“Kunstnikuvestlus” on rubriik kunstihuvilisele lugejale, mille eesmärk on tutvustada Eesti kunsti ja käsitöömeistreid, vahendades inspireerivaid vestlusi, milles avaneb kunstnike elu- ja loomingufilosoofia. Sel korral avaldame vestluse noore ehtekunstniku Sille Luigaga tema esimesest isikunäitusest “PIDU ON LÄBI”. Näitust võib vaadelda kui kurbrõõmsat pühalikkuse otsingut tänapäevasest tähenduslikkusest vaesest argielust. Võttes keskseks mõisteks absurdi, mõtiskleb näitus piduse meeleseisundi tarbe ja tarbetuse ning viimatimainitu tarvilikkuse üle.

Kunstnikuvestlus Sille Luigaga toimus tema Hobusepea stuudios ning selle viis läbi A-galerii näituste kuraator ja galerist Sille Kima. 

Mõtteid lõppenud peost 

“Mõtisklen näitusega nende teemade üle, mis mind puudutavad. Kas pidu on läbi? Mille jaoks on pidu vajalik? Kas ta on vajalik? Ja ka üleüldiselt, mis metafoori see meie elus kannab. Seal leiduvad objektid ja nende lugude illustreerimine. Minu jaoks oli peamine küsimus, kust maalt läheb mineviku, oleviku ja tuleviku piir peo kontekstis – mida seal meenutatakse või mida proovitakse unustada ja mis seal tähtis on – kas hetkes olek või meenutus või fantaasia sellest peost.” 

“Mulle tundub, et pidusid on vähemaks jäänud. Inimestele ei paku traditsioonilised peod, nagu näiteks pulmad või sünnipäevad, enam huvi. Vähem on neid hetki, mida tähistatakse koos perega suures ringis. Kui ma ise väike olin, oli selliseid traditsioonilisi perepidusid palju. Nüüd, kui mõtlen tagasi ajale, kui minu vanemad olid sama vanad kui mina praegu, siis kui palju oli võrreldes praegusega selliseid traditsioonilisi pidusid. Mäletan, et lapsena käisin aastas vähemalt ühes-kahes pulmas. See on üks mõtisklus, mis mul tekkis – et kui vähem tähistatakse, siis kuidas pidu kui metafoor laieneb argistele asjadele.

Ma olen märganud, et paljusid asju võrreldakse väga kergekäeliselt peoga: “Lapsepõlv on lust ja lillepidu”, “Kooliaeg on pidu ja pillerkaar”, “Elu Eestis on lausa pidu”… Pidu näib lihtsa naudinguna: vastutus ja reeglid ei ole eriti tähtsad, sest piisab ainult osalemisest ja korraldamise pärast ei pea muretsema. See ei pea olema enam päris sündmus, vaid seda sõna kasutatakse kogu aeg ja kui lõpuks toimub väga eriline sündmus, mida võiks peona näha, siis on see sõna justkui devalveerunud.”

“Tegelen oma töös ka aja raiskamise ja kulutamisega ning valisin peo teemaks, sest see on justkui üks nendest puhastest kulutustest, mille üle pole vaja mõelda nii palju, kuidas või kellele see kasulik on.

Peo võlu ongi see, et jääb ruumi võimalusele, et kõike võib juhtuda – kõik võib valesti minna, aga kõik võib hästi ka minna. Selles on mingi vabadus.

Juhusel on palju mänguruumi.”

 “Pidu on justkui soov elada kasvõi hetkeks mingil teisel tasandil, kus sa ei pea kõiki oma tegevusi või mõtteid suunama sellesse punkti, et end arendada. Praegu on ülipopulaarne igasugune eneseabi teema, isiklik areng ja produktiivsus, kuid inimestel võib olla muid soove. Võib-olla ei taheta kogu aeg olla kõige parem variant endast, see halvem variant võib ka olla päris huvitav. Täiuslikkus ehk see, et saad kõigega hakkama, oled õnnelik ja rahul jne, see on hästi kindlalt piiritletud, aga neid variante, kuidas mitte olla täiuslik, on palju rohkem ja palju tõenäolisem on ka mingis mõttes, et see variant on see, mis inimesele sobib.”

“Kui võtan selle kujundi, mis on näitusel õhupall, ja mängin sellega kaasaegselt, siis missugust ajaloolist objekti ta küsitleks – ma proovisin leida seda küsimust. Mingis mõttes sattusin tupikusse ja ei leidnudki täpset küsimust, et mis asi see on, mida ta sümboliseerib või kommenteerib, kas ta vastab millelegi või ei. See peo paralleel mängis seal nii suurt rolli, et hakkasin ka sellele mõtlema, et pidu ennast ülitõsiselt mõtestada on ohtlikule teele minemine. Kui pidutseme selleks, et lõbutseda, midagi unustada või aega raisata-kulutada, siis neid objekte, mis aitavad seda luua, ei saa ka liiga tõsiselt mõtestada.

Võib-olla see õhupall on ka üks sellistest asjadest, mis on loodud lihtsalt selleks puhtaks kulutuseks ja tal polegi küsimust või kommentaari, vaid ta ise justkui kõnelebki sellest veidi nihilistlikust ideest, et küsimust ei olegi. Samas ei saa välistada kõiki teisi mõtteid ja suundi, mis selle sees võivad peidus olla. Lõpuks ei saa siiski tervet maailma ära seletada mingi asjaga.”

“Üks minu peamisi mõtteid oli see, et vahet ju pole, kas see asi ehib tuba või inimest. Mingis mõttes on need dekoratsioonid väga seotud ehetega ja siit võtsin järgmise sammu, et hakkasin neid mõtestama ajalooliste ehetega seotud objektide kaudu, mis on näiteks võimuõunad või Fabergé munad ja ülejäänud korpusobjektid. Üldiselt mulle tundub, et veidike rohkem võiks olla sellist vormilist ehet, sest hästi palju jääb see kahedimensiooniliseks, et ainult inimene on see taust ja midagi on justkui pildina ta küljes, aga tegelikult on seal rohkem mänguruumi.”

“Näiteks Piero Manzoni tegi Itaalias 50ndatel teose “Kunstniku hingeõhk”, mis oli tema täispuhutud õhupall. Minu töödes on pooltes ka minu hingeõhk ja pooltes lihtsalt õhumassina õhk. Kas see on oluline? Ilmselt mitte selles kontekstis, aga praegu muuseumid ja kogujad siiski hoiavad seda Manzoni originaalset õhupalli, mille ta täis puhus, kuigi see on tänaseks täiesti märg loik. Lateks on päris hästi biolagunev materjal, ta pole igavene nagu plast. See on hästi huvitav materjal. Need etapid selle töö juures – kõigepealt ma teen õhupalli vormi pealt ise, lõikan ta lahti, siis pean parandama augud, mis seal sees on, ja siis panema õhu sinna kinni ning siis hakkab see sealt välja tulema – see on selline absurdne tegevus. Kui ma tean, et see tulemus on mitte tulemus, siis miks seda teha? Kas see hetk, kui õhk seal sees on, on piisav? Ma arvan, et on.”

“Paljudel inimestel, ilmselt ka minul on probleeme sellega, et kui loed midagi kuskilt või keegi ütleb sulle midagi, mida peaksid võtma justkui tõde, kuid kui sa pole seda tõde ise läbi kogunud, siis tekib vastupanu või keeldumine. Poed või lõbusad ja lapsikud asjad on ka mingid mõttes keeldumine võtta vastu seda tõde, et elu on ainult kasulik ja seal pole kohta lõbusatele ja enesehävituslikele ideedele, kuigi samas oled kogenud, et see vastandvariant on justkui õige või tuttavam.”

“Peo sees on vastuoluliselt olemas nii keeldumine kui ka leppimine, et vaatame, kuidas asi läheb ja ei proovi seda olukorda liialt kontrollida. Samamoodi peab ka elus leppima sellega, et kõike ei saa kontrollida ja tuleb justkui healoomulist ükskõiksust arendada.”

Sille Luiga (1994) on Eesti Kunstiakadeemia ehtekunsti magistrant ning on õppinud lisaks Itaalias ja Belgias. Viimased näitused, kus ta osales, olid “NID SHOWROOM” Londonis, “XENTE NOVA” Santiago de Compostelas ja “JEWELRY AND ANATOMY” Portos. Enda valmistatud objektidega soovib ta tegeleda kaunistamise ja ehtimise ideedega laiemalt, läbi absurdi prisma.

Sille Luiga isikunäitust “PIDU ON LÄBI” näeb A-galeriis kuni 20. juunini.

***

“Kunstnikuvestlus” on rubriik kunstihuvilisele lugejale, mille eesmärk on tutvustada Eesti kunsti ja käsitöömeistreid, vahendades inspireerivaid vestlusi, milles avaneb kunstnike elu- ja loomingufilosoofia.