Kui mõtlen ühele Lähis-Ida mõnusamale ja huvitavamale, pilla-palla väikeriigile Liibanonile, kus olen viimastel aastatel tihti tööülesannete tõttu käinud, heiastuvad eelkõige sealsed sõbrad-tuttavad. Nad on loovad, vaimukad, vintsked, räägivad keeli ja on uskumatult elujõulised.

Meenuvad ka hea vein, vesipiip, ettevõtlikkus, suurepärane toidukultuur, tulevikulootus, tuhandete aastate pikkune ajalugu, hedonism, edevus ja muretu äraolemine, seedrimetsade lõhn, teravmeelne tänavakunst, kirikud-mošeed ja meeleavaldustel kodanikuõigusi nõudvad aktivistid, lõputult protestimas. Liibanoni on võimalik armuda jäägitult, see on koondpildike Lähis-Idast kogu oma ilus ja valus.

See on tähelepanuväärne, kuidas need ligi kuus miljonit tihti vastanduvate huvidega inimest mahutab ära Eestist neli korda pisem maa, mille lähiminevikku ilmestavad Iisraeli sissetung; peaminister Rafiq Hariri tapmine ja teised poliitmõrvad; pidevad elektrikatkestused; Süüria sõja halvav toime majandusele; äärmiselt viletsates tingimustes elavad palestiina ja süüria põgenikud; prügikriis, mis mattis Beiruti haisvatesse jäätmetesse; valitsuse suutmatus kustutada metsapõlenguid; korruptsioon, poliitiline klientelism ja onupojapoliitika, õhusaastatus, Litani jõe pidurdamatu saastamine; majanduskriis, rahanduskriis, poliitiline ummikseis, massiline tööpuudus, kolossaalne riigivõlg, välisriikide sekkumine, valitsusvastased väljaastumised…

Kõigele eelnevale lisandus katastroofiline ammooniumnitraadi plahvatus otse Beiruti kesklinnas, mis niigi plindris riigile tekitas paari sekundiga umbes kümne miljardi dollari väärtuses kahju, tappis kuni paarsada inimest, vigastas tuhandeid ning jättis koduta paarsada tuhat, kelle elumajad muutusid kilomeetrite raadioses plahvatuse epitsentrist elamiskõlbmatuks.

See inimtekkeline, täiesti välditav katastroof on irvitav näide Liibanoni võimude letargiast ja korruptiivsusest, mille taustaks on sektidel põhineva süsteemi tekitatud tupikseis.

Poliitiline süsteem, mis lonkab mõlemat jalga

Ajaloolane Ussama Makdisi kirjeldab, kuidas ususektide ümber koonduti Osmani impeeriumi moderniseerimise käigus ja XIX sajandil alanud koloniaalvõimu tingimustes ja õhutusel, eriti Prantsuse mandaatperioodil¹.

Kuidas läks nii, et 1989. aastal kodusõja lõpetanud Taifi lepingust,² mille sõlmimisest lootsid paljud rahu, rahvuslikku kokkulepet ja demokratiseerumise algust, siiski ei võrsunud loodetud vilju ning sektidel põhinev valitsemine kujutab hoopis poliitiliste patiseisude jada?

Laskumata detailidesse, et mitu Taifi lepingu sõlmijatest, tänapäevalgi prominentsed Liibanoni tipp-poliitikud, olid 15-aastases kodusõjas sõjapealikud ning teostavad relvastatud rühmituste üle kontrolli tänagi, kes sisuliselt lepinguga Liibanoni omavahel jagasid.

Miks on usuliidritele poliitilises elus roll tagatud? Miks on neil laialdane voli suurte dotatsioonide, perekonnaõiguse ja hariduse üle? Need mõjukad inimesed kerkivad esile käsikäes poliitiliste jõududega. Kuid nad ei esinda alati terveid kogukondi, nagu eeldatakse³.

Kuigi vaimulikel on teoreetiliselt roll kogukondade ühendamises, on lõppkokkuvõttes nende mõju tänapäeva Liibanoni kontekstis pigem kogukondade integratsiooni pärssiv, takistades rahvusliku ühtsuse tekkimist.

Nad ei kerki esile demokraatlikult – neid valib kitsas grupp mehi, tihti väga kitsa ringi usuliste ametnike hulgast. On nii vaimulike kui ka poliitikute huvides, et osa seadusandlusest jääks sektipõhiseks: pärandusküsimusi ja perekonnaõigust reguleerivad Liibanonis sektipõhised seadused.

Ka ilmalikud liibanonlased, keda mõne usulise kogukonnaga seob üksnes põlvnemine, mitte veendumus, ei või omavahel kodumaal abielluda. Katoliiklased näiteks ei saa lahutada, druuzid ei või aga teistest sektidest endale elukaaslasi leida. Muidugi, armastus ei küsi usukuuluvust.

Kuna abielud usukogukondade vahel on juba puhtjuriidilistel põhjustel pärsitud, käivad Liibanoni sekularistid abiellumas näiteks Küprosel, sest selles abielusadamas sektide alusel ei diskrimineerita.

Kehtiva süsteemi pooldajad toonitavad ikka ja jälle, kui vajalik on säilitada uskkondade vahel tasakaalu. Niisiis esindavad usuliidrid otsesemalt või kaudsemalt Liibanoni rahvast nii kohalikul, rahvuslikul kui ka regionaalsel tasandil.

Ühtegi parteid Liibanonis ei saa pidada läbini sekulaarseks (isegi, kui nad seda väidavad) ja toetajaskonna mobiliseerimiseks pöörduvad nad vaimulike poole. Poliitiliste otsuste tegemisel peetakse silmas nii personaalseid kui ka grupihuve. Niiviisi kujunenud klientelistlikku süsteemi murda on äärmiselt raske, sest see eeldaks kõigi 18 usugrupi koostööd.

Ütlematagi selge, et asjast pole huvitatud ühegi grupi ladvik – kõige markantsemalt Hezbollah, keda omakorda toetavad kristlikud parteid⁴, kes saavad parlamendis ettepanekuid lihthäälteenamusega blokeerida.

Tasub mainida, et Liibanoni süsteemi rigiidsusele aitab kaasa ka välismaailm. Nii võimendavad seda omakorda teiste riikide tipp-poliitikud, kes kõrgetasemelistel visiitidel tihti just usuliidritega kohtuvad, rõhutades lootusrikkalt nende rolli Liibanoni ühendajatena. Kõigil sektidel on oma piiritagused toetajad ja rahastajad – olgu selleks Prantsusmaa, Iraan või Laheriigid – kes jagavad heldelt subsiidiume ja omakorda hoiavad uskkondi selleläbi enda kütkes.

Niisiis, relvastatud rühmitused, usuline ja poliitladvik on lahutamatult ühte põimunud. Nad võitlevad rahaliste ja majanduslike ressursside eest. Ühegi kogukonna eliit ei propageeri reaalsuses rahvuslikku või riiklikku ühtsust ja koostööd, kuigi suuri sõnu tehakse alati.

Selle kurioossemaks näiteks võib tuua ajalooõpetuse Liibanoni koolides, kus igal kogukonnal on kodusõjaperioodist (1975-1990) oma ajalookäsitlus. Kokkulepet, kuidas valusale ajalooperioodile tagasi vaadata, pole poliitilise tahtmatuse tõttu ette näha⁵. Ajalookäsitlus on kõigest üks näide, kuidas teoorias pluralistlik süsteem ei vii praktikas koostööni, vaid võimendab rivaalitsemist gruppide vahel.

Pole ime, et sekulaarsust pooldavad kodanikuühenduste aktivistid, kes on kümme aastat – eriti häälekalt 2019. aasta sügisest – Liibanoni poliitikutelt reforme nõudnud, suhtuvad sõjalis-poliitilis-usulistesse klikkidesse umbusklikult, süüdistavad neid sektipõhiste identiteetide taastootmises ja pealesurumises, mis sest, et arvestatavat osa ühiskonnast need enam ei esinda.

Sekulaarsete reformide vastu on kasvõi passiivselt kõigi uskude aukandjad, ent silmatorkava näitena kuulutas üle-eelmine Liibanoni sunniitlik ülemmufti Muhammad Rashid Qabbani välja fatwa (otsuse), et üldisi kodanikuõigusi nõudvad sunniidid on ususalgajad – sellega süvendas ta oma kogukonnast ühe osa vastumeelsust usupõhise koondumise suhtes veelgi.

Aga plahvatus?

Miks see kõik on plahvatuse valguses oluline? Teadlikult lõhestatud riik, milles nüüdseks iga (vaid kujuteldavalt homogeense) usugupi etteotsa on kerkinud äärmiselt võimas ja relvastatud eliit, ei esinda riigi kodanike huve ühtlaselt, vaid tekitab võimalusi korruptsiooniks, vastutustundetuseks ja süüst välja vingerdamiseks.

Hulk Liibanoni poliitilisi prominente on tõusnud maailma rikkaimate inimeste sekka. Kui vaadata Forbesi Liibanoni miljardäride nimekirja, leiab sealt enamasti poliitikuid ja nende perekonnaliikmeid, kelle jõukus on tekkinud äärmiselt ähmastel viisidel.

Ei pane imestama, et Liibanoni inimesed, kes peavad igapäevaste elektrikatkestuste tõttu ka linnades koduseks tarbeks elektrit tootma generaatoritega, kes peavad normaalse hariduse eest maksma ulmelisi summasid, kellel ei tule kraanist puhast vett, kes võivad ilma eratervisekindlustuseta haigla ukse ees kasvõi surra, kui nad maksta ei jaksa, kes sõidavad mööda täiesti lagunenud teid, peavad läbi ajama ilma ühistranspordita ning kellest üle 30 protsendi elab alla vaesuspiiri… on viimase piirini viidud.

Pole ka imestada, et üha enam mõistetakse, et usulis-poliitiliste gruppide rivaalitsemise ja alaliste patiseisude tõttu ei toimi riik kodanike hüvanguks.

Näiteks investeeringud infrastruktuuri: 2015. aastal alanud haisev jäätmekriis, mis viis jäätmete põletamise ja merre heitmiseni, põhjustades kahju rahvatervisele ja keskkonnale, sai alguse korruptsioonist ning poliitikute suutmatusest kokku leppida, kuidas kriisi lahendada. Rääkimata perioodidest, mil korralisi valimisi edasi lükatakse, ei suudeta valida parlamenti, presidenti või lihtsalt valitsust kokku panna.

Novembris 2019 salvestasin Vikerraadio tarvis intervjuu Josephiga, ühega protestijatest Beiruti kesksel, Märtrite väljakul. Ta kõneles: “See süsteem teenib ainult nende endi (poliitikute – HH) privileege, kui nii võib öelda. Nad kutsuvad end ususektide liidriteks, kuid tegelikult nad seda pole. Inimesed kõigist Liibanoni ühiskonnagruppidest on praegu tänavatel õigusi nõudmas ja selle põhjuseks on nimelt korruptiivne eliit. See süsteem on oma aja ära elanud, sest see ei arvesta inimväärikust ja õigusi. Sestap pole see ka kestlik!”⁶ Ta tahab poliitikuid, kes on lojaalsed oma riigile, mitte ühele rühmale selles.

Võib eeldada, et 2019. aasta sügisel alanud massiprotestide laine muutub peale sadamas toimunud katastroofi – vaatamata kroonviirusele – veelgi ulatuslikumaks.

Sügisel nõuti tehnokraatlikku, spetsialistidest koosnevat üleminekuvalitsust; ennetähtaegseid valimisi; uut, tsiviilset valimisseadust, mis ei põhineks usulahkude jaotusel; varastatud maksuraha tagasiandmist; läbipaistvat ja ausat maksusüsteemi; korruptantide vastutuselevõtmist ja kallutamata õigus- ja kohtusüsteemi.⁷

Need nõudmised on nüüd, peale finantskriisi ja plahvatust, veelgi õiglasemad. Etteotsa on vaja uusi inimesi, kes vastutaksid oma tegude eest. Praegused ministeeriumid ja ametkonnad, mis olid teadlikud ammooniumnitraadi hiigelkogusest sadamas, ei suutnud lahendada olukorda kuue aasta jooksul.

Vahetult peale apokalüptilist plahvatust Beirutis kogunesid kümned tuhanded liibanonlased tänavatele, et hävingu tagajärgi likvideerida. Selles tohutus ettevõtmises lööb kaasa enamik mu sõpru ja kolleege, kellest vähemalt viiel sai oma kodu rängalt kannatada.

Nad väidavad kui ühest suust, et riigi osalust koristustöödes pole märgata – tänavatel pole töötamas sõjaväelasi, poliitikud pole linlaste sekka tulnud isegi moraalseks toeks, rääkimata käte külgepanemisest.

Juba 8. augustil oli Märtrite väljakule ja selle ümbrusse kogunenud tuhandeid protestijaid, kes skandeerisid “Thawra! Thawra!⁸” ning solvanguid poliitilise ladviku pihta. Kiiresti tekkisid meeleavaldajatel kokkupõrked julgeolekujõududega, kes harjunult asusid nende pihta tulistama pisargaasi ning kummikuulidega.

Hassan Diab, Liibanoni peaminister, tegi kabinetile 10. augustil ettepaneku erakorralisteks valimisteks ja astus ise samas tagasi. Nüüd läheb lahti järjekordne poliitiline lehmakauplemine, sest süsteem on vintske ja vastupidav.

Kuid päevselge, et kuni parteide eesotsas vahetuvad näod, aga poliitiline- ja valimissüsteem jäävad samaks, Liibanonis palju ei muutu ning välisabi laialulatuslikeks reformideks rahvusvaheliselt üldsuselt välja kaubelda on pea võimatu. Mu sõpradest aktivistidel, olgu nad mis usulahust tahes, on õigus, kui nad ütlevad: “Meie revolutsioon ei sünni üleöö. See võib võtta terve generatsiooni. Aga alla me ei anna!”

***

Viited: