Üldiselt on elu viimasel ajal viisakaks läinud. Koduasumis Kassisabas vedeles veel nullindatel hommikuti süstlaid ja Laua viina pudeleid. Kontingent oli, nagu sellisel puhul öeldakse, kirju. Ma ei tea, kuhu need kirjud tüübid läksid, aga nüüd on lällamist ja selle jääke tänavatel palju vähem. Esmaspäeva hommikul tööle kõndides nägin ainult ühte purukslöödud Viru Valge pudelit, margidki paranevad vaikselt.

Artikkel on esmalt ilmunud ERRi arvamusportaalis.

Samu arenguid võib märgata Kalamajas, Mustamäel, Koplis, mitmeis paigus Tallinnas ja loomulikult mujal Eestis, kust mu tähelepanekud on lihtsalt kahjuks juhuslikumad.

Ma ei igatse mingit head uut ilma, kus inimesed oleksid masinavärgi mutriteks taandatud, ei, väike õlu linnapingil või pargimurul on minu meelest normaalne asi, mida võiks lubada ka mujal kui Tartus Pirogovis. Inimesed ei pea sugugi nööri mööda käima, aga laga on ikkagi rõve. See, et tänavale loobitakse vähem sodi, on märk sellest, et liigume postsovetlikust ühiskonnast enama tsiviliseerituse poole. Ja kui loobitakse, siis keegi koristab.

Ent nüüd risustab tänavaid uus nähtus: ülbelt pargitud elektritõukerattad.

Neid seisab põiki ja risti ning keset kõnniteed. Jalakäijana võin neist üle ka hüpata, rattaga sõites on mul ja teistel lihtratturitel vahel keerulisem pargitud tõuksidest mööduda, sest kitsast kõnniteed jagavad niikuinii jalgrattad, needsamad elektritõuksid ja kunagised kõnniteede valitsejad ehk jalakäijad. Ja kujutan ette, et lapsevankriga on neist põiki tõuksidest kohati täiesti võimatu mööduda.

Vaatame siis, mida õpetavad tõuksilaenutusfirmad parkimise kohta: “Pargi ratas tänaval turvalisse kohta, kus see ei takista liiklust ega häiri teisi,” ütleb Bolti kodukas. “Kui oled jõudnud oma sihtkohta, pargi tõukeratas korralikult,” on veel napisõnalisem CityBee.

Mõne laenutusfirma kodukalt ei saanudki tõuksiparkimise kohta targemaks. Liiklusseaduses on kirjas üldine parkimiskeeld “kohas, kus peatatav sõiduk teeb võimatuks teiste sõidukite liikumise või takistab jalakäijaid.” Ilusti öeldud.

Ma saan aru, et elektritõukse ei peaks peitma põõsasse või hoovi, aga keset teed jätmine on siiski ka pisike liialdus. Tean oma lähikonnast, et keset teed pikali põiki pargitud elektritõuks lõppenuks ratturile peaaegu päris ohtlikult.

Usun, et tõukside lahmiv parkimine on lastehaigus, mis läheb mööda, nagu on kahanenud autode parkimine kõnniteedele, või nagu on hääbumas see, et jalgratturid annavad jalakäija selja taga hullult kella, justkui jalakäija peaks siis kõnniteelt ära kargama (mina tulen! anna teed!) või üldse lendu tõusma.

Tõuksid on tervitatav nähtus linnatänavatel, see sõiduk on keskkonnasäästlikum ja sportlikum ja vaiksem kui rohmakas, fossiilne ja lärmakas automobiil. Muidugi uute asjade kasutamine vajab harjumist.

Üldiselt tuleb tõukuritele ja ratturitele (nende hulgas kohati endale) kaasa tunda. Taanis elav tuttav nimetab Tallinna rattureid ekstreemsportlasteks: neile lihtsalt pole tingimusi. Tallinna linnavalitsusele ütleks ainult ühe sõna: rattateed. Neid on ikka veel üksikuid. Reidi tee koos rattateega on elegantne lahendus, aga ainult seal ei sõida ju.

Praegu on Tallinnas mõeldud sportimisele, hea seegi. Saad mõnel üksikul rattateel edasi-tagasi sõita. Aga jalgratas on liiklusvahend, millega minna punktist A punkti B ja teha vahepeal peatusi punktides A1 ja C. Autoummistuse vastu aitavad ainult süsteemsed rattateed. Praegune lahendus ajab isegi jalakäijad autodesse, sest kõnniteel paiguti ei tea enam, kuhu peab hüppama.

Tallinnal on rohelise Euroopa linnani endiselt pikk tee vändata.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.