Seoses rassismi- ja segregatsiooniarutelude ning protestidega kohtus Edasi kaasautor Iiris Viirpalu popkultuuriteoreetiku ja -kriitiku Tõnis Kahuga, et teha juttu afro-ameerika subkultuuridest ja kultuuriloost. Juttu tuli nii kultuuride eksotiseerimisest ja koloniaalperspektiivist kui ka muusikast ja kultuurilisest kohandamisest.

Tegelete õppejõu ja kriitikuna subkultuuride ja popkultuuri ajaloo ja teooriatega. Kas avaksite seda kultuurilist konteksti, kust on võrsunud afro-ameerika kultuurile omased muusikastiilid nagu blues, bebop, jazz, hilisematel kümnenditel ka hip-hop?

See on teemana üleliia mahukas selleks, et mingit vähegi adekvaatset vastust annaks siia ära mahutada. Selle asemel tahaksin aga küsimuse enda hoopis kahte ossa jagada ja loota, et see toimib kuidagi selgitavalt.

Esiteks puhtalt muusikaajalooline mõõde, mida uurides saame üsna kiiresti teada, et kogu mainitud afro-ameerika muusika ja selle juured bluusis on tegelikult kultuurilise ebapuhtuse tulemus — Euroopa, Ameerika ja Aafrika segamini, lõputud sulandumised ja sünteesid, vägivaldsemad ja leebemate maneeridega kokkupõrked, mõneti ka lausa värdvormid. Bluusi ajalugu on kindlasti võimalik kirjutada kui triumfi lugu, aga ka kui allakäigu lugu. Ning hoopis teine küsimus ongi see, miks me üldse selle kõige üle siin arutame. Kuidas ikkagi juhtus, et meie, eurooplaste, jaoks said nõnda oluliseks veel 20. sajandi algusaastatel täiesti sekundaarseks peetud Ameerika Ühendriigid ja veel konkreetsemalt sealse kultuuri kõige madalam, räpasem osa — ehk siis see, mida tegid mustanahaliste orjade järeltulijad.

Aga kuidagi see juhtus ja põhjusi on erinevaid. Ja ma ei näe küll, et Eesti asuks sellest ringlusest kuidagi eemal. Mis tähendab, et ka väide, nagu oleks rassiteemad meile kuidagi võõrad ja Ameerikast imporditud, ei pea paika. See kõik on olemas ja kuulda nii Raimond Valgre lauludes kui kasvõi ka Nublu omades.

Kas võib öelda, et afro-ameerika kultuuri ja kogukondade keskmes ongi just muusika ja tantsuga seotud subkultuurid? Et sellel baseerub ka afro-ameerika identiteet? 

Muusika ja muidugi sport.

Ma usun, et ka Eesti korvpallikoondise mänguline kood võlgneb üht-teist NBA-le… Suur osa neist mängijatest on platsil “afro-ameerika aktsendiga”. Ma oskan ja tahangi ise rääkida pigem sellest, kuidas afro-ameerika popkultuur siia minu haardeulatusse liikunud on ning mis ta seal teinud on ja teha võiks. Mul on natuke ebamugav osutada, millel täpselt baseerub afro-ameeriklaste identiteet. Samas võib nõndapalju küll öelda, et igasugune identiteet — just isiklik loovidentiteet ja mitte mingi rassipõhine lihtsustus — on kogu aeg konfliktis sellega, mida kultuuritööstus sellele piirideks seab. Ma olen selle suhte näiteks toonud ka varem seda vana müüti, mida seotakse bluusilaulja Robert Johnsoniga. Lugu räägib hinge müümisest kuradile seninägematu loomis- ja läbilöögivõime eest. Ja see on tõesti afro-ameerika muusika lugu — nad peavad ennast 20. sajandist saadik nägema läbi (valge) kultuuritööstuse peegelduse. Midagi läks kaduma ja midagi samas võideti.

Kuidas on afro-ameerika kultuuri ja kogukonda kultuuriloos vaadeldud? (Pop)kultuuriteooriates on seoses 19.sajandi teise poole ja 20. sajandi alguse ning koloniaalperspektiiviga räägitud ka teiste kultuuride eksotiseerimisest, mingite “võõrate” elementide rõhutamisest ja kultuurilise “teise” pealesunnitud rollist. Kas selgitaksite seda mehhanismi ja tooksite vahest ka taolise eksotiseerimiseihaluse näiteid seoses afro-ameerika kultuuriga?

Jah, “eksootika” võib olla õige sõna, aga ainult teatud piirini. Tegelikult puudutab see “oma” ja “võõra” vastandumine ikka ka hoopis sügavamaid küsimusi.

Meenutame, et enne mustanahaliste esiletulekut kultuuris oli tolleks “kultuuriliseks teiseks” Ühendriikides indiaanlane. Ja väga erilises rollis. Näiteks John Fenimore Cooperi juttudes tähistasid indiaanlaste pealikud üsna ilmselt areenilt lahkuvat aristokraatiat, mille asemele on tulemas uus inimene — ameeriklane. Tegelikult mängiti seal uuesti läbi Inglismaa kuninga hukkamine 1649. aastal. Vana maailm pidi taanduma uue ees. Mustanahalise kangelase tõi Ühendriikide kultuuri küllap ehk Mark Twain — see oli valgete jaoks nagu paralleeluniversum, mingis mõttes madal ja mingis mõttes imetlusväärne. Hilisem populaarkultuur toonitaski paljus seda imetlust just selle madaluse kaudu. Või kui soovite, siis imetlust ärakasutamise kaudu. Kirjanik Norman Mailer kirjutas 1957. aastal pikema essee “The White Negro”. Seal rääkis ta noore valge ameeriklase jaoks (keda ta nimetas essee alapealkirjas “hipsteriks”) lahti võimalused otsida alternatiivi tollasele Ühendriikide ühiskonnale, mis oli kalk, halastamatu ja militaarse katastroofi ootuses. Kusagil sellest eemal pidi leiduma puhtam ja primitiivsem eksistents. Kui lähemalt uurida, siis on selles mõtteviisiis varjul muidugi isevärki imetlev rassism.  

Ja selles valguses või siit edasi liikudes: mida kujutab endast kultuuriline kohandamine (cultural appropriation)? Miks on problemaatiline, kui mingi kogukonna või kultuuri praktika või element võetakse üle, kas või “eksootilise” tähe all, jättes kõrvale selle tegeliku kultuurilise tähenduse konkreetse kogukonna jaoks? 

Siin on kaks momenti. Kõigepealt – seda kohandamist tegelikult pole võimalik vältida. Seletuse võiks anda Frankfurdi koolkonna nimekas mõtleja Walter Benjamin. Kunstiteos on traditsiooniliselt sündinud läbi seotuse konkreetse aja ja kohaga ning suhe selle teosega teostub läbi rituaali. Kuid too rituaal laguneb koost, kui kunstiteost hakatakse kopeerima, tema algne aura kahaneb, kuid samas jõuab kunstiteos nõnda inimesteni viisil, mis varem olnuks mõeldamatu.

Me saame täna oma telefoni tellida mistahes muusikat — võime minna 18. sajandisse, võime minna Aafrikasse. Ja seejuures ei pea me seda muusikat n-ö mõistma. Me lihtsalt omandame ta. See on omamoodi tarbija õigus pealiskaudsusele.

Kuid on ka teistsugune praktika — mis muidugi saab samuti võimalikuks seetõttu, et kunstiteosed on 20. sajandist saadik olnud “liikuvamad” kui iial varem ja jõudnud oma sünniasjaoludest kaugemale, meile lähemale ja käepärasemaks. Me saame nüüd neid rituaalsest suhtest vabanenud kunstiteoseid üha uuesti kogeda ja üha uuesti luua, sest meil ei tule vastutada traditsiooni seatud piirangute ees. Bluusi ülevõtmine valgete kitarrivirtuooside poolt 60ndatel ja 70ndatel on selle loova moonutuse näide. Kuulakem näiteks ansamblit Led Zeppelin kogu tema seksistlikus suurejoonelisuses. Nii näeb välja see, kui ajalugu ei kammitse. 

Subkultuure on peavoolukultuuris nähtud sageli ka vastupanuliikumise või kontrakultuurina, näiteks punk-kultuur, mis tekkis töölisnoorte seas. Kuidas on avaldunud ja avaldub kultuuriline vastupanu rassisimile ja segregatsioonile afro-ameerika subkultuurides?

Ma tahaksin küsimuse sellest sõnastusest kõrvale põigelda. Afro-ameeriklaste käsitlemine mingi omaette subkultuurina on lihtsustav ja isegi marginaliseeriv. Tegelikult võtavad nad osa absoluutselt kõigest sellest sellest, millega tegeleb ka valge kultuur ja sel suhtlusel on palju tasandeid.

Muidugi võime suurelt osalt süüdistada piiritlevas-sildistavas lähenemises kultuuritööstust. Algul segmenteeritigi turgu rassipõhiselt ja etteantud piiridest oli raske välja murda. Huvitav näide võiks olla laulja-pianist Nat ‘King’ Cole 1940. aastate lõpust. Cole oli lauljana elegantne, teda kirjeldati kui “mustanahalist Sinatrat” ja teda oli raske sobitada kokku ideega sellest, et afroameeriklased peaksid mängima mingit džunglimuusikat. Aga tema oli paljuski erand.

Mis aga puutub muusika vastupanuvõimesse rassismile, siis muidugi on sellel olnud palju vorme, kuid näiteks 1960. aastate lõpu liikumine kodanikuõiguste nimel toetus suuresti popkultuuri üldisele võimekusele. Just sellele, et näiteks afro-ameerika muusika oli saavutanud nüüd hoopis suurema kõnevõime ja kandis ka rassiteadliku sõnumi kaugele sinnapoole rassi piire.

Ja lõpetuseks: kas võiksite tuua näiteid mõnedest vähem tuntud subkultuuridest või huvitavatest praktikatest, mida on praktiseeritud kitsamas ringis? Rap- ja hip-hopmuusikat, samuti jazzi teatakse üleüldiselt, samas leidub afro-ameerika kultuuri sees väga spetsiifiliste kultuuritraditsioonidega kogukondi. Võtame kas või New Orleansi matuserongkäigud ja seal kujunenud muusikastiilid.  

On olemas müüt, mis käsitleb mustanahalisi mingi autentsuse ja loomulikkuse oaasina ja valgeid siis kellenagi, kes võtavad nende kultuuri oma tarbeks üle. Muidugi on seda toimunud ja toimub edaspidigi.

Aga tegelikult — nagu ma alguses ütlesin — leiab kogu aeg ka vastupidine protsess. Valge kultuuritööstus lihtsalt kaldub ignoreerima tõsiasja, et Godard’i filmid või Sex Pistolsi muusika või Ballardi romaanid on osa ka mustast kultuurist. Aga nad on ja selles avastuses pole tegelikult midagi erilist. Miles Davis kuulas 70ndate algul oma autos Karlheinz Stockhauseni elektroonilist avangardi ja õppis sealt väidetavalt just uusi tämbreid kasutama. Üldtuntud on ansambli Kraftwerk mõjujõud hip-hopi ja techno-muusika käivitajana Ja isegi Kanye West tsiteeris mõne aasta eest ühes oma loos sentimentaalset Ungari rokkbändi Omega.

Mulle isiklikult on küll muusikas väga huvitavad ka erinevad katsed olla puristlik ja oma valikuid rangelt, lausa kurjalt piirata (meelde tulevad näiteks metal-muusika erivormid). Aga pikemas plaanis pole sedasama lõputut signaalide segunemist võimalik ära hoida.