Põnev, inspireeriv, kaasahaarav, silmaringi avardav, uusi horisonte avav, elumuutev ja sõltuvust tekitav. Kui seda ühe sõnaga öelda, siis on see – reisimine. Reisimine on teadupärast ainus ostetav asi, mis meid tegelikult rikkamaks teeb. Kuigi hetkel on suurem osa maailmast reisimiseks kinni, siis mälestustes reisimine on alati võimalik. Nii otsustangi sukelduda positiivsetesse reisimälestustesse. Üritan aru saada, mis annab erinevatele rahvustele sisemist jõudu ja inspiratsiooni praeguses olukorras, kus pea iga päev tundub, et maailm on kokku varisemas.

Mõni teekond jätab reisija hinge kustumatu jälje, mille sügavust me võib-olla kohe polegi võimelised mõistma. Mõni retk nihutab mingit nähtamatut osa meie alateadvuses. Mõni rännak mõjutab tervet maailmavaadet.

Reisipilte ja -mälestusi sorteerides hakkan mõtlema, miks mõned reisid on nii meeldejäävad, samas kui teised ununevad kiiremini. Miks olen mõnes sihtkohas käinud üle 15 korra, kui teiste puhul piisas vaid ühest külastusest? Olen kindel, et asi ei ole vaid heas rannailmas või kuulsates vaatamisväärsustes, sest mitmes minu eelistatud kohas ei ole ei ühte ega teist. Kõige tähtsam ja tähendusrikkam asi siin ilmas on inimestevahelised sidemed. Arvan, et just kohalike inimeste imetlemine on see põhjus, mis on mind teatud riikidesse alati tagasi kutsunud. Olen sisse võetud nende inimeste kultuurist, eluolust ja ilmavaatest. Nende õnne filosoofia läheb minu omaga kokku.

Õnne filosoofia, õnne valem, õnne võti, õnne saladus… nimetagem seda kuidas tahes. Mõni riik kommunikeerib täpselt, mis see on, mõni aga pole veel nii kindel. Mõnel rahval kannab see konkreetset nime, mõni on alles õige nime otsingutel. Ka eestlased pööravad suurt tähelepanu õnnele ja heaolule, kuigi tihti tundub, et rohkem selle materiaalsele poolele. Oleme nii tublid, töötame nii palju, pingutame täiest jõust, kuid midagi jääb nagu puudu. Võib-olla on asi selles, et Eesti pole veel oma kestva õnne saladust avastanud. Või pole me lihtsalt osanud veel sellele konkreetset nime panna? Ja nii kaua kui me seda otsime, võiksime võtta inspiratsiooni teistelt. Minu lemmikrahvad ja korduvad reisisihtkohad on oma õnne filosoofia selgelt formuleerinud ning nende pärand avaldab tasapisi mõju tervele maailmale.

Itaalia dolce vita

Peaaegu klišeeks muutunud Itaalia magusa elu unistus ei paista moest välja minevat. Dolce vita all mõistetakse muretut naudinguterohket elu, mida tuleb elada täiel rinnal. Vahest kasutatakse kuulsat sõnapaari ka hukkamõistva tooniga, kirjeldades eluviisi, mis on liiga materiaalne ja pinnapealne. 

Mina siiski ei näe magusas elus vaid noorte, ilusate, kuulsate ja rikaste mängumaad ja luksuses suplemist. Minu jaoks on dolce vita oskus elada siin ja praegu, olles rõõmsameelne ja tänulik iga hetke eest. Tundub, et itaallastel on see oskus kaasasündinud ja nad ei kaota seda iialgi.

Minu dolce vita peitub argipäeva hetkedes, kui näen Sanremo peatänaval elegantsetesse kohvikutesse kogunevaid eakaid itaallasi. Ülistiilselt riides, väljapeetud olekuga, näol lai naeratus, naudivad nad pärastlõunast kohvi ja vestlust. Sellistel hetkedel jääb aeg seisma ning hakkan uskuma, et vanaduspõlv ongi kõige õnnelikum ja kaunim aeg. Kuigi on tõenäoline, et neil on ka oma raskused ja kurvastused. Mõni on ilmselt juba ammu lesestunud, teine on halva tervise juures ja kolmas tuleb vaevu ots otsaga kokku. Aga nad lihtsalt oskavad seda ilusat elu elada, kõigest hoolimata. Isegi karantiini ja kodust väljumise keelu tingimustes käib dolce vita edasi. Peaväljaku asemel kogunetakse nüüd korterite rõdudele, et mängida muusikat, tantsida ning keskenduda ilusale ja positiivsele.

Kreeka meraki

Kreeklaste õnne võtit tuntakse meraki nime all. See tähendab absoluutset pühendumust, jagamatut tähelepanu ja tohutut kirge mingi ülesande täitmisel. Meraki on lõputu entusiasm ja täielik armastus. Merakis on inimene, kes on armunud ellu ning teeb kõike ülima innukusega. Kas kreeklased pole just niiviisi aegade algusest elanud?

Mina saan meraki tunnistajaks iga kord, kui seda imelist riiki külastan. Ülisõbralik suveniiripoe müüja kingib meile postkaarte, pakub kohvi ning peab põhjalikku loengut Kastoria linna ajaloost. Maailma kõige jutukam kohvikutöötaja paneb paika meie detailse reisiplaani. Lahke puuviljamüüja lisab meie ostukotti kauba peale pool kilo aprikoose. Igal pool ootab külastajaid südamlik vastuvõtt ja mõni väike kingitus.

Minu jaoks väljendub meraki just nendes pisiasjades, mis näitavad selle rahva piiritut heldust ja külalislahkust. Meraki on ka kreeklaste tingimusteta armastus oma majanduskriisist laastatud riigi vastu, millest nad kõigele vaatamata alati suure uhkusega räägivad. 

Soome sisu

Soomekeelne termin sisu viitab sisemisele julgusele, vastupidavusele, meelekindlusele ja visadusele. Kõiki neid omadusi on meie põhjanaabritel tõepoolest kuhjaga. Samas ei arva nad oma saavutuste kohta midagi sellist, millega kiidelda ja mida teistele demonstreerida. Vaiksel ja tagasihoidlikul moel püüdlevad nad muudkui suuremate õnnestumiste poole, keskendudes pigem protsessile kui lõpptulemusele ja heakskiidule. 

Mina kirjeldaksin sisu olemust kahe sõnaga: püsivus ja sihikindlus. Just tänu nendele omadustele on soomlased tihtipeale sammuke meist ees, milles iganes. Olgu see siis sotsiaalne õiglus, jätkusuutlik areng, järjekordne keskkonnasõbralik trend või sportlikud saavutused. 

Vaatan alati meie naabrite poole siis, kui tuleb moodi järjekordne tantsu-, jooga- või mõni muu trennistiil. Tean juba ette, et Eestis piirduvad trennid kesktasemega ning vaid üksikud tublimad jõuavad tippu. Samuti tean, et leian Helsingist samas stiilis palju treeninguid edasijõudnutele, võistlusi ja spordifestivale. Sisu ja järjekindlus nagu ikka.

Rootsi lagom

Lagom – mitte liiga palju, mitte liiga vähe, just piisavalt – on rootslaste moto kõikides elu aspektides. Ja mida veel oleks oodata ühiskonnast, mis on ehitatud sellistele põhimõtetele nagu funktsionaalne minimalism, töö- ja pereelu tasakaal, tervislik eluviis, keskkonna säästmine, võrdsus ja endale aja võtmine? Ometi rootslased ei pretendeerigi maailma õnnelikuma rahva tiitlile, kuna kõike peab olema mõõdukalt, sealhulgas ka õnne.

Lagom‘i filosoofia on risti vastupidine tänapäeva materialismi ja ahnuse mõtteviisile – kogu sellele ületarbimisele ja ületöötamisele staatuse ja raha teenimise nimel. Eesmärgiks on elutempo teadlik aeglustamine. Tulemuseks on õnnelikum ja täiuslikum elu vähemate materiaalsete varade ja kohustustega ning suurema vabadusega. Asjade asemel keskenduvad lagom‘i pooldajad elamustele ning kvaliteetajale pere ja sõprade seltsis.

Kõikidest lagom‘i eluviisi komponentidest jumaldan kõige rohkem Skandinaavia disaini. Minu ettekujutuses asub maailma õnnelikum kodu kuskil Stockholmi äärelinnas. See on valgusküllane ja maitsekalt sisustatud korter, kus valitseb kord ja lihtsus, kus on vähe asju ning palju avarust ja hingamisruumi, kus koristamine võtab minimaalse aja, kus puudub ebavajalik sodi, liigub värske energia ja sünnivad uued elumuutvad ideed. Tuletan õudusega meelde tolmuseid, äärest ääreni asju täis topitud tüüpilisi nõukogudeaegseid kortereid, ja siis kustutan need meenutused oma mälust igaveseks ära. Elagu Ikea ja string-riiulid! Elagu lagom!

Brasiilia jeitinho

Kaunis ja vastuoluline Brasiilia, mis on minu teiseks koduks, on riik, mis ei järgi kunagi reegleid ning teeb kõike omamoodi. Jeitinho brasileiro on otsetõlkes brasiilia asjaajamisviis. Selle all mõeldakse loomingulist lähenemist igapäevaste probleemide lahendamisele. Tõsi on, selline loov lähenemisviis ei pruugi olla alati kõige seaduslikum või kõige õigem. 

Jeitinho negatiivne pool hõlmab reeglite painutamist, süsteemist möödahiilimist ja tihtipeale ka korruptsiooni. Jeitinho positiivse poole peal on aga sellised omadused nagu paindlikkus, leidlikkus, kiire kohanemisvõime ja kastist väljapoole mõtlemise oskus. Usun, et jeitinho on õige tegutsemisviis just sellistes olukordades, kus see lahendab probleeme kiiremini ja samas ei tee kellelegi kahju.

Minu kokkupuuted jeitinho’ga on olnud igati positiivsed. Jeitinho stiilis asjaajamisega käib tihti kaasas brasiillaste suur vastutulelikkus ja abivalmidus. Olen lõputult tänulik Rio de Janeiro heatahtlikele töötajatele, kes ei nõua lubatust suurema pagasi eest trahvi või kes lubavad mõne vajaliku dokumendi asemel esitada mõni muu vastuvõetav paber või kes on nõus minu kiireloomuliste murede pärast oma tööpäeva varem alustama. Brasiillased tegutsevad südamega ja südamest. Nendest ei saa kunagi roboteid meenutavaid kontrollifriike, kes iga reeglit fanaatiliselt järgivad. Selline inimlikkus ja avatus taastavad usu sellesse, et väljapääsmatuid olukordi pole olemas.

India shreya

Shreya on sanskriti termin, mis tähendab midagi, “mis toob valgust või õnne ja on hea”. Joogafilosoofias ei ole sellise headuse vastandiks halbus, vaid hoopis nauding (preya). Shreya on lähenemisviis elule, kus lühiajalised naudingud lükatakse edasi pikaajaliste eesmärkide saavutamiseks.

Shreya ja preya kontseptsiooniga saan tuttavaks Assagao linnas asuvas ašramis, õnne uurimise loengul. Kohalik joogaõpetaja kirjeldab preya‘t hetkelise rahuloluna ja lühiaegse mõnutundena, millele järgneb reeglina rahulolematus, tühjuse tunne ning veel suuremad tahtmised ja vajadused. Tunnen äratundmisvalu, mõeldes meie materialismi lõksu jäänud lääne kultuurile.

Kestva õnne saladus leidub hoopis shreya‘s. Shreya teekond, mis viib elu tõelise eesmärgi suunas, on palju pikem ja raskem. See nõuab pühendumust, distsipliini, kannatlikkust, omakasupüüdmatut teenimist, kohati ka ohverdamist, empaatiat, tolerantsust ja kaastunnet. Autasuks on aga pikaajaline rahu ja harmoonia tunne. Tundub, et ka hindu joogidel on oma õnne võrrand ilusti paigas.

***

Esmapilgul üksteisest täiesti erinevad lähenemised omavad siiski ka ühiseid jooni. Neid sarnaseid omadusi võiks kirjeldada selliste sõnadega nagu inspiratsioon, loomingulisus, ilu, eneseteostus, pühendumus, sisemine tasakaal. Kas Eestil on olemas oma dolce vita, meraki, sisu, lagom, jeitinho estoniano või hoopis shreya? Mis asi see on, mida teeme suure inspiratsiooni- ja pühendumusega, mis äratab meis loomingulisuse ja ilu poole püüdlemise ning viib eneseteostuse ja sisemise tasakaaluni?

Mulle tuleb esimesena meelde eesti inimese tugev side loodusega. Võib-olla võikski nimetada meie metsa- ja mererahva õnne valemiks looduslähedust? Kas võiksime turundada seda eesti asja üle maailma? Kas teised rahvused võiksid olla huvitatud eesti unikaalse õnne saladuse uurimisest ja kogemisest? Kas sellest võiks dolce vita’ga sarnaselt saada terves maailmas tuntud fenomen? Mina vastaksin kõikidele nendele küsimustele jaatavalt.

Artikli autor Diana Amos on maailmakodanik ja reisifänn. Lisaks Eestile on ta elanud Hispaanias ja Brasiilias ning kokku külastanud 46 riiki. Tema peamisteks huvideks on loominguline turism (creative tourism), veganlus ja jätkusuutlik eluviis, aeglane reisimine (slow travel) ja teised aeglased liikumised (slow movements).