Loomingu Raamatukogu kuldsarjas äsja ilmunud kordustrükk Itaalia filosoofi, teoloogi, poeedi ja astroloogi Tommaso Campanella utoopilisest nägemusest “Päikeselinn” tekitab meie ajastu sündmuste ja neist tingitud meelelaadiga huvitava kontrasti.
Ehkki meie ajaarvamise teise aastatuhande lõpus kõlas ka igasuguste sektantide suust maailmalõppu kuulutavaid ennustusi, oli siiski veel valdav positiivne kujutlus uuest Millenniumist, mis pidi tooma suurema ülemaailmse koostöö ja heaolu ning enneolematu tehnoloogilise arengu. Selline optimistlik arusaam purunes juba uue aastatuhande esimese kümnendi alguses, kui Maailma Kaubanduskeskuse kaksiktornid New Yorgis kokku varisesid. Sealt alates on praegune aastatuhat kujunenud kriiside ajastuks – terrorismist finantskriisini ning põgenikekriisist koroonakriisini, kõnelemata permanentsest keskkonnakriisist. Poliitilises plaanis on 1990ndate aastate suur vabanemise tunne ja demokraatia pidu asendunud ebaliberaalse autoritarismi tagasitulekuga nii Lääne parempopulismi kui ka nt Türgi, Venemaa ja Hiina autokraatiate kujul.
Kui lisame sellele kõigele ka järjest kõvemini kõlava nutulaulu vanade heade traditsiooniliste väärtuste kadumise ja Lääne allakäigu pärast, pole imestada, et uue aastatuhande kolmanda kümnendi alguses on meie maailmas domineerivad meeleolud pöördunud pigem lootusetult (post)apokalüptilisteks. Sellise meelelaadi üheks sümptomiks on viimasel kahel kümnendil olnud düstoopiažanri suurejooneline comeback nii populaarkirjanduses kui ka filmides ja telesarjades. Eriti just noortele täiskasvanutele mõeldud toodangus konkureerivad düstoopilised nägemused nagu “Näljamängud” või “Labürindijooksja” võidukalt traditsioonilisema fantaasiažanri esindajatega à la “Sõrmuste isand” või “Harry Potter”.
Sellisele düstoopiate invasioonile pole vastu panna ühtegi võrdväärse kaaluga tänapäevast utoopiat, ei kirjanduse, filmi ega esseistika vallast. Meie utoopiline élan oleks justkui kokku kuivanud ning palju leidub neid, kes lausa hoiatavad utoopilise mõtte kui sellise ohtude eest, viidates tihtilugu eelmisel sajandil totalitaarseks õudusunenäoks pöördunud katsele kommunismiideaali selles maailmas ellu viia. Me justkui ei suudaks või ei sooviks enam kujutada täiuslikke maailmu ning lepime, pragmaatiliselt ja ka veidi küüniliselt, selle väga ebatäiusliku maailmaga, milles me elame, otsides samas põnevust ja veidi masohhistlikku naudingut kohutavatest nägemustest, kuidas kõik võiks veel palju hullemaks minna.
Campanella oma ebatäiusliku maailmaga ei leppinud ega kaotanud lootust, ehkki lähemal vaatlusel polnud tema aeg sugugi paljulubavam kui meie oma.
Kristliku maailma lõhenemine, ususõjad, ketserite ja nõidade põletamine tuleriitadel, Itaalias järjest umbsemaks muutuv vastureformatsiooni õhkkond – hirm, segadus ja sallimatus saatsid Campanellat terve elu, millest mitu pikka aastat möödusid nii sekulaarvõimu kui ka inkvisitsiooni vanglates ja piinakambrites, nagu võib lugeda tõlkija Kristiina Rebase põhjalikust järelsõnast “Päikeselinna” eestindusele.
Campanellas, sarnaselt paljude tema kaasaegsete intellektuaalidega, elas aga uusaja rahutu, otsiv ja tulevikule suunatud vaim. Vana maailma geograafiliste, kosmoloogiliste ja mõtteliste piiride avanemine, teadusrevolutsioon, kirjasõna ja kunstide renessanss panid intellektuaale märksa julgemalt suhtuma ka poliitilistesse küsimustesse. Ümbritsev häda ja viletsus ei võtnud nende teostes apokalüptiliste maailmalõpunägemuste, vaid pigem radikaalse poliitilise regeneratsiooni kuju. “Päikeselinn” (1602) paigutubki tolleaegse Euroopa utoopiate pikka nimekirja, mille kõige tuntumad näited on Thomas More’i “Utoopia” (1516) ja Francis Baconi “Uus Atlantis” (1636).
Milline näeb siis välja Campanella ideaalmaailm? Esiteks, tegemist on linna või linnriigiga, mis üldiselt kipubki olema utoopiatele iseloomulik poliitiline üksus ja mida saab otseselt seostada Vana-Kreeka ühiskondliku korralduse kuldajastuga. Päikeselinn on arhitektuuri poolest täiuslik ja läbinisti ratsionaalne, ta kajastab terve rida nii paberile jäänud kui ka reaalselt ellu viidud eksperimente renessansiaegses Itaalias. Linna poliitiline korraldus on esmapilgul hierarhiline ja teokraatiline, kuid hierarhia on üsna hõre ja usk üsna sünkreetiline.
Linna valitsevad “vaimulik vürst”, keda nimetatakse Päikeseks, ja tema kolm “kaasvalitsejat” Vägi, Tarkus ja Armastus ehk meie mõistes kaitse-, haridus- ja teadus- ning rahvastikuminister. Viimane kannab hoolt “soojätkamise eest”, linnas valitseb nimelt omapärane eugeeniline süsteem, mis rangelt reguleerib laste sigitamist, et linlaste ehk solaaride tõug saaks teaduslikult aretatud. Solaaride voorusliku käitumise järele valvavad igas eluvaldkonnas vastavad “ametimehed” ja nende juures linna poliitiline hierarhia põhimõtteliselt lõpebki. Tulevaste ametimeeste kandidaadid otsitakse juba varakult välja laste seast, kelles ilmneb ametiks vajalikke voorusi ja eeldusi. Kandidaatide hulgast valib ametimehed solaaride üldkogu.
Kõikide juhtivate ametite täitmisel kehtib aga range meritokraatlik printsiip. Ehkki Päike ja tema kaasvalitsejad on põhimõtteliselt eluaegsete volitustega, jäävad nemadki tegelikult ametisse ainult seniks, kuni leidub keegi, kes on teadmiste poolest targem ja valitsemises osavam; sel juhul on nad meeleldi valmis oma koha loovutama. Päikeselinnas on kõik varad ühised ja eraomand keelatud, elukorraldus on kommunitaarne ja egalitaarne. Alates kolmandast eluaastast tegeleb laste kasvatamise ja harimisega linn, õpingud on tagatud kõigile – nii poistele kui ka tüdrukutele – samas mahus ning vajalikud teadmised on ammendavalt illustreeritud seitsmel linnamüüri ringil, millelt õpitakse mänguliselt ja aktiivselt. Solaarid kannavad kõik ühesuguseid riideid, järgivad täpselt paika pandud dieeti, nad töötavad ainult neli tundi päevas ning pühendavad ülejäänud aja mängimisele ja meelelahutusele, mille eesmärgiks on aga eneseharimine.
Niisiis, Campanella Päikeselinn peegeldab Platoni “Riigiga” alanud pikas traditsioonis ideaalühiskondadele omistatud põhielemente: varade ühisus, kommunitaarne ja ammendavalt reguleeritud elukorraldus, valitsemisõiguse otsene sidumine tarkuse ja teadmistega ning üleüldine kodanike psühholoogiliste-intellektuaalsete kalduvuste ja võimetega arvestamine ühiskondlikus tööjaotuses.
Meie kapitalistlikes liberaaldemokraatlikes ühiskondades valitseva põhinarratiivi järgi kujundavad suveräänsed indiviidid ise vabalt oma elu ja selle heaolu või viletsust ning sellest vaatepunktist on enamik Campanella ja teiste utopistide äsja mainitud ideid muutunud märkideks kollektiivi ahistavast türanniast indiviidi üle. Pole siis juhus, et me leiame sarnaseid, kuid selgelt negatiivse konnotatsiooniga ühiskondlikke jooni paljudes düstoopiates, alates žanri menuteosest ehk Adolf Huxley romaanist “Hea uus ilm” kuni tänapäevase, noortele suunatud “Lahkulööja” triloogiani välja.
Kas Campanella Päikeselinnast pole meil siis enam mitte midagi kõrva taha panna? Mulle tundub, et on küll, nt selles, mis puudutab tööpäeva pikkust ning mängu ja intellektuaalse naudingu rolli nii hariduses kui ka elus üldisemalt.
Mõningad Päikeselinna säästliku ja terve eluviisi ning hügieeniga seotud põhimõtted resoneeruvad kenasti mitme tänapäevase murekohaga.
Ja meie ühisvarade järjest kasvava erastamise ja ärastamise ajal on ka eraomandi pühaduse kriitika täiesti omal kohal. Demokraatia asendamine meritokraatiapõhise valitsemisõigusega pole ilmselt hea mõte, kuid meie valitsejatelt võiks siiski oodata ja nõuda märksa suuremaid teadmisi ja vooruslikkust kui need, millega me praegusel hetkel lepime.
Üldisemalt õpetab oma utoopia salaja ja haigena vanglas kirja pannud Campanella meile veel seda, et kõige raskematelgi aegadel pole mõtet piirduda kas halbadesse või väga halbadesse stsenaariumidesse süvenemisega, alati tuleb jätta ruumi ka julgetele ja uuenduslikele parema-tuleviku-nägemustele. Sest millal veel mõelda radikaalsetele, maailma parandavatele muutustele kui mitte kriiside ajastul?
Paslik on siis lõpetuseks kiita Eesti tõlkekultuuri lipulaeva Loomingu Raamatukogu, mis sündis muide 60 aastat tagasi samuti raskel ajal paraja utoopilise projektina, et ta otsustas jällegi nii untimely ja just seepärast tähendusliku kordustrükiga oma kuldsarja täiendada.
Daniele Monticelli on filosoof, semiootik ja tõlkija, kes töötab Tallinna Ülikooli Itaalia uuringute ja semiootika professorina. Daniele on tõlkinud itaalia keelde teoseid kirjanikelt nagu Lennart Meri, Viivi Luik, Andrus Kivirähk, Tõnu Õnnepalu jt.