Vikerraadio Öülikooli seekordses loengus kõneleb spordibioloog Kristjan Port igavese elu võimalikkusest. Mida teha, kui on keha? Kaasaegne maailm kardab surma, kardab vananemist. Kas uus tehnoloogia saab meile tuua hingerahu, kindlustada igavese elu või on vaja leida meelerahu allikaid kusagilt mujalt?
Mõtteid loengust:
- Kas sa tahad olla järgmised 1000 aastat 20-aastane? No halloo. 50-aastane? Sellistele küsimustele tuleb vastata, juhul kui me igatseme surematust. Ja mida teha siis, kui enam ei taha? Inimeseks olemine tähendab ju seda, et mul on õigus valida.
- Kas inimene peaks ära surema? Selle vastuse võib jagada laias laastus kaheks. Ühest küljest võib öelda, et surm on halb, sest surm võtab ära elu ja elu on ainukene viis kõigest heast osa saada. On küll religioosseid narratiive, mis ütlevad, et ka pärast surma on toredusi oodata, aga millegipärast surma siiski väga rõõmsalt ei suhtuta ja ainult elus olles me saame sellest hüvest osa.
- Teisest küljest võib öelda, et surm on väga hea, sest me ei saa olla igavesti seesama inimene, kes me praegu oleme. Paratamatult me muutume. Ja kuna me pole seesama inimene, ei saa me sellest ka samamoodi osa võtta. Surm on tegelikult helde, võtab meid sellelt rajalt maha varem, kui asi väga halvaks muutub. Igaüks oskab ju tuua elust näiteid, kus pikaajaline haigus, vegetatiivne seisund on pigem piin, mitte elamine.
- 50ndate aastate keskel ei tohtinud Ameerikas enam vanadusse surra. Tundub imelik, aga see tähendas, et surmatunnistusele tuli kirjutada, mis põhjusel inimene ära suri. See tundub olevat väga väikese mõjuga asi, aga sel on olnud fantastiliselt suur efekt. See on olnud innovatsiooni veduriks. Kui on teada põhjus, miks inimene suri, siis saame tegeleda ja tegeleme selle põhjusega. Kui süda jäi seisma, paneme südame käima. Tänu sellele suudame me lahendada ülesandeid, mille tõttu elu komistab. Elu komistab aeg-ajalt. Rahvusvaheline haiguste kataloog annab meile terve piibli asjadest, mida tuleks innoveerida.
- Kui me suudame innoveerida, tekib aga küsimus, millal elutegevust toetav masin välja lülitatakse ja kel on õigus seda teha. Ja kui meil pole vaja elutegevuseks välist seadeldist, vaid me suudame tehnoloogia arenguga viia seadeldise inimese sisse, räägime transhumanismist, siis tekib küsimus – aga kaua me lubame tal elada? Riigiamet, rahandusministeerium vaatab, palju meil on ressurssi, ja meile pannakse aegumiskuupäev – sünnipäevaks ei tule mitte telegramm, vaid koputus, mille peale ei taha ust avama minna. Aeg on möödas. Tehnoloogiliselt oleme olukorda parandanud, lükanud edasi, lahendanud meid alati häirinud probleeme, ja nüüd oleme hoopis teise hirmu ees.
