See aeg saab mööda nagu ka iga muu aeg. Viirust mõtlen. Allolevaid raamatuid on hea lugeda igal ajal, eriti aga karantiiniohus. Sest parim ongi olla kodus, aga koduski on vaja mõõdet. Need viis teost liigutavad seinu.

Mika Waltari – “Mikael Karvajalg” (tlk Piret Saluri; Varrak)

Nagu Waltari seda teha armastab, ta mõtleb välja tegelase (või mõtleb välja ajaloolise tegelase, nagu näiteks Sinuhe puhul) ning paneb ta rändama ajas, kohtades ja kultuurilistes ning poliitilistes oludes ja ühiskondlikes muutustes. Mikael Karvajalg on fiktiivne vaeslaps 16. sajandi alguse Turu linnast, kelle pea, nagu algul tundub, lõikab keskmisest teravamalt ning seetõttu avaneb ta teel ka ohtralt uksi, millest enamiku suleb ta enda ees ise, sest vaatamata oma teadmishimule ja meeletutele ambitsioonidele jääb ta ikka selleks lihtsaks poisiks kaugest Põhja-Euroopa linnakesest. Ent need vead ja lapsused, mida ta veel ka mehena teeb, muudavad tema karakterit põnevamaks ja inimlikumaks kui arenguromaanide edasipüüdlikud ja edumeelsed tegelased sageli on.

Mikaeli teele tekib lurjuseid ja petiseid, seiklusi, naisi, alkoholi, kuigi enim peab ta tarkusest, raamatuist, mida ta ei müü ära isegi ülima vaesuse hetkel. Võib-olla tüübi jäävuse seadus ehk teatud liinide staatika kontrasteerubki vaadeldava ajajärgu Euroopa pöörasele kursile, mistõttu “Karvajalg” ikkagi arenguromaaniks kvalifitseerub: meile näidatakse, kuidas saab väike inimene toime tulla pöördeliste sündmuste keerises, taustaks lisaks mentaalsetele muutustele Taani-Rootsi sõda, Taani-Lübecki sõda, reformatsioon Saksamaal ja islami pealtung kristlikku Euroopasse.

Mõnelgi leheküljel näeme, et Euroopa hukku ja allakäiku ei manata tänapäeval esimest ega kindlasti ka viimast korda. Näiteks väriseb Euroopa parasjagu Türgist tulvavate hordide ees ka 16. sajandil. “Kohutav ja julm suurtürklane Selim on pidanud sõdu Pärsias, Süürias ja Egiptuses ja ühendanud kõik ida rahvad oma turbani alla. Prohvet Muhamedi käsu kohaselt on tema suurim himu kukutada kõik ristitud rahvad,” räägib Mikael Karvajala veiniseltskonnale Julien d’Avril, kes on nii kelmi kui prohveti rollis.

Waltarile omase vaimukusega saame ajalooliselt pädeva pildi, kus õhustik luuakse nii elavalt, et hõlbus on lugejal ennastki neile lehekülgedele kujutada.

Kirjaniku sellealase õnnestumise võti ei saa kunagi olla pelgas kuivas detailitäpsuses (milles autor on samuti meister), vaid Waltaril on oskus neile üksikasjadele ka elu sisse puhuda.

Andrei Hvostov nimetab teost järelsõnas kelmiromaani paroodiaks, ja sellega võib üldjoontes nõustuda, sest oma kirjanduslike inspiratsiooniallikatega (Voltaire, Goethe) on Waltari lustlikult ümber käinud ja kelmiromaani klišeesid kahtlemata üle soolanud, ometi ei kahanda see lähenemine romaani tõsiseltvõetavust ning raamatus leiduvad ka täiesti ebaparoodilised sotsiaalne, moraalne ja romantilise seiklusromaani tasand.

André Breton – “Sürrealismi manifestid” (tlk Kristjan Haljak; Tallinna Ülikooli Kirjastus)

“Sürrealistlik mõtteviis aitab depressiooni vastu,” sõnas tõlkija Kristjan Haljak ERR-i kultuuriportaalile ja kuna depressiooni on praeguses elus nii et tapab, siis tasub võtta ette väike eskapistlik retk maailma mõjukaima sürrealisti, mõnes mõttes isegi sürrealismi looja (kuna tema pani paika reeglid: jah, ka sürrealism on täitsa reeglipärane mõtte- ja kunstivool) André Bretoni maailma.

Sürrealismi eelkäijateks peetakse prantsuse poeete Charles Baudelaire’i, Arthur Rimbaud’d ja Guillaume Apollinaire’i, mõjutusi sai sürrealism Sigmund Freudilt (alateadvus!), ent Breton läks põhjani ja lõpuni, sattus korduvalt endaga vastuollu, aga tema sürritsikkel jäi teele püsima kõigi ilmaolude kiuste.

Võiks ju öelda, et sürrealism ei hälbi realismist, juba nimi ütleb, et tegemist on lihtsalt eba- või kõrvalrealismiga, aga see ongi asja mõte. Sürrealistid muudavad realismi ja kehtestavad oma tingimused. Breton ja tema mõttekaaslased Antonin Artaud, Paul Éluard jt polnud mingid eluheidikud, neil läks pigem hästi, ja Breton nõustub raamatus Trotskiga, et ühiskond, mis on vabastatud rõhuvast murest, kuidas hankida igapäevast leiba, võiks astuda sammu edasi olmeteemadest ning jõuda uute revolutsiooniliste kvaliteetideni elus ja kunstis (parafraseerides hästi vabalt ja kokkuvõtlikult).

Sürrealismi võib võtta ka pelgalt kujundina elu üldisele disainimisele.

Teos paneb mõtlema sellele, mis on üldse elus tähtis, kui palju me saame oma elu muuta, aga ei tee seda didaktiliselt tüütult, vaid hoopis lõbusas vormis.

Mait Vaik – “Kurvake sügis” (Puiestee)

Mis saaks olla vabastavamat elutervest nihilismist? Dekadentlik poeet Mait Vaik hakkas mõne aasta eest ka proosakirjanikuks ja see on hea, sest kriitilist tunnetust, mis ei vingu ega põe, küll aga lajatab mitmetele totratele elunähtustele mahlakalt ja vaimukalt, on vaja keskmiselt ennast ikka päris tõsiselt võtvas eesti kirjanduses (tean, et see on loll üldistus, aga kuivõrd Mait Vaik siiski paistab meie kirjanduspildis silma, võib-olla mitte päris loll).

“Kurvakeses sügises” (ilmus juba 2018) on tegelasi mitu ja neile kellelegi ei sobi see Eesti, mille on meile ette kirjutanud “mõistlik ühiskonnakorraldus”, poliitikud, arvamusliidrid, meedia, kultuurilised konventsioonid, tarbimiskoodeksid, võltsviisakused, sest kõige selle taga kollitab meid jälk silmakirjalikkus ja alati mingi grupi omakasupüüdlikkus ja edevus.

Näide. Retk moodsasse linnaossa.

“Esiteks ei suutnud ma mõista, miks mängis kõikjal idamaine muusika, kuigi omanikud ja toiduvalik ei olnus seda sugugi. /…/ Ja muusika ise… Eelkõige isikupäratu, et keegi ei tuleks ütlema, et kuulge, pange see pask kinni. /…/ Paneme mingi sita mängima. /…/ Et poleks liiga depressiivne või vanamoodne, liiga moodne või maitsetu. Aga las sitt mängib, atonaalne destruktiivne hala. Et kas sulle ei meeldi või? Rassist või?” (lk 177)

Kaspar Colling Nielsen – “Euroopa kevad” (tlk Eva Velsker; Varrak)

Üks tulevikuvisioon, kus nii lootust, negatiivseid noote kui ka parajat ogarust. Kaspar Colling Nielsenit on nimetanud Taani Houellebecqiks, eks tal jääb sellise jõhkralt nüri teravuse saavutamisest veel mõndagi puudu, aga “Euroopa kevad” on lubav ja mõjus romaan.

Lähituleviku Kopenhaagenis on tekkinud kvartalid, kuhu põliselanik pigem jalga ei tõsta, rikkamad linlased kolivad aga Lollandile, kuhu loovad oma utoopia: ühiskonna, mis on ühest küljest traditsiooniline ja maalähedane, kõike kasvatatakse ise, puha tehakse kolhoosi korras; teisalt ultramoodne ja digitaalsete lahendustega: ikka selle teenistuses, et saaks elada õdusalt vanamoelisel ja tervislikul viisil. Mugava käsitööhipsteri paradiis. Aga nagu iga ideaalitaotlusega ühiskond, kipub ka see siit-sealt mõranema, sest inimesed pole masinad, vaid on igirikkis olendid.

Samal ajal on need immigrandid, kes ei ole suutnud assimileeruda Taani ühiskonnaga, küüditatud Mosambiiki, kus neile on loodud laevakonteineritest kah üpris elatav linn oma töökohtade ja vaba-aja-asutustega. Kuidas sellist asja toimima saada, see jääbki autoril pisut lahtiseks. Lahtiseks jääb ka elu Kopenhaagenis, mille parim osa on peategelase Stigi meenutused 1980ndate punk- ja boheemringkonnist, ent romaanikaasaja kujutamine on teoses vastuoluline: edukate galeristide ja kunstnike maailm eksisteerib siiski sõltumata tänavarahutustest ja kuritegevusest; aga eks elu olegi vastakas.

Igatahes annab autor värvika pildi lähituleviku perspektiividest Euroopas, läheb aga lõpuks päris ulmeliseks.

Ehk võtab see teos liiga palju korraga ette, mistõttu eri liinid jäävad fragmentaarseiks, ent kummalisel kombel suudab Colling Nielsen selles virvarris luua psühholoogilise sügavuse ning mitu veenvat karakterit. Ja leidub ka põnevust, ängi ja lõbu.

Ljudmila Ulitskaja – “Sonjake. Lõbus matus” (tlk Ilona Martson; Tänapäev)

Ljudmila Ulitskaja on vene nüüdiskirjanduse elav ja pulbitsev klassik, Ilona Martson üks Eesti parimaid vene keelest tõlkijaid – mis saaks valesti minna? Ei saanudki. Kumbki lühiromaan pole Ulitskaja tuntumate seast, aga nad on tähtsad muu poolest: “Sonjake” (1995) on Ulitskaja debüüt ja “Lõbus matus” (1997) tema kolmas raamatuke.

Ulitskaja tugevused ilmnesid juba avaraamatuis: meeletu empaatiavõime, millega n-ö lihtsa inimese sisse minna, samas aga käituda seal inimese sees peenetundeliselt, vaoshoitult, distantseeritult. Sonja on raamatukoi, kes ajutiselt pereemaks kehastub, nii ühe kui teise rolli puhul paneb autor lugeja aga mõtlema pigem selle üle, mis on ohverdus, kui kaugele sellega minna, mida inimene on valmis oma lähedaste nimel tegema ja kas nood seda ka märkavad. Kibenukker teos pisukese huumoriannusega.

“Lõbusa matuse” tegevus toimub ühe New Yorgi hipsterliku linnaosa ateljeekorteris, kus on hulk inimesi. Ei ole karantiin! Kogunetud on surevat vene kunstnikku Alikut ära saatma kirev galerii vene emigrante: boheemlastest eri religioonide esindajateni, luuseritest tõusikuteni, arstidest ja eksnaiste või armukeste hulgast rääkimata. Kohe “avakaadris” viskab autor leili üles: kuumalaine mässib parasjagu täiega ja kõik see toatäis on alasti, siiski vähimagi seksuaalsuseta. Järgneb kaskaad vaimukaid, tihedaid dialooge, jaburaid sketše, anekdootlikke tegelasi, groteskse õhkkonna varjus hargnevad aga inimsaatused, mida Alik, ja eriti tema surm, muudab.

Kui teatrisse minek võib viirusehirmus varsti ajutiselt kahtlaseks osutuda, siis toob Ulitskaja “Lõbus matus” teile tubateatri kätte.