Edasi paberajakirja neljanda numbri kaanepildi autor on briti-libeeria päritolu kontseptuaalne kunstnik Lina Iris Viktor – vastuvoolu ujuja, sillaehitaja, kes julgeb eristuda ning julgustab inimesi kuulama oma sisemist häält. Esitame esikaane kunstnikule alati mõned kĂĽsimused, et tuttavamaks saada.
Meie ajakirja kevadnumbri, mille esikaant ehib teie töö, peateema on “Julge eristuda”. Milline on olnud teie teekond iseendaks saamisel?
Kahtlemata on ja jääb minu suurimaks takistuseks – mina ise. Olen alati olnud vastuvoolu liikuja. Ükskõik, mida teised tegid, ma teadsin, et pean minema teises suunas. Ma pole küll kindel, kas see omadus iseenesest on kasulik, ja ma ei ütleks, et see teeb elu lihtsaks, aga kindlasti teeb see elu rikkamaks ja huvitavaks. Sain juba varases nooruses selgeks, et hirm halvab ja viib vaid selleni, et sa kahetsed, mida kõike oleks võinud teha, aga ei teinud. Ja kui lased sel juhtuda, võib see muutuda nõiaringiks – tunned, et pisendad end, mahtumaks kuskile, kuhu sa ei kuulu.
Enesekindlus tuleb tegemise, riskimise ja impulsside järgimise kaudu. Tasapisi hakkad ennast, oma sisemist kompassi ja oma otsuseid usaldama ega sea enam tulemusi esiplaanile. Lapsena arvasin, et kui ma pole mingiks kindlaks ajaks midagi konkreetset saavutanud, olen läbikukkunud või ei juhtu seda kunagi. Minu mõttekäik oli siis selline, et kui ma pole täiuslik, pole mõtet üldse alustadagi ja siis pettuda. Pidin õppima, et sellist asja nagu täiuslikkus – pole olemas.
Numbri teine juhtmõte on sildade, mõistmise ehitamine (uue ja vana või erineva vahele), ehkki maailmas võime täna näha pigem sildade põletamist.
Minu missioon kunstnikuna on just see: ĂĽhendada ja ehitada sildu maailmade vahel,
mida meile on õpetatud nägema üksteist välistava või omavahel seostumatuna, ning uurida suuremaid eksistentsiaalseid küsimusi, mis tunduvad liiga grandioossed, et nendega tegeleda. Arvan, et kunstnikud üldiselt suudavad näha ka eesriide taha, kaugemale, nähtamatusse maailma, ja edastada seda teavet oma töö peenete nüansside kaudu. Me toome varjatu või tähelepanuta jääva avalikkuse ette – oleme ühenduslüliks maailmas, mis püüab aina lõhestada.
Tänapäevasel inimrassil puudub selge seos suurema pildiga. Oleme kaotanud kontakti oma eksistentsi eesmärgiga – miks me siin maamunal oleme. Me ei näe, kuidas me oleme vaid osa palju suuremast tervikust ja kui oluline see on. PĂĽĂĽan oma tööga olla ajatu kõige otsesemas tähenduses – mitte ainult selles mõttes, et see peaks sisuliselt või kultuuriliselt vastu ajaproovile (kuigi ma loodan, et peab), vaid et see idee ise eksisteerib väljaspool meie ajamõisteid ja kaugemalgi… selle võib paigutada aastasse 200 eKr, 2020 pKr või 7000 pKr ja pärast seda, sest meid ĂĽmbritsev raamistik – meie maailm ja paljud selles peituvad saladused – tegelikult ei muutu. See, kuidas me inimestena sellega põhitasandil suhestume, tegelikult ei muutu. Loodan pakkuda alternatiivset viisi ĂĽmbritseva maailma nägemiseks, kogemiseks, mõistmiseks – vaadet linnulennult.
Mis on kunstiga tegelemise juures teie jaoks kõige suurem väljakutse?
Alustada midagi uut – alustada uut tööde tsüklit ning õppida sellega kaasnevaid uusi tehnikaid ja protsesse. Olen kontseptuaalne kunstnik, mis tähendab, et töö produtseerimise materjalid ja protsessid muutuvad iga 2–3 aasta tagant üsna märkimisväärselt. Püüan alati oma töösse kaasata erinevaid valdkondi, kuna minu impulsid, asja uurimine ja soovid muudavad mu vaatenurka. Õppimiskõver võib olla järsk. Aga mul on siiski vaja seda hõõrdumist ja tundmatuses peituvat potentsiaali, et olla fokuseeritud. Need üleminekuhetked, kui olen justkui uue ettevõtmise kaljuserval, on ühtaegu hirmutavad ja erutavad.
Mis on selle konkreetse töö lugu, kuidas see sündis?
Tallinnas Fotografiskas välja pandud näitus “Tume testament” on osa suuremast näitusest “Mõned sünnivad lõpmatusse öhe – tumeaine”. See konkreetne sari on ajendatud 19. sajandi koloniaalse Aafrika kui “Musta Mandri” narratiivist, mida põlistavad valgete lääne uurijate ideed. See oli vastus kogu mandri dehumaniseerimisele ja alandamisele, aga ka monoliitsele, homogeensele ideele sellest paigast. Inimesed on seal elanud tuhandeid aastaid (kui mitte palju rohkem); tsivilisatsioonid on seal õitsenud juba ammu enne Euroopa sekkumist. Niisiis, idee oli see narratiiv tagasi lükata ja kujutada musta mandrit sellisena, nagu ta seest on.
Teos tegeleb primitiivsuse ja ürgsuse ümber keerlevate ideedega. Maailma sügavad mustad varjundid viitavad alati materia prima’le – algainele või -allikale – ja see kujutab Aafrikat kui Musta Mandrit, algkodu, hüperreaalsena.
Lõpetuseks, milline on teie sõnum inimestele, kes vajaksid ühel või teisel põhjusel julgustamist?
Õppige kuulama oma sisemist häält, sisemist kompassi ja proovige mõnda aega mitte kuulata kogu ümbritsevat maailma. Kui hakkate selgelt iseendaga ühele lainele jõudma ja tunnete, mis suunas peate minema, sõltumata sellest, mis teie ümber toimub, olete õigel teel. Kui tunnete ja usaldate ennast, kogete edu, mis ei sõltu teistest, vaid mis tuleb teie seest. Sealt edasi teeb seda ka teid ümbritsev maailm.
Lina Iris Viktori näitus Tallinna Fotografiskas on avatud 10. maini 2020.
Edasi paberajakiri on müügil suuremates R-Kioskites ja jaekaupluste ajakirjandusletis üle Eesti. Täpsem info müügipunktide kohta. Ajakirja saab tellida siit.
