Taevasina peegeldus järveveel, must muld ja valge kasetoht. Ustavus aadetele, rahvuskuub ja vaimuvalgus. Need kolm värvi, mis 99 aastat tagasi sümboliseerisid vabadust ja pühadust, on pärast punase põranda all ära käimist taas päevavalgele toodud, ja mitte ainult. Nüüd saab nendega vabalt mängida.

Üks rahvusvärvide sümboolika mängulisemaid rakenduskohti on kahtlemata loendamatu hulk suveniire, mis lähevad ühtviisi hästi kaubaks nii kodumaal kui turistide seas ja seda kõikjal üle maailma. Lipuga on katnud end nii armastatud olümpiavõitjad staadionil auringe tehes kui auväärt külalised presidendiga pikal vaibal käteldes. Arutelud selle üle, kust algab ja lõppeb sellistel juhtudel riigilipu pühadus, on taandunud teisejärguliseks ning esiplaanil on argumendid nagu „kodumaa viimine maailmakaardile“ või „rahvustunde vaba väljendamine“. Olgu need selgitused piisavad või mitte, see polegi tähtis.

Tähtis on, et need kolm värvi liigutavad kelleski midagi.

Üks mängumaid, kus vaba eneseväljendus ning rahvuskultuslike sümbolitega ümberkäimine tundub olevat rohkem aktsepteeritav, on kaunid kunstid. Taas – eesti rahvusliku kunsti ajaloos pole selline vabadus muidugi alati iseenesestmõistetav olnud.

Kunstnike seas on olnud neid, kes surmahirmust või vastupidi eluihast ajendatuna on maalinud nii sirpe kui vasareid, raiunud kivisse kolhoositare ja vabrikante, graveerinud terassesse ja puitu tehaseid ja parteihooneid. Samavõrd on olnud neid, kes peitsid pintslitõmmete vahele suitsupääsukesi ja rukkililli; ning nende seas omakorda neid, kelle jaoks oht vahele jääda ainus adrenaliiniallikas oligi.

Paradoksaalne, kui palju rahvuslikust perspektiivist väärtuslikku kunsti on sündinud sünnitamiskeelust, piltlikult öeldes viimse piirini kantud tiinusest. Samas – keelatud vili ju olevatki see kõige magusam.

Pärast kõiki neid pikki aastaid ja aastakümneid, mis on kulunud värvide vaka all hoidmisele ja sealt mitmeid kordi välja toomisele, ei saagi pahaks panna, et meie rahvuslipp sellist mängulusti pakub.

Üks kaasaegseid eesti maalikunstnike, kellele rahvussümboolika ja selle ikoonilisus palju aastaid on olnud iseloomulik ja südamelähedane, on Mall Nukke. Kui veel alles hiljuti rääkis ta siinsama portaalis muuhulgas fotograafiast, siis täna on igati aktuaalne rääkida sellest, kuidas ta fotorealismi arsenali kasutades on loonud näitusejagu rahvusvärvidest inspireeritud maale.

Pea et kolmemõõtmeliselt ja käegakatsutavalt maalitud kangavoltide vahele on ta pikkinud pisikesi pärle, nii sini-must-valgeid kui euro-kollaseid, nende peale aga piserdanud punaseid pritsmeid. Kolmes toonis riideribad on ta sõlminud kokku tormiohtu taeva taustal, tihkesse latekskostüümi riietatud yogi aga pannud poose võtma ruudukujulises raamis. Raamis, mida maalil küll näha pole, kuid mida siiski aimata võib – kas siis tähele pannes modelli pinges näolihaseid või tajudes galerii lage, põrandat, seinu ja nurki, tajudes seda pinget, mis kaasneb nii mängukeelu kui mänguvabadusega.

„Ma tahan, et asju tohiks kätte võtta ja lähedalt vaadata,“ ütles Mall Nukke ligi 15 aastat tagasi Haus Galeriis esmakordselt näitusega esinedes, ning selle võimaluse tänavune uus näitus „KolmeVärvi Mängud“ nüüd kindlasti ka annab – ikooni staatusesse tõstetud rahvuslipp pole väljas mitte ainult kummardamiseks ega distantsilt vaatamiseks, selle peal saab lausa jalutada.

Kunstnik on varasemalt peenelt muianud popkultuuri sümbolnägude üle ja sarnases võtmes käsitlenud ka religioosseid ja rahvuslikke motiive. Saavutades kergelt mängleva ja lõbusa, kuid alati glamuurse tulemuse ei muutu tema tööd irooniliseks siiski mitte religioossete või rahvuslike ikoonide, vaid kaasaja „hulluste“ ja kapitalistlike väärtuste suhtes.

Kriitiline meel meid ümbritseva maailma ja ka iseenda suhtes ei tule tõepoolest küll kunagi kahjuks, kuid nagu eespool öeldud – rahvussümboolika on midagi, mille abil vaadata endasse korraks ka sügavamalt, teha enda isiklikest väärtustest enda isiklik ikoon. Üheks Mall Nukke inspiratsiooniallikaks kõnealuse näituse juures on olnud Eesti lipuvärvide tähendused, ta mängib Eestimaa taeva ja järvedega, usu ja ustavusega; kodumaa mulla, rahvuskuue ja sünge minevikuga; püüdega õnne ja valguse poole. Mida need sõnad sinu jaoks täna tähendavad?

Mall Nukke näitus “Kolme Värvi Mängud” on Haus Galeriis, Uus tn. 17, avatud kuni 28.märtsini. 2017.

Igal nädalal ilmuvas kunstirubriigis tutvustavad Haus Galerii galeristid Edasi lugejatele tähelepanuväärseid sündmusi ja kunstiteoseid nii ajaloost kui kaasajast. Eesmärk on avada kunsti rolli ühiskonnas, vaadelda ja mõtestada maailma läbi kunsti, tuua kunst inimestele lähemale.