Fotograafia on peatunud aeg ja ajatus. Mind huvitab elu oma erinevates situatsioonides, mind huvitab elu juhus, võimalus kohal olla ja selle aja jäädvustamine. Mustvalgel fotol on emotsioon eriti võimas, saad minna ajas nii edasi kui ka tagasi.

Minu enda piltides on kokku saanud nii loodusnähtused kui ka inimene oma olemuses, mehaaniline vana kooli fotoaparaat on andnud juurde täiuslikkuse või ebatäiuslikkuse.

Inimesed ei näe enam ilusaid hetki silmadega, vaid kaamera ja telefoni avast vaadatuna. Maailmas ei ole kunagi varem loodud nii palju fotosid kui nüüd, on loodud kümneid triljoneid pilte ja järgneva sajandi jooksul on neid triljoneid lugematu arv. Reaalselt läheb nende digifotode säilitamiseks ja hoiustamiseks vaja tohututes kogustes elektrit, vett, tehnoloogiat, raha ja inimressurssi. Inimene tuleb, teeb endast mõned terabaidid pilte ja fotosid ja siis kaob, nagu poleks olnudki.

Mis see on, mis ühest pildist teeb just selle väärtusliku, mis maailma erutab?

Saladus peitub ajatuses ja olemises. Hoolimata sellest, kas aega on või aega ei ole, kuid tähtis on see, et saame olla planeedil Maa elu ime tunnistajateks, selle teadvustamine teeb õnnelikuks. Need, kes elust aru ei ole saanud, on õnnetud.

Elusaladus on jäänud ka minu udufotodele.

Minu suurimad õnnestumised jäävad kaheksa aasta tagusesse aega ja nende kaadrite üle olen õnnelik nagu laps. Pean alati lisaks rääkima, et need ei ole kujundusprogrammi seadete abil töödeldud, et udu on päris ja et inimesed olidki rannas ja ei ole tehtud kuuekümnendatel või üheksakümnendatel, need on kaasaegsed pärispildid, mis algsel kujul on jäädvustatud negatiivile ehk filmilindile.

Ma tunnen end udus olles õnnelikuna, see võimaldab mul olla mina ise.

Ehkki olen kõnelenud udust nii mineviku- kui ka tulevikuperspektiivis, sest neid mõlemaid iseloomustab udu, siis reaalsus on nüüd ja siin, ainult see praegune hetk.

Udu muudab kõigile tuttavad paigad erilisteks ja rõõm udustes randades kondamise üle saab nende fotode kaudu jagatud rõõmuks. Udu fotodel on päriselu hetked, eriefekte ega töötlust pole kasutatud, kõik fotod on salvestatud vana kooli kaameraga mustvalgele filmile. Nagu näha, on fotoaparaat Nikon FM jätkuvalt väga tugev konkurent tänastele digikaameratele, sest see suudab salvestada ka aega, nii ongi nendel teostel udu ajatu kontsentraat.

Tallinn Art Space’i veebigaleriis avatud fotonäituse ülesvõtted on jäädvustatud Eestis, Tallinna erinevates randades – Pirita, Pikakari ja Stroomi rannas. Tahan oma fotodega rääkida Eesti müüti ja soovin seda, et meie inimesed ei kujundaks ruume turismireisilt kaasa ostetuga või Jyskist/Ikeast ostetud hingetu koopiate massiga. Minu slogan on, et kunst inspireerib elama. Elan usus, et mu udu fotod jõuavad vaatajale kohale ja ka seinale – neid saab sobivas formaadis ja raamis. Loodan väga, et see kriis ei mõju meie väärtushinnangutele negatiivselt, vaid positiivselt. 

Jaak Visnapi viimase kümne aasta fotokunsti paremik on väljas Tallinn Art Space’i galeriis.