Viirus, millel veel jaanuaris polnud nimegi ja näis puudutavat vaid ühte kindlat piirkonda Hiinas, on jõudnud rohkem kui sajasse riiki, tekitades hirmu nii inimeste igapäevaelus kui ka finantsturgudel. Ühe kuuga on aktsiaturud üle maailma kaotanud oma väärtusest kokku paarkümmend triljonit dollarit, mis Euroopas ja USAs tähendab 20-30% langusi. Arvestades seda, et näiteks S&P 500 indeks on alates 40ndate lõpust majandussurutiste korral tulnud tipust alla keskmiselt 30%, kas see tähendab, et suurem langus on selja taga ja pöördepunktile ollakse lähedal?
Viimaste nädalate kiirele langusele tagasi vaadates võib öelda, et selle taga oli nii eelnevalt pisut eufooriliseks muutunud meeleolu, kuid kindlasti on asjakohane ka hinnang, et viirusel saab olema reaalne tagasilöök üleilmsele majandusele paljudest erinevatest aspektidest.
Seda, milliseid tagajärgi on võitlus koroonaviiruse leviku tõkestamisel kaasa toonud, on paljud tõenäoliselt kogenud juba kas isiklikult või lugenud uudistest. Arvestades riigipiiride sulgemisi, reisimisvõimaluste piiramist või täielikku peatamist, erinevate asutuste kinnipanekuid, tarbimiskindluse kukkumist ja majapidamiste kulutustes esmatarbekaupadele suunatud fookust üheaegselt üle terve maailma, ei ole kahtlustki, et see tekitab majandusšoki, mille kestust ja lõplikku hinnasilti on praegu väga raske hinnata.
Kas ja kui sügavale võivad aktsiaturud lähikuudel veel langeda sõltub paljuski sellest, kui kiiresti suudetakse viiruse levik kontrolli alla saada ja kui edukad on keskpangad ning valitsused majanduses tekkivate ahelreaktsioonide nagu näiteks krediiditurgudel likviidsuse kokkutõmbumise ja kõrge võlakoormaga ettevõtete makseraskuste minimeerimisel.
Kuna mitmed Euroopa riigid on juba mõistnud, et haigusjuhtude ja meditsiinisüsteemi ülekoormusest tingitud surmajuhtumite kasvu aeglustamiseks on piiri sulgemine ja riigisiseselt inimeste liikumise vähendamine hädavajalik, siis võtmeküsimuseks kujuneb lähinädalatel Ühendriikide seis, kus erinevate probleemide tõttu venis testimisvõimekuse loomine ja see võib olukorda seal võimendada.
Hirmutavad uudised ning portfellist vastu vaatav miinus panevad mõtlema kõige mustematele stsenaariumitele. See on paratamatu, sest inimloomus on juba kord selline – meile ei meeldi teadmatus, ebakindlus ja oht, mistõttu tahame sellises olukorras kaitsta seda, mis on alles jäänud.
Kui aga senised langused on pannud investeeringute pärast muretsema, siis pole portfellis varade hajutatus olnud eelnevalt vastavuses inimese enda tegeliku riskiprofiiliga või ka investeerimishorisondiga. Korrektsioonid ja krahhid tuletavad ikka ja jälle meelde, miks kõrgema reitingutega võlakirjad on oluline osa terviklikust portfellist, kuna aitavad pehmendada tagasilööki ja annavad aktsiaturgude järsu odavnemise korral vabaduse kasutada seda nö kuiva püssirohuna.
Küll aga näitavad mitmed Aasia riigid, et tõhusa ja kiire tegutsemise korral on võimalik koroonaviirusest tingitud kriisiolukord kontrolli alla saada ning elukorraldust pärast lühiajalist šokki uuesti tasapisi taastama hakata. See protsess saab majanduses olema pikaajaline,
kuid finantsturud põrkavad tõenäoliselt märksa kiiremini, alustades tõusu siis, kui seda uudiste või majandusnäitajate järgi ei pruugi üldse aimata.
Näiteks 2003. aasta kevadel, mil aktsiaturg langes SARSi hirmus üle 10%, algas börsidel taastumine juba märtsi esimeses pooles, samas kui viirusega seotud uudistevoog tipnes aprilli lõpus. Samuti ei viidanud majandusnäitajad 2009. aasta märtsis kriisist väljumisele, kuid toona siiski aktsiad põhja tegid ja kolm kuud hiljem, mil turg oli põrganud 40%, olid paljud endiselt veendunud, et langus jätkub.
Turgudelt kabuhirmus põgenemise asemel võimaluste haaramine ei tähenda aga ka seda, et peaks kangelast mängima ja esimese langusega kohe kõik vabad vahendid mängu panema, kuna keegi ei tea, kui halvaks võib olukord majanduses ja ettevõtete jaoks minna, enne kui elu uuesti normaliseerub. Harilikult tasub siis uute investeeringute tegemisel tegutseda aeglaselt, suurendades riskivarades positsiooni sammhaaval ja keskendudes tugevama bilansiga firmadele, mille toodete ja teenuste pikaajalises nõudluses ollakse rohkem veendunud ja kus valuatsioon on toetavam.
Kainet meelt aitab säilitada meeldetuletus, et investeerimine ei tähenda raha kasvatamist mitte 5-10 kuu lõikes, vaid vähemalt 5-10 aasta perspektiivis ning kauemgi. Warren Buffett on seda hästi ilmestanud ütlusega, et aktsiaturg on vahend, millega kantakse raha kannatamatult investorilt kannatlikule investorile. Teisisõnu kipuvad tootluses kaotama need, kes loodavad teenida kiiret kasumit, langetavad otsuseid ilma põhjaliku analüüsita, tegutsevad selge plaanita ja taganevad investeeringust kohe, kui vastu hakkavad vaatama ebasoodsamad liikumised. Lühiajaliste investorite paaniline ja ka lisavõimendusest tingitud käitumine avab aga võimalusi neile, kel on kannatlik meel ja oskus hinnata ettevõtte pikaajalist väljavaadet.
Buffetti kolleegilt Charlie Mungerilt küsiti 2009. aastal, kui suurt hirmu oli aktsiaturu 50% langus temas tekitanud ja vastas selle peale „null“. See oli kolmas kord tema elus, kui Berkshire Hathawayle kuulunud ettevõtete väärtus oli kukkunud poole võrra. Mungeri arvates on nõnda suured muutused pikaajalise investeerimise puhul loomulik nähtus ja kui investor pole valmis neisse külma närviga suhtuma, siis ei peaks ta olema aktsionär ning vääriks keskpärast tulemust võrreldes nendega, kellel on olemas vastav temperament ja kes suudavad turu kõikumistesse filosoofilisemalt suhtuda.
Artikli autor Erko Rebane on LHV analüütik. Artikkel on ilmunud varasemalt LHV finantsportaalis ja on informatiivse eesmärgiga ning ei ole vaadeldav investeerimisanalüüsina ega mõeldud soovitusena müüa või osta mainitud väärtpabereid.
