõik sobib. Peaasi et näha oleks. Aga praegu, nägite ju isegi. Suur null.”

Karin laiutab käsi. Ta on tehniliselt nõus, aga…

“No on jah null. Kuigi kuhugi võiks siiski kirja minna, et hoolimata eelnevast olen ma hea inimene. Vajadusel otsin tunnistajad.”
“Nojah, hakkame pihta, eks siis näeb, mis te olete,” on Bianka konkreetne.

Samastusin eelneva lõiguga täielikult – ühelt poolt iseloomustab see meie igapäeva ja oskusi, mis on vajalikud, et inimesed Sind teaksid ja tunneksid. Teooria – tee tööd ja siis tuleb ka tunnustus – mõraneb üha enam olukorras, kus pildilolek ja avalik märkamine (märkimine) on muutunud hügieenifaktoriks. Kui paljud neid avalikke tegevusi üldse naudivad ja mis päriselt laiub pealispinna all, mida me tihti imetleme?

Või siis igikestev (ühiskondlik) surve, ootused olulistelt teistelt ja iseendalt iseendale.

“Me ju rääkisime. Peate endast jälgi jätma. End ise ihaldusväärseks mängima. Teie pärast peab käima väike nügimine või siis korralik poks. Elu on teist vaid paarikümne sammu kaugusel.”
“Elu või edu?” tahab Karin täpsustada.
“Ükskõik. Võtke end ometi kokku. Praegusel juhul, kui niimoodi uuringuväliselt öelda võin, olete oma elu ikka väga halliks elanud.”

Fraas “halliks elamine” on väga omapärane ja tundub esmalt naljakas, kuid teisalt mõjub mõtlemapanevalt, ehk isegi kurvalt. Kui paljud seda eluvikerkaart üldse kogevad? Ja tegelikult, mis selles hallis siis nii halba on. Kui see just tervisele ei hakka…

Tõenäoliselt istume kõik varem või hiljem oma perearsti toolil ja kuuleme kainestavaid sõnu “Peate end kätte võtma” või “Teie vanuses oleks aeg hakata tähelepanu pöörama sellele ja tollele”. Meeldib, kuidas autor on selle teema omamoodi krussi keeranud ja seganud omavahel tõsised tervisemured ärritunud põie sündroomiga, mis korraga muutub samaväärselt tõsiseks terviseprobleemiks, kui seda on kõrgenenud vererõhk, ülekaal ja vähene kehaline aktiivsus. (Siinkohal on oluline mainida, et lugude peategelane, Karin, pole noorem ega vanem kui 43. Hinnangute andmise vabadus on täielikult lugejale jäetud.)

“Ja füüsis, peale vaadates ei ütlekski. Me oleme siin juba 12 kilomeetrit ringi trampinud ja tundub, et olete ikka veel üsna heas toonuses. On mul õigus?”

Karin pühib salliga higi ja kohendab teksapükse. Enam ei kisu.

“On küll õigus. 12 või 24 kilomeetrit. Vahet pole. Näidake vaid suund kätte.”
“No vaat. Nii et, käsi südamel, lõite minu hüpoteesi korraliku mõra.”
“Ja mis see hüpotees enne mõranemist muidu oli kah?” uurib Karin nii muuseas. Ta ei taha liiga innukas näida.
“Et teiesugused naisterahvad viskuvad esimesena kaljult, kui jamaks läheb.”
“Mis kaljult?” ei saa Karin päris täpselt aru, “ja üldsegi, miks me peaksime seda tegema,” on ta solvunud.
“Kõik tegurid viitavad, et olete riskigrupis – vanus, tugistruktuuri puudumine, ärevus ootamatutes olukordades, madal füüsiline aktiivsus, ja nagu nüüd selgus – ärritatud põie sündroom. Samas, vähemasti teie puhul ei märka ma mingisugustki alalhoiuinstinkti ja see teeb mulle suurt heameelt.”

Või siis need väikesed tobedad hetked, mida oleme teinud, tundnud või taga igatsenud, ja mis “Jumalikus märgis” on napilt ja tabavalt kokku võetud.

“Nojah. See nutmise asi on minu jaoks päris värske, aga see on hakanud mulle meeldima. Võiks isegi öelda, et olen õppinud seda nautima ja ootama. Ootama oma igaõhtust nuttu. Nagu õhtuoodet või nii. Ja pärast olen väga rahulik.”

Või viide käitumisele, mida me isegi põhjendada ei oska.

“Tänasin teda kniksuga. Poleks pidanud, aga see on kusagilt lapsepõlvest külge jäänud. Rumal komme iseenesest. Jätab asjatult alandliku mulje. Tegelen sellega puhkusenädalal.”

See lõik jäi mind kummitama. Kes mäletab romaaniklassikast Scarlett O’Hara tegelaskuju, mäletab kindlasti ka seda, kuidas naine mitmeid eluraskusi trotsides ja vägagi edukalt pakilised asjad alati homsesse lükkas. Universaalne omadus iseenesest, hoida veel viivuks seda hetke, kus kõik näib toimivat. Automaatsed käitumismudelid on meie sisse juurdunud nii sügavalt, et muudkui kniksutame ja naeratame. Milleks?

Ja nii satumegi olukordadesse, kus meie endi segadus on niivõrd suur, et me ei oska enam loogiliselt seletada, miks me antud situatsiooni sattusime ja kuidas on kogu sündmuste jada juba nii kaugele jõudnud, et väljapääs tundub võimatu.

“Ärge olge naiivne. Seda räägivad ju kõik, et see käskis või too sundis. Aga mis põhjusel te allusite? Olite pimestatud? Armunud? See on ju ilmselge, et need siin pole söögiseened. Miks te puravikke ei korjanud. Või riisikaid? Oleksite vähemalt kõhu täis saanud. Ja paragrahvita jäänud. Nojah. Nüüd pole enam midagi teha. Istuge autosse, viin teid jaoskonda.”

Ja lõpetuseks värskendavalt lohutav lõik, mis kinnitab, et maailmas, kus pangalaen tundub pigem reegel kui erand, võib võlg, mis on võõra oma, üsna erutavalt mõjuda.

“Mõtlesin viivuks ka oma rahalisele seisule. Kaalusin tõsiselt, kas lõpetada finantseerimine omavahenditest ja minna üle näiteks laenurahale. Ma polnud kunagi varem võõrast raha kaasanud ja see mõte erutas mind.”

Seega võib täitsa vabalt juhtuda, et läbi autori humoorikate ja detailitäpsete kirjelduste teiseneb ka kõige igapäevasem tegevus stiilipuhtaks eluseigaks, mis oma näilise argisuse tõttu justkui tähelepanu ei vaja, kuid mida just seetõttu täiega nautida tuleks.

Artikli autor Maarja Loorents on Fotografiska Tallinn kaasasutaja ning näituste juht. Maarja naudib kõike, mis on visuaalselt kaunis ja südamega loodud.