Elu tundub tihti põnevam seal, kus ennast ei ole. Kuid sel kevadel selgus, et elan vähemalt Eesti jaoks kõige “põnevamas” kohas, keset Kuressaaret ja koroonahullust.
Tuttavad soovitasid muudkui sündmusi jäädvustada. Aga võta sa kinni. Alguses mõtlesin isegi, et nüüd saan huvitavat aega näha. Aga läks hoopis nii, et olin kaks nädalat kodus karantiinis, vaid lugesin uudistest, mis mu ümber siin Kuressaares toimub.
Välihaigla ülespanekut käisin lõpuks kaameraga vaatamas. Pean tunnistama, et mingi sisemine tunne ei pidanud seda õigeks – et mida sa ronid sinna, sul ei ole korralikku kaitsevarustustki. Ja ei läinudki rohkem.
Ega väga ei olnudki sellist vaba aega, et mine ja tunneta ja pildista. Iga päevaga sai selgemaks, et Kuressaares fotograafi ja ettevõtjana ellu jäämiseks on vaja teistmoodi tegutsema hakata. Kui ma lihtsalt pealtvaatajana edasi kulgen, siis võin oma ettevõtte uksed jäädavalt kinni panna.
Üleöö koduõpetaja rolli vastuvõtmine ei olnud ka mitte kerge. Ning need lõputud kokkamised… Õnneks sain õhtuti oma Fotobutiigis klientidele fotosid välja printimas käia. Midagigi, mis lasi omaette olla ja tõi veidigi raha sisse.
Ei, see ei ole virin. See on aus ülestunnistus, et mulle lihtsalt ei sobinud nii, ei sobinud viirusereporteri roll. Aga meel on ikka röömus, sest pere on terve ja saar on jälle vaba. Ja see tunne, et sa võid minna… see on hindamatu.
Kõigi poolt oodatud koroona-teemaline foto, autoportree, sündis aga lõpuks ikkagi läbi juhusliku valimi tahte. Sattusin TÜ COVID-19 aktiivse seire uuringusse. Statiiv oli loomulikult õigel ajal vales kohas ja nii saigi samal ajal, kui orgid ninas käisid, kaameraga selfisid tehtud. Pooled kaadrid läksid metsa, aga vahel ei olegi rohkem kui seda ühte vaja.
Keili Tees on Saaremaal elav fotograaf, kelle Fotobutiigi leiad Kuressaarest Kauba tänavalt ning kelle loominguga saad tutvuda tema kodulehel.
