Olete kindlasti kuulnud öeldavat, et tõeline armastus on tingimusteta. Olete ehk isegi seda öelnud? Mina olen selle ideaali peale küll mõelnud ja jõudnud küsimuseni, et kas see on üldse inimestevahelistes suhetes lõpuni võimalik. Ja ma kahtlen selles. Meil on ikka ootused teise suhtes.

Me kõik otsime armastust. Loodame seda leida eelkõige oma lähisuhetest – lapsena vanematelt, noorena intiimsuhetest, perekonnas kaaslase ja laste kaudu, aga endiselt ka oma vanematelt. Ka oma töös ootame me seda tingimusteta meeldimist. Ent tahame või ei taha, enamjaolt tuleb meil see armastus siiski millegagi välja teenida, juba lapsest peale.

Vanemad võtavad meid ideaalis tingimusteta armastusega vastu päris alguses – me oleme kaitsetud, armsad, isegi kui nutame või nad peavad meie eest kogu oma aja hoolitsema ning veetma ka magamata öid, kui meil tulevad hambad, kui meil on gaasivalud või oleme haiged ja virilad… ikka jätkub neil seda armastust!

Ajapikku hakkab asi muutuma. Vanemad hakkavad meilt üha enam ootama, kellel kui suured nõudmised on, on erinev, ent siiski, me peame hakkama vastama nende ettekujutustele – mida laps peaks oskama, kuidas käituma. Õige varsti me vanemad väsivad.

Nende imetlev armastus hakkab vaibuma, nad peavad minema tagasi tööle, argirutiin ja kohustused meie eest hoolitseda kurnavad nende suhet. Välised tingimused hakkavad viskama kaikaid ka tingimusteta armastuse kodaratesse.

Siis hakkame käima lasteaias. Sealt tulevad uued reeglid, kuidas olla kui mitte armastusväärne laps, siis vähemalt talutav. Lasteaed on paljudele lastele esimene traumaatiline kogemus, olenevalt loomusest. Sotsiaalsemad tüübid saavad sellega hakkama, õrnemad natuurid võivad tunda hüljatust ning olgem ausad, see on igal juhul lapse esimene suurem elu õppetund – saada hakkama paljude erinevate taustade ja iseloomudega lastega ning kasvatajatega.

Looduseusku inimesed soovitavad ikkagi last, kui vähegi võimalik, koolieani kodus hoida. Ka minu jaoks oli lasteaias käimine vastumeelne ning õnneks ma seal palju ei pidanud olema. Passisin alati lõunauinaku ajal üleval, täpselt nii nagu mu poegki – ta ei maganud silmatäitki ühestki lõunaunest. Tingimus oli, et oled vait ja ootad poolteist tundi voodis! Mu vanem poeg on rääkinud, kuidas ta üle kõige kartis, et talle ei tuldagi õhtul järele. Et vanematega midagi juhtub. Last lasteaeda saates anname ta põhimõtteliselt teistele kasvatada ja siis oleneb juba kasvataja isiksusest, mida sealt saadakse. Kuna lapsi on palju ja amet närvesööv, ei saa individuaalset ja südamesooja suhtumist kõikidesse loota.

“Kui oled lasteaias tubli laps, saad õhtul kommi!” Jälle tingimused!

Kooliajal asi ei parane. “Kui õpid hästi, saad… selle või selle!” Tingimused. (Siinkohal üks tänapäevane anekdoot: kui õpid hästi, ostame sulle tahvelarvuti. Aga kui ei õpi hästi? Siis ostame sulle klaveri!)

Õpetajad ootavad samuti, et vastame teatud tingimustele, ning see on ka arusaadav. Õpetaja ei suuda samuti tegeleda kõikide “erivajadustega”. Vaid individuaalne huviõpe võiks seda võimaldada. Ja oleks ka õppimise suhtes efektiivseim. Kui inimesel on huvi ja teda hinnatakse koos tema eripäradega, saab ta olla vaba. See oleks siis ligilähedane tingimusteta hoolimisele.

Kuna teismeliseajaks on meie vanemad tavaliselt juba lootusetult väsinud, et meid teadlikult tingimusteta armastada ning enamik selleks ajaks ka lahku läinud, sest ka nende omavaheline tingimusteta armastus on luhtunud, algabki me elus suurem eluvõitlus. Julgemad mässavad. Malbemad matavad oma üksilduse enesesse.

Mõned päevad tagasi helistas mulle ahastuses üks tuttav meesterahvas, kelle teismeline tütar pendeldab lahutatud isa ja ema vahet.

Mu tuttav peaaegu nuttis, öeldes, et tütar läks jälle ema juurde elama, öeldes: “Isa, sa ei mõista mind!” Kurb on see, et ka ema ei mõistvat teda, aga olevat siiski leebem kui nõudlik ja tõe eest võitlev isa, kes tütrele parimat tahab, ent ometi justkui noort inimest lämmatab.

“Ma armastan teda üle kõige maailmas!” ütles see mees. “Aga see armastus on tingimustega,” vastasin talle. “Pead laskma oma tütrel ise oma tõde avastada ega tohi temalt ülearu nõuda” – ja nõnda vastates õppisin ka ise miskit.

Me võime tahta oma lastele parimat ja võimegi armastada neid nõnda, et süda rebeneb, ent me peame andma neile vabaduse olla nemad ise, ka vabaduse eksida.

Me ei saa oma ideaale neile peale suruda ega iseenda teostamatusi neilt oodata. Teame ju küll vanemaid, kelle võsukesed peavad käima balletikoolis, võitma lauluvõistlusi või matemaatikaolümpiaade, valmistuma tippsportlase karjääriks või tooma koju ainult parimaid hindeid! Taoline, marionetina tõmmatav nukk võib ühel päeval läbi põleda ning teie armastus on teeninud kurja. Loomulikult on võimalus, et laps tõesti naudib seda, mida teeb, ongi loomuldasa töökas, püüdlik, andekas. See tuleks ära tunda, et me lapsele oma “armastusega” liigset koormust ei pane.

Üks keerulisemaid armastusi siin elus on armastus oma vanemate vastu.

Õnnelikud on inimesed, kes suudavad oma vanemaid tingimusteta armastada, enamikul meist on ikka miski valu. Aga ka valuga tuleb õppida armastama. Sealt pettumusest läbi tulles terendabki isetu ja tingimusteta armastus.

Meie suhe vanematesse peegeldub ka meie suhtes lastesse, me kipume mustreid kordama. Või siis vastupidi, me soovime neid liiga äärmuslikult muuta, et vältida igal juhul me vanemate tehtud vigu. Mis võib omakorda pöörduda pahupidiseks püüdeks. Nõnda, et see armastus läheb täitsa tasakaalust välja. Oma laste tingimusteta armastamine… alguses on see muidugi loomulik. Lapsed ongi meie järgi. Ent kui nad ühel päeval tahavad teha midagi muud, kui me arvasime, tahavad olla keegi muu… Klassikaline näide “Tõest ja õigusest”, kui isale oli tähtsaim elutöö, talu ja maa pärandamine, lootuses et lapsed jätkavad tema tööd ja unistust. Aga lastel on oma tee. Hoopis erinevad väärtused, tahtmised kui vanemal. Kuidas sellega leppida, ütlemata, et “kui sa praegu siit uksest välja astud, ei ole sa enam mu laps!”.

Võimalus olekski nähtavasti see, et mitte tubliduse ja meile meelepärane olemise eest ei armasta me last, et ta ei peaks seda armastust ära teenima. Nii nagu meie ehk pidime. Et me suudaks seda mustrit näha ja muuta. Kibestumiseta.

Ma olen siiski ka arvamusel, et teatud nõudlikkus aitab lapsel elus hakkama saada. Keegi ei kanna sind eluaeg pehmetel patjadel, vastupidi, elus tuleb ka karastuda. Meil peab tekkima harjumus tööd teha, ning ülitähtis on näha teo ja tagajärje seoseid. Ses suhtes kaitsen ma oma tingimustega lapsevanema armastust, need, mõõdukad tingimused on lapse edasise elu vundament.

Oluline oleks vanemate toetus ses mõttes, et inimene õpiks iseseisvust – et ta ei kukuks lootusetult, kui ka väline maailm, suhted teda ei toeta. Et ta ei oleks sõltuv teiste arvamusest ja (tingimustega) armastusest.

Sest olgem ausad – kui jõuame elus paarisuhete faasi, on seal ka palju pettumusi ees ootamas. Algne eufooria ja armumistunne annab meile usu, et see ongi unustus, lunastus, kõige-kõigem õndsus, ent see tunne on seotud loodusliku programmiga ning on meile antud suureks õppetunniks ajal, kui me õhulossid purunevad ning me sest lennust maha prantsatame. Põhjuseks on ikka ju seesama – meid armastati tingimustega. Ja alguses me isegi püüame neile tingimustele vastata.

Noorena oleme me küllalt kenad, säravad, positiivsed, seksikad! Ehk ka oma võimete tipus, on lihtne sellisesse inimesesse armuda!

Ajas ja suhte arenedes välised asjad muutuvad ja muutub ka see, kuidas teist näeme, kuidas meid nähakse. Pahatihti ilmneb, et suur osa sest vaimustusest oligi meie ettekujutus teisest, teise ettekujutus meist. Soovunelm. Selles on kahtlemata oma tohutu jõud!

Eluenergia, millest luua uut elu! Aga mis juhtub, kui me lapsevanematena väsime, me välimus või käitumine ei vasta enam teise soovidele, kui igapäevases suhtluses ilmnevad meie iseloomude negatiivsed küljed – sest me ei jaksa lõputult näidata ainult positiivseid pooli?

Võib juhtuda, et inimene, kes tundus olevat “nii sinu moodi” või “uskumatult suurepärane”, muutub hoopis igavalt tavaliseks või suisa väljakannatamatuks. Siis tekivad lahknemised ja enamik tunnevad end petetuna, lõksu aetuna ning tundub, et armastus on kadunud.

Tegelikkuses oli see armastus algusest peale tingimustega. Lootuses, et kõik jääb nii nagu ideaalsel hetkel. Edasi areneda ei osata.

Siis öeldakse, et “armastus sai otsa”. Tõene diagnoos oleks aga hoopis, et “armastati armumistunnet”. Paradoks. Seal, kus tegelik armastus võiks alata, laiutab tihti üks sügav kuristik. Või õigemini, oleme justkui kukkunud sinna pimedasse sügavikku, kumbki ei näe seal ei teineteist ega valgusevõimalust. Sealt välja võiks aidata meid vaid teadlikkus. Ja tõde. Enamik jäävad aga ikka sedasama kukkumist kordama. Tingimusteta armastust on paarisuhtes pea võimatu tegelikkuses leida. Ikka on meil teisele ootusi.

Kui me partner ühel hetkel ei vasta meie vajadustele, on teda armastada väga raske.

Raskus tuleneb just sellest, et alguses ta nagu vastas neile ootustele! Mina olen küll nõus tunnistama, et ma ei oska päriselt tingimusteta armastada. Ehk oma lapsi suudan ma kõige ligilähedasemalt nõnda armastada, ent paarisuhtes…

Sooviksin, et mu kaaslane oleks aus, julge, hooliv, tark, loodust armastav, lastega loominguline, keegi, kellega oleks huvitav vestelda ja hea vaikida, enese eest hoolitsev, töökas, leidlik, humoorikas, tõeline džentelmen, truu ning loomulikult mind tingimusteta armastav! Kas teid ajasid need tingimused naerma? Mina mõtlen seda tõsiselt!

(Ja kas ma mainisin, et ta võiks osata hästi süüa teha ja vahel mulle luulet ette lugeda?) Tingimustega, täiega! Jääb siis üle loota, et vastan täielikult ka tema tingimustele ja me kooselu saab olema üks üliharuldane vastastikuste tingimuste kokkusobimine! Heh!

Mis seal rääkida, pragmaatilisemad naised ootavad mehelt tihti materiaalset kindlustatust, staatust. Ka kõige vähenõudlikumad ootavad ikka, et mees ei jooks ja ei lööks! Mehed omakorda eeldavad üldjuhul, et naine on kena, andestav, mõistab tema meheloomust ning pakub alati intiimsust. On arusaamatu, kui kaaslane või tingimused aja jooksul muutuvad, see paneb armastuse võimalikkuse tõsiselt proovile.

Lavainimesena näen väga palju halastamatut tingimustega armastust publiku poolt. Enamik esinejaid pingutavad elu eest, et näha välja igavesti noored ja apetiitsed. Sa ei tohi minna paksuks, jääda kiilaks või lihtsalt vajuda ära! Loomulik vananemine on väga vähestele esinejatele lubatud. Isegi kui su sisu ja oskused aastatega suurenevad, ei pruugi kasvada su kuulajate-vaatajate hulk, vastupidi. Tõsi, meestel on siin vist eeliseid, mehe vananemine on kuidagi aktsepteeritavam. Sealt on justkui näha seda “elutarkust”, samas kui naine on lihtsalt “vanamutistunud”. Karm värk! Noh, eks siis tuleb leppida, et ka see armastus oli tingimustega seotud.

Ja näed ühtlasi ära, kes jäävad su ande austajateks ka välise kadudes. Mulle meenub üks mu tuttav, kes ütles kunagi, et istus Maria Listra kontserdil esiritta, “sest ta on ju NII ilus!”. Kahjuks kuulen tihtilugu, et esineja välimust kommenteeritakse märksa tihemini kui tema esitust.

Eks see ole popstaaride “hiilgus ja viletsus”, et sa ei tohi jääda vanaks, sest kogu aeg tulevad noored, andekad ja ilusad, energilisemad peale!

Ja sa pead pidevalt millegagi üllatama. Oled just selline staar, nagu su fännid ootavad, teiste meele ja tingimuste järele! Kas unistaksite sellisest edust? Või paneb see fakt hoopis paremini aru saama lavainimestest, kes kukuvad, satuvad meelemürkide meelevalda? On ka targemaid, kes oskavad õigel ajal lavalt ära tulla või ideaalis kasvatada oma publikut!

Paljud inimesed võtavad endale kodulooma – kes (vanadus)üksilduse leevendamiseks, kes pereelu tasakaalustajaks, sest suurt üksildust võib tunda ka pereelus. Me ootame, et keegi meid tingimusteta armastaks – loom suudab seda tõesti, tema tänulikkus on silmanähtav ja tuntav, ta ei nõua meilt midagi, ta ei vaidle vastu, ta on meie järgi. Looma on tõesti võimalik tingimusteta armastada, peaasi et ta oma häda tuppa ei teeks ja meile oma mõnu meie seltsist ja paitusest nurrumise või sabaliputamisega väljendaks!

Mul on olnud kolm kassi ja koer. Loomaarmastaja ja looma suhe on tõesti üks usaldusväärne dialoog, annab puhkust! Võrreldes inimsuhete rägastikus võitlemisega. Seda ei kujuta isegi ette, kui palju on koduloomad ajast aega “ära kuulanud” inimeste muret! Tean üht vanainimest, kes süüdistas oma lapsi, kui need otsustasid ta lehma maha müüa, sest lehmapidamine on liiga kallis ja vanainimesele juba raske – et lapsed tahavad teda ära tappa – lehm oli tema ainus ärakuulaja ja lohutaja üksi maamajas elades.

Aga kel rohkem jaksu, võiks leida väljapääsu ka inimsuhetega hakkamasaamisel – sel on oma preemiad! Usun, et õnnelik on inimene, kelle lähisuhted on korras! Sinna tasub püüelda.

Tingimusteta armastada – on see siis üldse inimeste vahel võimalik? Ehk on? Kui me ei nõua teiselt midagi, kui me laseme tal olla, nagu ta on, ja suudame armastada ka läbi pettumushetkede. Sest vahel inimene ikka eksib, ka tõe ja õigluse otsinguil võib ta sattuda valele teeotsale. On hea, kui ta ühel päeval siiski leiab selle õige tee. Olgu meil kannatlikkust seda ära oodata. Nii teiste kui eneste puhul.

Nähtavasti algabki kõik ikkagi iseendast. Peame õppima elus esiteks iseenda armastamist, saama ühenduse oma hingega, teadmise, et meil kõigil on oma ainulaadne tee ning me oleme igatahes armastatud! Meile anti see elu!

See ei peaks tähendama, et muutume laisaks, vaid et me püüaksime iga päev olla paremad inimesed. Ehk siis jõuame ka selle üliinimliku tingimusteta armastuseni.

Et see poleks vaid ilukõneline mõiste.

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid tegelenud ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa ja Eesti Naine. Hedvig on kirjutanud ka kaks raamatut - dokumentaalne traagiline lugu näitlejannast vanaemast, "Jutustamata lugu. Ellen Kaarma." (2012) ning isiklik, maa- ning artistielu päevik, "Kirju mandrilt" (2016). Loe artikleid (144)