Mõni aeg tagasi andis Piia Ausman professionaalsel galeristipilgul ülevaate kunstimessist BRAFA, mis on Brüsseli talvise kunsti- ja seltskonnaelu vaieldamatu kõrgpunkt. Hoopis teist laadi on Brüsselis napilt kuu aega hiljem toimuv Affordable Art Fair, mille kohta võiks öelda tõlkes Taskukohase Kunsti Mess.
Kunstist huvitumiseks ei pea olema ekspert ega miljonär
Ideele pani aluse inglane Will Ramsay, otsustades pakkuda kunsti põhimõttel, et kunsti omamiseks koduseinal „ei pea olema miljonär ega ekspert“. Nii on messil, mis toimus esimest korda 1999. aastal Londonis, nimeks Affordable Art Fair (AAF) – kunst, mida saab endale lubada, motoks: Take art home! – Vii kunst koju!
Sellest tulenevalt on paigas ka pakutavate teoste hinna ülemmäär – ca 5 000 eurot, seekordsel Brüsseli messil liikus teoste keskmine hind ca 2 500 – 3 500 euro vahel. Hind pole aga teadagi ainumäärav ning ainuüksi selle najal ei püsi ega laiene! Tänaseks toimub mess lisaks Londonile, Amsterdamis, Brüsselis, New York´is, Melbourne´is, Hamburgis, Stockholmis, Singapore´is, Sydney´s ja Milanos, pakkudes kaasaegset kunsti, fotograafiat, skulptuuri.
Ei mingit ponnistust – lihtsalt loovus ja professionaalsus
Brüsselis on AAF toimunud üheksal korral ja varasemate kogemuste põhjal – olen külastanud messi Brüsselis neljal korral –, on tase aina tõusnud. Tour& Taxis´e messihallis oli kohal 100 galerii ringis, lisaks Belgiale galeriid Prantsusmaalt, Saksamaalt, Suurbritanniast, Koreast, Jaapanist…, ei ühtki esindajat Ida-Euroopast.
Galeristide sõnul on eelvalik nõudlik, esindatavate kunstnike ja teoste ülevaade tuleb esitada korraldajatele mitmeid kuid varem. Kuid nõudlikkus õigustab ennast – pakutav on põnev, intrigeeriv, uudne, professionaalne, kvaliteetne, nauditav. Inspireeriv, vaimustav, loovuse positiivsust hingav ja hingestav.
Ei mingeid banaalseid installatsioone ülipüüdliku ponnistusega épater la bourgeoisie.
Ja vaevalt tänapäeval üldse enam kedagi millegagi nii väga šokeerida saabki… Kui, siis ehk just selle epateerimispüüde puudumisega.
Lusikad, lõng, titaan ja kumm
Seekordsel messil oli traditsioonilist õlimaali või graafikat ülivähe, küll aga jagus põnevaid tehnikaid ja vaimukaid lahendusi lisaks hetkel tavapärasele akrüülmaalile. Lõng nööpnõeltel andis välja „söejoonistuse“ või õhkõrna maalingu, titaanist oli saadud elektrivoolu abil hurmav värvimäng, LED lambid tekitasid uskumatult eheda valguse-varju efekti, põnevalt oli kasutatud puitu ja plastmassist tillukesi inimfiguure, plastist sõdurikestest vormistatud maailmakaart rääkis iseenda eest nagu ka plastmassist salatilehtedest „seinatahvel“ – ülimalt kaunis ja dekoratiivne pealegi!
Jaapanlanna teosed puidusöe ja metalliga meenutasid ehtekunsti, paberist liblikad nööpnõelte otsas tundusid lausa uue „trendina“ – hämmastaval kombel pakkusid sarnaseid teoseid mitu kunstnikku! Paber on „in“ – jäi mulje rullikeeratud, volditud või lõigutud paberi kasutusest. Ka käsitööpaberit oli akrüülmaali alusena palju, erinevate efektidega. Skulptuurid olid vaimukad ja professionaalsed, tippfotograafia oli muljetavaldav. Isegi juba „tüütuks“ muutunud plekkpurkidest oli saanud professionaalsusega köitva teose.
Teosed kadusid seintelt enne, kui pildistama jõudsin
Messi 4 päeva jooksul oli Brüsselis külastajaid 20 000 ringis, nauditav ringkäik messihallis võttis aega oma 3 tundi. Kui mu esmasel BRAFA külastusel nii 7 aastat tagasi oli suurimaks elamuseks see, kui galerist võttis messiboksis minu jaoks seinalt Renoiri maali sõnadega „Madame, see töö huvitab Teid“… Jah, huvitas. Aga ma polnud harjunud sellega, et kunstimaailma suurnimesid võib siinsamas ja kohe praegu osta! Et neid võidakse sinu jaoks siinsamas ja praegu seinalt maha võtta ja sisse pakkida!
Mõistagi ei ostnud ma Renoiri, ka mite Brueghel’it, Kandinsky’t, Delvaux‘d ega kedagi teist, ka mitte briljante ja Egiptuse vaaraode-aegseid varasid… Aga elamus oli see igatahes! Ja just sellist elamust – näha käegakatsutavalt lähedalt teoseid, mida näeme vaid muuseumides või kunstiraamatutes – pakuvad BRAFA ja TEFAF.
Lisaks elamusele, mida pakkus tõeliselt hea kaasaegne noor kunst, oli esmakordne kogemus, et teosed kadusid seintelt enne, kui pildistama jõudsin. Ostuhuvi oli sedavõrd suur, et minu otsus teha esmalt tiir kogu messil ja pildistada seejärel üles mõned enam huvitanud, pilku püüdnud või erilisemad tööd, osutus läbikukkunuks. Kui kolmandal tunnil pildistatavaid töid otsima hakkasin, olid nende kohal juba uued ja galeristid kinnitasid kui ühest suust – müüsime just ära! Ja nii koguni kuuel korral!
Elamuslik kogemus seegi – pakkimisjärjekorrast rääkimata! Järgmine kord olen targem! Pildistamisega.
Kunstimess Eestisse?
Selle loo peale võib ju öelda, et tore kogemus küll, aga … mis meil sest? Jah, Eesti – paraku siiski tundmatut – kunsti väljaspool pakkuda on raske, pealegi on messidel osalemine kallis ja peab end galeristile mõistetavalt ära tasuma.
Teisalt – miks mitte algatada mõnd kunstimessi Eestis? Sedalaadi kunsti suursündmust meil ju pole, aga tipptegijaid see-eest küll!
Jah, tean, et arvestatavaid galeriisidki meil vaid ühe käe sõrmedel üles lugeda, aga algust saaks ikka teha. Kasvuruumi on alati ja perspektiivis võiks kaasata lõuna-ja põhjanaabrid ning ehk kujuneks sest üks vägev Baltimaade-Soome noore (või ka vanema) kunsti mess? Esmakatseks piisaks tugevast eelvalikust, kõrgest kvaliteedist ja mõistlikust hinnaklassist. Saab meil ju oma klassikuidki juba ca 1000 euro eest osta…
Peamine on äratada huvi kunsti vastu, luua kunstisündmus, mis ei ole mõeldud „vähestele väljavalitutele“, ikka põhimõttel, et kunstist huvitumiseks ja selle omandamiseks ei pea tõesti olema ei miljonär ega ekspert. Tunnetus on meis kõigis olemas! Alguseks piisab sellestki.
Hanna Miller
Hanna Miller on ajutiselt Brüsselis elav vabakutseline tõlkija ja ajakirjanik. Loe artikleid (5)
