“Need vanad reisikirjad” on Edasi rubriik, kus Eesti esimesed tähelepanuväärsed reisiajakirjanikud viivad meid ajarännakule Euroopasse ja kaugemalegi. See on põnev ning ootamatult ajakohane lugemine, mis loodetavasti pakub leevendust ajal, mil reisimine on mõnevõrra raskendatud. Ning kaasamõtlemist, kui palju/vähe on inimesed ja paigad viimase sajandiga muutunud.

Rubriigi teiseks kirjasaatjaks on kirjanik Karl Ristikivi, kes Rootsis paguluses elades sai ühelt poolt tunda pidevat valu ja igatsust – tasakaaluks sellele aga ette võtta tolle aja kohta ka võrreldes näiteks keskmiste rootslastega väga palju reise mööda Euroopat. Avaldame Karl Ristikivi Seltsi loal katkendid Karl Ristikivi raamatust “Päevaraamat 1957–1968” (kirjastus Varrak).

20.05.1962 – pühapäev

Jumala abiga olen nüüd Rhodosel. Eilne sõit läks ilma eriliste vahejuhtumisteta. Ja hotell Lindoses võttis Maria mind vastu nagu kadunud poja. Kahjuks on ka mineva-aastane portjee alles. Toakaaslaseks on seekord üsna noor poiss Jan Andersson, kes tundub üsna sümpaatne. Ta on juba nädal aega siin olnud. On siin koos emaga.

Ilm on liigagi soe. Tegin täna hommikupoole juba endale päevitamisega liiga. Pärast lõunat käisin Akropolisel, aga õiget kohta “laibale” ei leidnud.

Arne Hirdman võttis mind samuti sõbralikult vastu ja kuuldes, et ma kavatsen sõita Kosile, tuli talle mõte ka ise sinna sõita. Sel juhul oleks vahest isegi võimalik ära käia Halikarnassoses, nagu ta kavatseb.

21.05.1962 – esmaspäev

Linn on lipuehtes, sest täna on Konstantini nimepäev. Aga on kuidagi imelik ja kurb tunne – nagu tuleksin tagasi 20 aasta pärast sinna, kus ma kunagi noor olen olnud. Kõik mu teed täna olid mälestuste teed. Ka hommikupoolne käik muuseumi ja müüridele ei andnud nii palju kui olin lootnud. Päikese käes oli väga kuum. Mu nägu ja selg kõrvetavad endiselt.

Ei usaldanud siis täna üldse päikest võtta. Pärast lõunat ostsin ära laevapileti Kosile. Siis tegin jalutuskäigu läbi pargi, põiki üle saare hotell Belvedere juure – mida aga 1960. a. veel polnud. Sealt piki tuulepoolset rannikut, mööda ehitatavast suurhotellist ja vanast Mill-baarist. Istusin veidi aega Mandrakil.

22.05.1962 – teisipäev

Õhtu enne ärasõitu Kosile. Kell on juba üksteist. Päev möödus ka seekord sellesama kujuteldud-tuntud 20-aastase vahemaa tähe all. Olin veidi rannas ja siis sõitsin Rodini parki. Ja siis selgus, miks seal tänavu enam ei tantsita. Ainult suur auk mäe sees kunagise paviljoni asemel. Muidugi ehitatakse sinna suur ja elegantne hoone. Aga vana on paratamatult kadunud.

Istusin pärast lõunat pargis ja kirjutasin tutvustuse “Viimsele linnale”. Selle lisaks ka kaks luuletust, õigemini kaks osa pikemast luuletusest “Hibiskus”, mis oleks mu “Puude ja lillede” viimne osa.

Õhtul jalutasime vanalinnas Jannega. Ainult üks kahtlane tüüp pakkus oma “ööklubi”.

23.05.1962 – kesknädal

Nüüd olen siis Kosil. Sõit läks siiski üsna hästi, sõidueelsele närveerimisele vaatamata. “Miaoulis” lahkus sadamast varsti pärast kella 12 päeval. Jõudsin Kosile kell 16.45 ja sadamas oli hotell “Zephyrose” omanik ise vastas ning viis mu autoga hotelli. Nii et service on eeskujulik.

Siin on imeliselt vaikne Rhodosega võrreldes. Linn on väike, aga üks või teine turist näib siin peale minu siiski olevat, kuigi kaartidele kirjutasin vastupidist. Võttis siiski aega enne kui leidsin koha, kus postkaarte sai osta. Postkontorit pole ma veel üldse leidnud.

Kui ma nüüd siin olen, tuli mulle äkki ketserlik mõte: mis ma siit üldse otsin? Ainult kahe aasta eest tulnud mõte, kui ma seda kaugelt laevalt nägin.

24.05.1962 – neljapäev

Teine täna Kosil – ja mu kava on peaaegu täidetud. Olen näinud, mis siin näha on. Käisin täna hommikupoole Askleipose templi juures. Pikk ja väsitav tee, oma 5 kilomeetrit. Ja kõik sõidavad siin jalgrattaga, nii et jalakäija on nagu ime.

Varemed, mida itaallased on omamoodi restaureerinud, ei paku just palju. Ainult väljavaade on ilus.

Täna hommikul käis siin ka kaks laeva. Turistid sõitsid bussidega ringi ja vähemalt nendega võrreldes tundsin ennast hästi. Buss läheb ja kõigil on kiire – aga see pole minu asi! Ma ei olegi nagu turist nendega võrreldes.

Sõin lunchi tavernas “Ches Theo” (On parle francais!) ja omaniku poeg juhatas mind postkontori.

25.05.1962 – reede

Peaaegu et on liiga vaikne. Ja isegi veidi kurb tunne, kuigi õhtuks oli mu tuppa lilli pandud, mis mind liigutas.

Hommikupoole päevitasin rannas. Siis läksin linna ja sõin oma tavalise kala-lunchi Theo juures. Aga nad kasutavad mingisugust vürtsi, mis mulle ei meeldi.

Käisin ringi ümber kindluse. Sealt saaks tõepoolest motiivi “Viimse linna” kaane jaoks. Aga mu värvifilm pole veel lõpuni võetud.

Õhtupoole leidsin sobivama supelranna veidi kaugemal. Ametlikult on see veel suletud, aga loodan siiski, et saan seal lamada. Hea on öösel voodis lamades kuulda mere kohinat. Sellist võimalust pole kuskil mujal.

Katsusin kirjutada luuletusi, aga see läks väga visalt.

26.05.1962 – laupäev

Reisi pöördepunkt. Aga ei saa öelda, et oleks haripunkt. Vaatan juba laevakontorite kuulutusi, millal läheb sobiv laev Rhodosele.

Hommikupoole rannas tulid mõned koolipoisid minuga rääkima. Varsti kogunes neid neli-viis tükki, kui nägid, et ma ei olegi hädaohtlik. Rahvas siin on võõraste suhtes palju tagasihoidlikum kui Rhodosel.

Õhtul käisin vabaõhu-kinos vaatamas kreeka filmi “Myrtia”. See oli kuidagi ballaadi moodi, lihtne, aga mitte halb. Kahjuks ei saanud siiski sündmustikust hästi aru. Ja külm hakkas.

Käisin täna ka kindluse juures pildistamas. Loodan vähemalt “Viimse linna” kaanepildi jaoks midagi saada.

27.05.1962 – pühapäev

Olen jõudnud laine põhja – või kes teab, võib ju veel palju halvemini minna. Praegu ei ole ju muud viga, kui et on üsna igav, ega oska nende päevadega siin midagi peale hakata, kui kõik on nähtud. Hommikupoole päevitasin tühjal rannal. Ja siis käisin ka kindluses sees, aga seal polnud suurt midagi näha.

Olen nüüd otsustanud, et sõidan juba teisipäeval tagasi.

Spordiväljal oli olnud mingi laste võimlemispidu, aga sellest sain teada alles siis, kui nägin inimesi sealt tagasi tulevat.

Õhtupoole istusin ühes tänavakohvikus, Kosi ainsas, kus jõin pudeli õlut. See oli mu ainus meelelahutus.

28.05.1962 – esmaspäev

Viimane päev osutus kõige paremaks.

Hommikupoole päevitasin veel kord rannas. Aga enne seda olin hotellis vahetanud mõne sõna noore sakslasega, kes on tulnud üksipäini üle Mykonose ja Samose. Ta pidas viimast väga huvitavaks.

Siis läksin linna ja ostsin homseks laevapileti, nii et nüüd pole enam pöördumist. Aga kui ma kell 5 läksin tegema viimseid pilte, kohtasin Kostat ja Dimitriost, kellega paar päeva varem rannas rääkisin. Nad olid kogu õhtupoole mulle seltsiks, näitasid muuseas ka roomaaegset maja, mida nad nimetasid “kasarnana” ja millest ma alles hiljem aru sain, et see pidi olema “Casa Romana”. Ja kui me lõpuks olime rannas istunud, lahkusime sõpradena ja ma lubasin neile kirjutada.

29.05.1962 – teisipäev

Tagasi Rhodosel. Õnnelikult – nojaa. Igasuguseid äpardusi oleks ju võinud juhtuda. Ei saanud kogu öö magada. Ja siis oli Kosi sadamas, kuhu jõudsin juba kella 2 ajal, tollikontroll! Milleks see kahe kreeka saare vahel, seda ei tea keegi. Peale selle läksin alguses vale paadile, sest samal ajal “Hellasega” oli sadamas ka “Marilena”. Õnneks siiski jõudsin “Hellasele”, kuigi olin väga närviline ja hirmul, ega rahunenud enne kui olin päästepaadilt laeva nime lugenud. Laev oli tunduvalt nigelam ja mustem kui “Miaoulis”. Sõit läks rahulikult ega tundunud kuigi pikk. Kell 1⁄29 olin jällegi Rhodosel ja sain kerge vaevaga autoga hotelli.

Siin on kõik vana viisi. Käisin täna ja tellisin ka endale ülikonna.

31.05.1962 – pühapäev

Soojalaine on tulnud. See mõjub nii, et mu süda kipub pahaks minema. Osalt selletõttu jäi ka eile kirjutamata. Ei olnud ka midagi erilist. Päevitasin jälle rannas ja sinna tuli ka Georg Kyparissakos. Aga pikemat juttu ei kujunenud ja ta tõmbus varsti tagasi.

Täna hommikupoole käisin Jannega vanalinnas ringi ja tegin viimased pildid. Istusin veidi pargis ja lugesin Mägi “Karnevali”, mille olin kaasa võtnud mõttega, ehk saan selle arvustuse siin valmis kirjutada.

Pärast lõunat rannas. Kreeka poisid, kes tahavad Rootsi tulla – nagu ikka. Siis kinos “The Enemy General”, mis polnud suurem asi. Ja sealt rätsepa juure ülikonna proovile.

2.6.1962 – laupäev

Kirjutan lahkumispäeva hommikul, sest on aeg pakkida. Ja eile jäi liiga hiljaks, sest kell oli juba 12 öösel, kui hotelli jõudsin.

Enne lõunat viimast korda rannas. Siis istusin jälle pargis ja lugesin Mägi raamatut. Võrdlemisi nukker meeleolu, mitte niipalju sellepärast, et tuleb seekord lahkuda, vaid sellepärast, et ka siin kõik nii kiiresti muutub.

Kell 8 tõin ära ülikonna, mis näib olevat väga hea ja sai ka Janne ema ja selle sõbranna kiituse osaliseks.

Õhtul tegin veel viimse jalutuskäigu Mandrakil. Sattusin siin kõnelusse kahe noormehega. Üks neist ütles oma nime olevat Apostolos (mis on võimalik) ja ta isa olevat lipiinlane (mis on ka võimalik, sest tal oli veidi mongoli nägu). Teine, Mike, üsna noor ja “poja” näoga. Ta tundis Georg Kyparissakost ja teadis rääkida, et temast on saanud suur elumees, eriti rootsi tütarlaste hulgas.

3.6.1962 – pühapäev

Ikka veel Rhodos, kuigi plaanikohaselt oleksin pidanud juba kodus olema. Istun hotell Miramares, Onassise luksuslikus bungalow-hotellis ja vaatan merele. Ega tea üldse, millal koju saan. Esialgu on lubatud informatsioon kell 11 õhtul.

Eile sain veel rannas kokku lipiinlasega ja Mike’iga ning lahkumise puhul jõime pudeli veini. Olin selletõttu lennuväljale sõites veidi uimane, aga teisest küljest aitas see reisiärevust sumbutada. Kõik oleks hästi läinud, kui…

Aga siis selgus, et lennuki ühe ratta telg on katki ja tagavaraosad tulevad Rootsist tuua. Sõitsime tagasi ja meid majutati siia Miramaresse, kus oleme nüüd olnud öö ja tänase päeva. See on küll mugav, aga mitte eriti tõmbav miljöö. Pealegi pole mul enam kreeka raha. Ei ole isegi päevitanud. Janne sõitis hotelli autoga linna, aga ma ei viitsinud isegi seda teha. Pea kipub valutama.

4.6.1962 – esmaspäev

Nüüd on see kujunenud tõeliseks skandaaliks. Täna oleksin pidanud tööl olema, aga istun ikka veel Rhodosel ja pole mingit väljavaadet lähemal ajal tagasi pääseda. Järjekordne lubadus on kunagi täna öösel – vaevalt usutav seegi. Eile õhtul oli rahvas juba ärritatud ja protestid tugevad. Ma ei kuulnud seda, olin sel ajal voodis. Mu peavalu on tõsiselt tagasi tulnud ja pole midagi peale bamyli, mis mu kõhule halvasti mõjub.

Täna puhub tugev tuul ja kiviklibune rand ei meelita ka eriti seal lamama ja päevitama.

Kell on alles 1⁄211 ja aeg pikk õhtuni. Jumal teab, kuidas küll sellega saab! Kas see viimaks ei riku kogu mu sügisese puhkuse!

5.6.1962 – teisipäev

Lõpuks siiski kodus pärast pikka ja väsitavat reisi. Lennuk lahkus Rhodoselt kell 00.20 Kreeka aja järgi. Aga Saksamaa streigi tõttu pidi tegema ringi üle Amsterdami, kus vahemaandusime 7.45. Pea valutas tugevasti, aga lennujaamas ei saanud klaasi vett, et rohtu võtta!

Jõudsime Bulltoasse kell 11.25 ja Brommasse kell 14.05, ning kodus olin kell 14.30. Erilisi õnnetusi, Jumal tänatud, polnud ootamas, aga ka mitte mingit rõõmu. Oodatud kirja ei ole tulnud.

Peale kahe päeva olen kaotanud ka oma mantli. Märkasin seda alles koju jõudes. Ma ei tea, kuhu see võis jääda – lennukisse, Rhodose lennujaama või koguni hotelli.

Liiga hilja täna veel tööle minna.

“Need vanad reisikirjad” on Edasi rubriik, kus Eesti esimesed tähelepanuväärsed reisiajakirjanikud viivad meid ajarännakule Euroopasse ja kaugemalegi. See on põnev ning ootamatult ajakohane lugemine, mis loodetavasti pakub leevendust ajal, mil reisimine on mõnevõrra raskendatud. Ning kaasamõtlemist, kui palju/vähe on inimesed ja paigad viimase sajandiga muutunud.