Juba antiikajal oletati, et kaugel lõunas peab asuma maismaa, mis tasakaalustaks Maa põhjapoolkeral olevad mandrid. Põhja polaarala sai oma nime kreekakeelsest sõnast arktikos, mis tähendas suure karu maad ja viitas selle asukohale Suure Vankri (Ursa Major, suur karu) tähtkuju all. Nii tundus igati loogiline anda sarnasele piirkonnale lõunas nimetus antarktikos ehk põhja vastas olev.

Geograafilise nimetusena võeti Antarktika kasutusele alles 19. sajandi lõpul, kui mandri piirjooned olid välja joonistunud. Vahepealsel ajal kujutati kaartidel hüpoteetilist mandrit, mis ladina keeles kandis nimetust Terra Australis Incognita ehk tundmatu maa lõunas. Suurte maadeavastuste perioodil 15.–17. sajandil otsiti Terra Australist aktiivselt. Kõige kaugemale, kõigest saja kilomeetri kaugusele rannikust jõudis vapper inglise meresõitja James Cook, ent temagi pidi lõputuna näivatele jäämassidele alla vanduma.

Cooki retkega kerkinud küsimused ei andnud järeltulevatele põlvedele rahu, 1819. aasta juulis saadeti Kroonlinnast teele keiserliku Venemaa lõuna-polaarekspeditsioon eesmärgiga tungida veel kaugemale lõunasse, pooluseni välja. Ekspeditsiooni juhtimine usaldati Saaremaalt pärit baltisakslasest mereväeohvitserile Fabian Gottlieb von Bellingshausenile, kelle suurimaks saavutuseks loetaksegi Antarktise esmanägemist inimese poolt 1820. aasta 28. jaanuaril. Samal suvel seilas tundmatu maa ümbruses teisigi meresõitjaid, kellele samuti mandri esmaavastaja nimetust on omistatud.

Vahest polegi see niivõrd tähtis, kes neist päris esimene oli. Seda enam, et toona puudusid teadmised paljude nähtuste ja seoste kohta ning mehed polnud kindlad, mida nad nägid või ei näinud. Otsiti ju maad, aga kõikjal vaatas vastu lõputu jääväli ja vaatepilti häiris Antarktika suvele omane udu, mis jäämassid iseäranis kummituslikuks ja ebamaiseks muudab. Šelfiliustikke ja jääajateooriat siis veel ei tuntud, mistõttu ei osatud kõrget ja omapärast jääbarjääri mandriga seostada, lähemat uurimist aga takistas läbipääsmatu paakjää.

Aastasadu on polaarjää kujutanud endast hukatust ja ränkrasket takistust neile südikatele, kes üritasid tungida sügavale polaarpiirkondade südamesse. Läks aega, enne kui inimene õppis jääd ära kasutama ja takistusest sai võimalus. Päris omaks pole jää aga inimesele kunagi saanud, ikka külm ja kõle, hirmutav ja elutu. Bellingshausen ise kirjutab:

“Külm saatis meid terve reisi vältel. Hiiglaslikud jäämäed, mis ulatusid kohati 122 meetri kõrgusele merepinnast ja olid kuni 24 kilomeetrise ümbermõõduga, olid meie alalisteks vaenlasteks, mille eest pidime end suurima ettevaatusega kaitsma.”

Antarktika on jää kuningriik

Jää on siin domineeriv element. Selle aukartust tekitav sügavsinine toon on pigem hirmutav kui kutsuv. Ja ometi on jää omamoodi lummav, visuaalselt paeluv, isegi nõiduslikult kütkestav. Antarktikas asub maailma vanim jää. Selle vanus ulatub miljoni ja enamagi aastani. Mõnede hinnangute kohaselt leidub siin isegi mitme miljoni aasta vanust jääd. Teatud osad mandrist on olnud püsivalt jääga kaetud juba 20 miljonit aastat.

Jää tohutu surve on vajutanud selle all oleva maakoore allapoole maailmamere pinda. Lumehelves lumehelbe haaval langeb lumi liustikule, kiht kihi järel see ladestub ja vanemad kihid pressitakse kasvava raskuse all jääks. Vaikselt, aga järjekindlalt liigub tekkiv jää omaenda raskuse ja gravitatsiooni toimel allapoole mere suunas. Jää on plastiline, ta voolab, voolab nagu tardunud jõgi. Liustikujää on pidevas ja lõputus liikumises. Liikumiskiirus võib olla vägagi erinev nii erinevatel liustikel kui ka ühe ja sama liustiku piires. Antarktikas ulatub see mõnest meetrist kuni paari kilomeetrini aastas. Aeg-ajalt tuleb ette ka liustike võrdlemisi äkilisi nn sööste.

Liustik lõppeb jääkeelega või seinataolise ninaga kas otse meres või maismaal. See on liustikuosa, kus üks lugu saab otsa ja algab uus, sellest ka nimetus terminus. Siin murduvad liustiku küljest lahti jäämäed ja sellist irdumist on hakatud hellitavalt kutsuma poegimiseks. Justkui soovides sellega pehmendada muidu nii võimsat ja aukartust äratavat loodusjõudude vaatemängu.

Keemiliselt on jää imelihtne, pelgalt tardunud vesi (H₂O), kristalliseerunud, kuusnurkselt korrastatud vesi. Ometi võib ta oma vormilt, suuruselt ja värvivarjunditelt olla uskumatult mitmekesine. Kes liustikku on kord näinud, võib tõdeda, et korrastatusega pole seal sageli midagi pistmist. Siit leiab mõlemat – nii loomist kui ka hävingut. Pole olemas kaht sarnast jäämäge. Nad on kõik sama omanäolised, nagu portreed erinevatest inimestest; murdepinna tekstuur, kuju, suurus, värvitoonid.

Jää sulades vee agregaatolek muutub. Ta saab taas osaks ookeanist, et siis uuesti aurustuda ja hõljudes atmosfääri uitama minna. Siis uuesti veeks saada ja kusagil maha sadada ning ring algab taas… Jäämäed võivad jutustada lugusid läbikäidud teekonnast; sulamise muster, tekstuur, kuju, erinevad sinakasvalged toonid jutustavad kõik mingit osa ühest suurest loost. Mõned jäämäed liiguvad kaugele ookeanile aastateks seiklema, teised otsustavad aga sünnipaiga lähedale ankrusse jääda. Mõnedele neist tuleb kange rännukihk peale alles aastate pärast ja nagu tuli takus põrutavad nad siis ühtäkki tormisele avamerele. On neidki, kes kiusavad mööduvaid laevu, teised aga kratsivad merepõhja kivimeid.

Antarktika jäämäed on kui monument loodusjõudude vägevusele. Kõige muu looduse looduga siin planeedil on need nagu hoopis teises mõõtkavas.

Väga raske on millegi sellise suurust eemalt hinnata, kui esimest korda kohtad. Hallist uduvinest hakkab ühtäkki midagi valgelt helendavat paistma. Vaatad ja mõtled, annad oma hinnangu. Siis jääd kohtumist ootama. See aina läheneb ja läheneb, oodatav aina kasvab ja kasvab. Kui ta siis ükskord laeva parda lähedalt möödub, saad aru, kui väga oled suurusega eksinud.

Maailma suurim teadaolev jäämägi nimega B-15 eraldus Rossi šelfiliustikust 2000. aastal. Algselt 295 km pikkune ja 37 km laiune (11000 km², peaaegu veerand Eestit) jäämägi murdus peagi mitmeks väiksemaks jäämäeks. Mõned neist triivisid kaugemale ookeanile, rännates tuhandeid kilomeetreid. Veel 2018. aastal hulpis üks suurem tükk Falklandi saarte lähistel. Liustikud on omamoodi ajalooarhiiv, mis kihtide haaval talletab ajastute info ja mis on rajatud juba ammu enne inimest. Nii võime täna teada, milline oli õhk meie planeedil pea miljon aastat tagasi. Jää on samuti tundlik kliimamuutustele ja seega nende muutuste suurepärane lakmuspaber.

Jääl võib olla mitu nägu, kuid tema tõeline pale paljastub lauspilvisuse korral, kui päikese terav valgus ei lamenda siniste toonide varjundeid. Jää on sinine meie silmale, sest neelab pikemad lainepikkused (kollased ja punased) ja järele jäävad lühemad ehk sinakad toonid. Sinine valgus hajub ja jõuab tagasi meie silma. Mida pikema teekonna valgus jääs läbib ehk mida paksem on vaadeldav jää, seda sinisem ta meie silmadele paistab. Lumi seevastu peegeldab tagasi kõigil nähtava valguse spektritel ja näib meie silmale valge. Samuti on lumes hoopis rohkem õhku kui jääs. Lume tihenedes jääks õhu osakaal aga väheneb ja nii muutub see aina sinakamaks. Seega, mida vanem on jää ehk mida tihedam ja vähem õhku, seda sinisem ta inimsilmale paistab.

Jää heli

Ühtaegu minimalistlik ja samas niivõrd mitmekesine, kujutab jää endast aja peatumist ja samas mingit kestvat voolu, igavest ringi. Kas sellises voolamises on ka oma rütm, meloodia, mis aegadeülest kulgemist saadab? Arvan, et olen seda oma polaarkäikudel tajunud. Mõnikord on detailide tajumiseks vaja sulgeda silmad, et jätta kuulmismeelele tema vabadus otsustada ja kujutluspiltidega mängida, sest nägemismeele hoomatav jätab vähem tõlgendamisi.

Visuaalne pilt asetub justkui teatud raami. Kõrvadega tajutav ruum on avaram, võimalusterohkem ja ehk emotsionaalseltki sügavam. See oli põhjus, miks peale kaameraga jäädvustatava hakkasin salvestama ka polaaralade helimaastikku. Kuidas võiks kõlada erinevas suuruses jäätükkide kohtumine lainetava mere turjal või nende vestlus jäise mere rahulikult loksuval rannal?

Millist helimaastikku loob vesi, kui ta hulpivaid jäätükke uuristab? Kui kuulatad, siis kuuled.

Liustikud on kui suured saladuste hoidjad, mis kõuekõminaga sarnaneva heli saatel oma lugusid sosistavad, neid täielikult siiski paljastamata.

Avaral polaarmaastikul on kerge end väikese ja haprana tunda, väetina loodusjõudude ees ja eksinuna mingisse igavikulisse ruumi. Antarktika on kui üks suur organism, kelle hingamisest võib sõltuda meie planeedi käekäik. Palju on küsimusi, aga ka vastuseid, mida siiski vaid Antarktika teab ja veel endale hoiab. Küllap on siinsel helimaastikulgi lihtsam end ära kaotada, uitama minna, seoseid unustada ja lõputult kuhugi kulgeda.

Polaarruumi avarust ja kuulmise vabadust püüab helilooja Raun Juurika juhtimisel sündiv heliteos, mis tuleb ettekandmisele 15. oktoobril festivalil Jazzkaar. On lootust ära kaduda; lõputu ruumi avarustesse, igavesse ringkäiku. Lasta lihtsalt end voolul kanda – tagasi jääaega.

Festivali Jazzkaar eriprojekt “Antarktika 200” valmib koostöös Eesti Meremuuseumi ja Thetis Ekspeditsioonidega – Admiral Bellingshauseni ekspeditsiooni korraldajatega.

Timo Palo on polaaruurija ja presidendi kliimanõunik. Ta on tegelenud polaaralade meteoroloogia ja kliima uurimisega, osalenud arvukatel ekspeditsioonidel ja avaldanud mitmeid teadusartikleid.

Rubriik “Jazzkaare fookuses” on ajakirja Edasi ja Jazzkaare koostööprojekt, kus tutvustame ja arutleme maailma ja Eesti jazzmuusika trendide üle ning võtame luubi alla põnevad valdkonda puudutavad jazziteemad ja esinejad.