“If you can’t fly then run, if you can’t run then walk, if you can’t walk then crawl, but whatever you do you have to keep moving forward.”
Need Martin Luther King Juniori sõnad tulid mul esimesena pähe, kui Edasi eestvedaja Janeck palus mul paberajakirja sünnipäeva puhul mõned mõtted kirja panna. “Edasi! Edasi! Mitte sammugi tagasi!” – neid sõnu on mu kolleegid kindlasti kuulnud, kui olen Edasi tassi topelt-espresso valanud ja sellega kontoris ringi jalutan. Kas Edasi paberajakiri on tõesti juba aastane? Järjekordne kinnitus sellele, et aeg läheb väga kiiresti ja seda olulisem on veeta iga päev võimalikult meeldivalt. Head kaaslased on selles valemis kõige olulisemad. Edasi nende seas.
Pean Edasit heas mõttes Eesti New Yorkeriks. See on ajakiri, mida loen vahel isegi mitu nädalat – loen mõne artikli läbi, panen lauale, et siis hiljem jätkata. Silmaringi laiendav, tasakaalukas, kvaliteetne, ettevõtlik, kannatlik – need on mõned sõnad, millega Edasit iseloomustan. Mulle meeldib lugeda, mida arvavad Raivo Vare, Viljar Arakas, Hardo Pajula, Peeter Koppel jt. Võin kaunis kindel olla, et minu tähelepanu on heades kätes ja et Edasi lugudes leian argumenteeritud arutelu. Igal juhul saavutab ta ühe minu arvates olulise eesmärgi: panna inimene mõtlema.
Leian, et juhi tähtsaim oskus on kommunikatsioon. Albert Einsteinile on sellega seoses omistatud mõned ajatud mõtted: juht on see, kes suudab segadusest välja tuua lihtsuse, korrapäratusest harmoonia ning raskustest võimaluse. Ning et kui sa midagi lihtsas keeles seletada ei suuda, siis järelikult ei saa sa sellest aru.
Püüan seda oskust ka enda juures pidevalt arendada, lugemine ja nn aju venitamine on selles protsessis asendamatud. Keerulistes olukordades tajub seda loomulikult eriti hästi. Eks igaüks võib hinnangu anda praegusele koroonakriisi juhtimisele ja sõnumite selgusele. Esmalt tuleb muidugi otsustada, kes riiki üldse juhib – kas mõni minister või arst, Terviseamet või mõni välisorganisatsioon. Kuid see on juba eraldi teema.
Igal juhul elame valitsuse kehtestatud eriolukorras pisut enam kui kuu ning alles äsja esitletud kriisist väljumise strateegia on selgusest sama kaugel kui Pluuto Päikesest. See suhteliselt lühike aeg on segase kommunikatsiooni tõttu tekitanud pingeid ja muutnud paljude inimeste käitumist. Samas kui eesmärk oligi hirmu, paanika ja segaduse külvamine, siis see on õnnestunud. Briti filosoof ja matemaatik Bertrand Russell on öelnud, et kollektiivne hirm võimendab karjainstinkti ja paneb vihkama neid, kes karjaga sarnaselt ei mõtle. Ta elas üle mõlemad maailmasõjad ning ilmselt teadis, millest räägib.
Massidega manipuleerimist valdas hästi Natsi-Saksamaa propagandaminister Joseph Goebbels, kes kirjeldas propaganda tähtsust umbes nii: suurte masside vastuvõtuvõime on vähene, nende rumalus suur ja võime unustada hiiglaslik. Propaganda ülesanne on juhtida tähelepanu teatud faktidele, protsessidele, vajadustele. Kunst on teha seda nii osavalt, et igaüks peab fakti tõeseks, protsessi vajalikuks, vajadust tõeliseks.
Olukorras, kus internetist ja sotsiaalmeediast polnud keegi kuulnud, suutis see mõjutada ja liikuma panna tohutuid rahvahulki. Psühholoogid on uurinud ja leidnud, et propaganda töötab, sest algallikas ununeb, kuid peamine sõnum mitte. Daniel Kahneman on öelnud, et usaldusväärne viis panna inimesi valedesse uskuma, on nende sagedane kordamine, kuna tuttavlikkust on tõest raske eristada. Sotsiaalmeedia annab selleks suurepärase tribüüni ja kui seda toetab ka nn tavameedia, on tulemuseks see, millele viitas ka Disney juht Bob Iger, kui ütles, et Hitler oleks sotsiaalmeediat armastanud, kuna see on parim relv, mida üks äärmuslane tahta sooviks. USA presidendivalimiste, Brexiti ja praegu möllava Covidi-paanika juures on seda hea meenutada.
Raamatus “Kiire ja aeglane mõtlemine” kirjutab Kahneman, et inimene ei käitu tähtsaid otsuseid langetades sageli ratsionaalselt, vaid tugineb liiga tihti intuitsioonile ja emotsioonidele ning on otsustes põhjendamatult optimistlik. Et seda teha, nn kõhutunde pealt otsustada, peaks omama antud olukorras ekspertteadmisi ja kogemust. Enamasti neid pole. Nende asemel on mingi domineeriv arvamus, soov massiga kaasa minna või lihtsalt mõttelaiskus. Sest mõtlemine ja otsustamine ongi väsitav.
Samas peab silmas pidama, et oluliste otsuste üle ebapiisav arutelu võib kujuneda väga kalliks. Mõtleme kasvõi mõne avaliku objekti peale, mis ehitati valmis “maksku mis maksab” hinnaga. Kindlasti ei pea vaatama vaid Eestisse, kuid ka siin pole nendest puudust. Kui aga õnnestub nii-öelda puusalt tulistades pihta panna, siis hakkame pidama õnnelikku kobistamist väärt oskuseks. Sellest on kirjutanud hästi Taleb.
Meile meeldivad lihtsad lahendused ja selgitused, aga maailm on keeruline ja etteennustamatu.
Kui kunagi oli tegemist, et infot saada, näiteks et otsustada, millisesse ettevõttesse raha paigutada, siis täna on infot liiga palju ja selles orienteerumine käib enamikule üle jõu. Üks info ülekülluse iroonilisemaid kaasnähte professor Damodarani sõnul on see, et meie otsustusvõime on muutunud veelgi lihtsakoelisemaks ja irratsionaalsemaks ning et aju kaitseb ennast suure hulga info vastu nii, et lõpetab selle töötlemise. Lisades siia komplekti varem kirjeldatud karjaefekti ja propaganda, saame tulemuseks veel suuremad mullid ja kriisid.
President Meri ütles kunagi kuldsed sõnad: “Olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis.” Vaadates, mis ümberringi toimub, võib olukord tõesti sitt tunduda. Võib isegi jääda mulje, et elame mingis segases eksperimendis – et keegi teeb meie peal mingeid katseid, küsimusi on rohkem kui vastuseid. Seda enam on terve mõistus, iseseisev mõtlemine ja oma enda pea kasutamine olulisem kui kunagi varem. Mida rohkem seda teeme, mida rohkem võtame vastutuse oma elu eest enda kätte, seda parem on meie kõigi tulevik. “Edasi! Edasi!”
