Tallinn Music Week lükkus augusti, Jazzkaar kahandas end, filmide esilinastused lükkuvad, pisemaid pidusid pudeneb pidevalt, eks see ahastama ajab.

Ahastama aga ei ajagi ehk niivõrd see, et ei saa minna mõnele kontserdile, vaid asja üldine foon: elu on häiritud, rutiinist välja löödud; nagu ütles üks mu lastest väiksemana: minu tuba on katki. Selle all pidas ta paariaastasena kujundlikult silmas üldist olukorda, mitte sassis ruumi. Näiteks kui ei lubatud mingit asja võtta või kui ta oli mõne pereliikme peale solvunud.

Just tuba meil praegu aga katki ei ole. Märgatavale osale Euroopast on tuba juba praegu terveim koht, suundumus võib süveneda, enne kui loodetavasti lakkab, nagu muud viirused ja tõved inimkonna ajaloos.

Mõne kultuuri-, spordi- või muu pealtvaatajaile meelelahutusliku sündmuse ärajäämine või kahandamine pole traagika publikule, pigem ehk korraldajaile või osalejaile, ei tohiks aga haigusjuhtumitega võrreldes üldse mingit meelehärmi põhjustada: teised haigestuvad ja surevad, meie räägime kultuurist.

Kultuurist aga tuleb just rääkida, sest elu ei tohi seisma jääda. Kuigi tundub, et maailma keeratakse järk-järgult kinni. Lennud ei toimu, festivalid ja võistlused lükkuvad, jalgpalli mängitakse Euroopas heal juhul publikuta, kui üldse, paljud inimesed on karantiinis, ning esialgu see jätkub.

Mida siis teha? Tervena kodus olla on parim osa elust, minu meelest. Küsite nüüd, miks. Vastus on lihtne: kodu on parim koht. Inimkond jaguneb rangelt kaheks: ühed kurdavad, kui on vabad päevad, teised jälle igatsevad neid vabu päevi.

Piirangud häirivad vaimu. Mina näiteks ei näe Tallinn Music Weekil Jaapani artisti WaqWaq Kingdom, aga see ei ole ju maailma lõpp. Näen augustis või üldse ei näe, kuulata saan neid kodus ka.

Me oleme ära hellitatud ja üle külvatud kõiksugu üritustega, kultuuriga, piirid on valla, elu on ilus. Tahame kõike kogu aeg. Jättes kõrvale haiguse enda, ehk tuleb põgus sisekaemuslik hetk vahel isegi kasuks?

Kultuuriüritustel on meeletu turundus taga, meil on profid kommunikatsioonispetsialistid ja pressiesindajad iga väiksemagi keldriõhtu puhul.

Seejuures ei tasu unustada, et kultuur algab kodust. Kõlab õõnsalt ja loosunglikult, aga mõtlen täiesti otsesõnu. Üks mu vana tuttav armastas kunagi korrutada, et “klubi on su peas”, reageerides inimeste rahutusele tormata ühelt klubipeolt teisele. Võib-olla ta korrutab seda siiani, aga ma pole enam sattunud ei neisse ööklubidesse ega tema peaklubisse. Minu klubi on ka minu peas ehk siis füüsilise asukohaga näiteks kodus. Paned aga muusika mängima ja pidu sinus eneses.

Kontserdielamus on asendamatu, seda plaadimuusikaga ei korva, ütlevad paljud muusikahuvilised, minu jaoks natuke 19. sajandi jutt, kui plaate veel polnudki. Käin ka päris tihti kontsertidel ja olen saanud aastakümnete jooksul ohtralt meeldivaid muljeid, tuleb aga öelda, et lavaesitus ja heliplaat on kaks täiesti ise asja, milleks neid üldse võrrelda. Jah, olen kogenud laividel pööraseid sutsakaid, aga ka rämedaid pettumusi.

Näiteks elektroonikaartistid, üksi laval oma läpaka ja mõne masinakesega ei suuda sageli pooltki seda atmosfääri manada, mis plaadile (olgu CD, vinüül või digitaal, sel pole praegu vahet) kokku produtseeritud. Vastupidi, vaatad, et mingi tavaline inimene, mitte ebakehaline ilming või kehvemal juhul kõigest tulnukas. Krutib oma nuppe, joob vett. Igav; nende vaatamas käimine on rohkem rituaal ja auavaldus.

Filme saab ka kodus vaadata, leidub ka legaalseid mooduseid. Netflixi valik on pisut nigel, aga ühtteist leiab ja tekib sealgi. On kohti, kust saab digitaalselt laenutada, kellel mis pakett on. ETV2 näitab tihti klassikat ja ka uuemat kunstkino. Mõni kasutab ka veel DVDsid.

Raamatuid on niikuinii parem kodus lugeda. Tuleme lugenuina koduperioodilt tagasi ja kohe on rohkem, millest meiega rääkida. Nii erudeeritud inimesed väljuvad festivalipausilt!

Teatriga on kodus kehvem. Kui just ise ei tee. Aga elab üle. Praegu on teatrid siiski veel valla, kuigi peaministri soovitusi järgides tuleks 101. piletiostja ukse taha jätta ja iga tund võib tuua uusi uudiseid.

Soovin kõigile tervist ja kodukultuuri! See ei ole siiski maailmalõpp.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.