Alexander Stubb: kohanemine võtab alati aega, kuid lõpuks saame sellega hakkama

Alexander Stubb. Foto: Iris Kivisalu

Endine Soome peaminister ja Euroopa Investeerimispanga asepresident Alexander Stubb andis Edasile eksklusiivse intervjuu. Ivan Lavrentjev kohtus temaga Helsingis päev pärast Stubbi lahkumist EIB tippuhi kohalt. Usutluses avab Alexander Stubb oma mõtteid konservatiivsusest, poliitikast, kliimast, õnnest. Suure Eesti sõbrana tuntud endine poliitik saadab ka tunnustuse kogu Eestile: teie kaubamärk on kogu maailmas fenomenaalne!

Alustaksin viktoriiniküsimusega. Kas teate, millal teist viimati Eesti uudistes räägiti?

Mul pole õrna aimu.

Pakkuge midagi.

Täna?

Tegelikult paar nädalat tagasi (intervjuu toimus 27. jaanuaril – toim), kui allkirjastasite Bolti investeeringu.

Õigus, jah. See oli hea otsus. Kohtusime Martin Villiguga ja allkirjastasime selle Leedus Vilniuses.

Ma arvan, et paljud meie lugejad mäletavad teid Soome peaministri ja mitmekordse ministrina. Kuid usun, et selle uudise valguses tuli paljudele Eestis üllatusena, et olite Euroopa Investeerimispanga asepresident. Mida see pank endast kujutab?

Põhimõtteliselt on Euroopa Investeerimispank (EIB) maailma suurim mitmepoolne pank. See on kolm korda suurem kui Maailmapank ning kümme korda suurem kui Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank. Naljakas on aga see, et kuigi ma olen suur EL-i fanaatik, ei teadnud ma EIB-st kuigi palju, enne kui sinna kaks ja pool aastat tagasi tööle läksin. See on eksisteerinud 60 aastat. Selle omanikud on 28, peagi 27 liikmesriiki. See on väga hästi kapitaliseeritud, selles mõttes, et pangal on varasid 600 miljardi euro väärtuses, sissenõutav kapital on umbes 250 miljardit ja sissemakstud kapital ainult 50 miljardit eurot.

Pangal on neli põhiülesannet: toetada infrastruktuuri, innovatsiooni, VKE-sid (väike- ja keskmise suurusega ettevõtted – toim.) – ja suur asi tulevikus on kliima. Põhimõtteliselt on see Euroopa kliimapank. Sellel on kaheksa asepresidenti, kes töötavad rotatsiooni korras. Minu 2,5 aastat sai läbi pühapäeval (intervjuu toimus järgmisel päeval, 27. jaanuaril – toim.). Need 2,5 aastat esindasin ma Soome, Rootsi, Austria ja Baltimaade valimisringkonda.

Kuidas meeldis?

See oli fantastiline. Ma tõesti nautisin seda. Väga meeldiv oli olla poliitikast eemal – Luxembourgi tänavatel ei tundnud mind keegi ära. Rahandusministrina tuli pidevalt kokku hoida ja kärpida, kärpida, kärpida. Pankurina tuli keskenduda pigem sellele, milliseid projekte rahastada ja kuhu investeerida. Nii et ma nautisin seda väga ja õppisin palju.

Mis on teie järgmine amet?

Ma ei tea. Aasta aega on meil erasektoris töötamise piirang.  Elame-näeme, ma ei tea täpselt. Mul on erinevaid mõtteid. See nädalavahetus on möödunud mu naise 50. sünnipäeva tähe all ja toibudes sellest, et ma pole enam EIB-s.

Paar aastat tagasi kandideerisite Euroopa Rahvapartei (EPP) presidendiks. Praegu on uus Komisjon paigas. Mida te sellest arvate? Kui palju on selle programmi teie agendat kaasatud?

Esiteks, kandideerimine ja valitsuse moodustamine on üsna keeruline ning paljude käänakutega protsess. Kandideerisin nn Spitzenkandidat’i valimistel. Minu parteipere – EPP – tegi otsuse novembris 2018. Seejärel toimus üle-euroopaline juhtivkandidaatide valimiskampaania, milles osales ka Manfred Weber, kes mind EPP-s võitis.

Minu arvates jätab see protsess soovida, see on üsna ilmne. Ses mõttes, et me pole veel sellises seisus nagu presidentaalne USA. Protsess ise oli sujuv. Mis puudutab sisulist poolt, siis ma olen väga rahul programmiga, mille komisjoni uus president Ursula von der Leyen esitas. Mulle meeldib, et nad on väga kliimale keskendunud. Mulle meeldib, et nad keskenduvad tehnoloogiale ja sellele, mida nad nimetavad geopoliitiliseks komisjoniks. Seega, kui vaadata programmi üldiselt, siis minu meelest peaksime eurooplastena rahul olema. See tundub hea.

EPP koosseisu vaadates olen alati mõelnud, kuidas nii erinevad parteid kokku tulevad ja omavahel hakkama saavad. Kui mõelda meie piirkonnale Euroopas – Kokoomusele Soomes, Isamaale Eestis, CDU-le Saksamaal ja Fideszile Ungaris – nad on kõik täiesti erinevad parteid.

Jah, täiesti erinevad. Arvan, et siin, Põhja- ja Baltimaades, on enamik meist liberaalsed internatsionalistid. Me usume vaba turu põhimõttesse, aga ka sotsiaalsesse turumajandusse. Meie lähenemine väärtustele on üsna erinev. Võib-olla te teate näiteks, et mina peaministrina surusin läbi selle, et Soomes saaksid homoabielud seadustatud, ja see ilmselt pole tavapärases CDU ega Fideszi agendas.

Minu arvates just see teebki Euroopa poliitika toredaks, et see koondab ühte rühma palju erinevaid parteiperesid. Mul on see kogemus ka Euroopa Parlamendi liikmena aastatel 2004–2008.

Mõnikord ei hääletanud minagi oma erakonnakuuluvuse järgi, kuna tundsin, et see polnud õige.

Aga see on osa Euroopa poliitikast.

Kuid EPP-d määratletakse tavaliselt kui konservatiivset parteid.

Jah, ja ma olen liberaal. See on tõenäoliselt ka üks põhjusi, miks minu kandidatuur ei võitnud. Kuid ma olen tänulik Eesti toetusele, mis mul oli.

Me ütleme need tänusõnad õigetele inimestele edasi! Kui mõelda tänapäeva Euroopa kontekstis sõnale “konservatiivne”, siis mis see teie jaoks on?

Seda on väga raske määratleda, sest minu arvates oleme me tunnistajaks ideoloogiapõhise poliitika surmale ja identiteedipõhise poliitika sünnile. See tähendab, et on raske öelda, et keegi on kindla parteipoliitilise ideoloogiaga, mis jääb samaks.

David Cameron rääkis kaastundlikust konservatismist. Ja ta surus Suurbritannias läbi homoabielud. Samuti surus ta läbi suured ühiskondlikud sotsiaalreformid. Nagu ka mina ja minu eelkäija peaminister Jyrki Katainen. Seega võib öelda, et oleme suuresti sotsiaalreformistid. Ma arvan, et see on tänapäeval rohkem seotud identiteedi ja populismiga, nii parem- kui ka vasakpoolsete seas.

Traditsiooniliselt oleks konservatiiv olnud vabade turgude edendaja ja propageerija, mis minu arvates iseloomustab tänapäeval enamikku mõistlikke inimesi. Traditsiooniliselt poleks konservatiiv ilmselt olnud sotsiaalhoolekande edendaja. Kuid ma arvan, et tänapäeval iseloomustab see enamikku konservatiive. Aga iseennast määratleksin ma pigem liberaalse internatsionaalina kui konservatiivina. Kohe kindlasti pole minus väga palju konservatiivsuse alget, vastupidi, olen progressiivne.

Endine Soome peaminister ja Euroopa Investeerimispanga asepresident Alexander Stubb. Foto: Iris Kivisalu

Kas teie endised valijad olid sellise lähenemisviisiga rahul? Ma lihtsalt mõtlen, kuidas see kõik ühte poliitilisse spektrisse sobitud.

See polegi võimalik.

Asi on nii: kui keegi tõepoolest soovib erakonda luua, peab see põhinema väärtustel. EPP-s on erinevate väärtustega erakondi. Neid on keeruline ühte patta panna. Põhimõtteliselt peab iga partei otsustama, kellega nende poliitiline kuuluvus nende arvates Euroopa tasandil ühtib. Ja siis nad langetavad otsuse.

Ma toon ühe näite. Soome kristlikud demokraadid ei hääletanud Spitzenkandidat’i valimistel minu poolt. Nad tegid väärtusotsuse. Ma olen nende jaoks liiga liberaalne. Muidugi, neil on selleks õigus ja ma ei näe selles probleemi. EPP-s on palju erinevaid liikumisi, nagu ka sotsiaaldemokraatide või liberaalide/uuendajate seas. Konservatismil on palju erinevaid värvinguid.

Millal tekib Euroopa populistide partei?

Ma arvan, et see on juba olemas. Kui vaadata Euroopa Konservatiivide ja Reformistide parteid, ei tule kõik nende nimed meeldegi. Aga vaadake, kus on Põlissoomlased, Õigus ja Õiglus või Põhja Liiga. Paljud neist on traditsioonilised populistlikud parteid, ehkki nad on parempoolsed. Kuid ma rõhutan alati, et populismi on vasakpoolsete seas sama palju kui parempoolsete seas.

Muide, parempoolsete populistide ja vasakpoolsete populistide agendad ei ole väga erinevad. Nende agenda on tavaliselt väga natsionalistlik. See, milles nende arusaamad tavaliselt erinevad, on rändeküsimus, ja ma mõistan seda täielikult. Kuid paljud populistlikud liikumised on Euroopa-vastased. Nad on turuvastased, olgu nad siis vasak- või parempoolsed. Ja nad on valitsusvastased. Nii et meil juba on Euroopas populistlikke liikumisi. Muidugi, Viktor Orbán ja tema partei flirdivad nüüd populistlikku poliitilisse perre kolimise ideega, selle asemel et EPP-sse jääda.

Ivan Krastev kirjutas 2019. aasta Euroopa Parlamendi valimistest: “Euroopa valijad on vihased, segaduses ja nostalgitsevad. See, mis toimub, ei ole peavoolu liikumine äärealadele, vaid valijate liikumine igas suunas, vasakult paremale, süsteemivastasusest peavooluni.” Niisiis, inimesed on mures, ja minu arvates on neil põhjust muretseda. Kuidas tuua nad tagasi vähem murelikku, enam-vähem normaalsesse olukorda?

Esimene tähelepanek: ma arvan, et kapitalism on üsna hästi hakkama saanud koogi küpsetamisega – ehk siis suhtelise rikkuse suurendamisega. Kuid poliitika on üsna halvasti hakkama saanud selle rikkuse jaotamisega. Õiglaselt või vähemalt sellisel moel, mis tundub õiglane. Niisiis, see viis populistlike liikumiste esiletõusuni. Sest lõppude lõpuks oleme me kõik indiviidid. Muretseme selle pärast, mis juhtub meiega, meie pere või sõpradega.

Ebakindlust tundes hakkame me otsima alternatiivseid lahendusi. Ja muidugi on populistid selleks suurepärane kasvulava.

Nad lubavad keerulises maailmas palju ja annavad vastuseid, mida inimesed soovivad kuulda. Kuid üsna sageli pole neid võimalik rakendada.

Ma toon näiteks meie Põlissoomlased siin Soomes. Kui me nad 2015. aastal valitsusse võtsime, oli neil kolm lubadust: lõpetame senise kokkuhoiupoliitika, lõpetame Kreekale raha andmise, paneme lõpu sisserändele. See oli enne rändekriisi.

Mis siis juhtus? Esiteks, rahandusministrina surusin ma läbi vaieldamatult kõige karmima kokkuhoiuprogrammi Soome majandusajaloos. Teiseks, me ehitame Kreekat üles juba kolmandat korda. Ja kolmandaks, meil oli suurim rändekriis pärast teist maailmasõda. Mis edasi sai? Põlissoomlaste populaarsusreitingud langesid põhimõtteliselt üleöö 18% -lt 9% -ni. Nii et võimu võttes muutub see üsna keeruliseks.

Te võite nüüd vastu väita, et aga vaadake, Alex, Põlissoomlaste populaarsusreiting on praegu 24%. Kuid kas nad on võimul? Vastus on ei, ei ole. Ja kindlasti pole neil – sõltub sellest, kuidas seda määratleda – sama agenda, mis neil oli valitsuses. Partei juhtkond on vahetunud.

Seega ma arvan, et hirmuelemendist saame me võitu siis, kui suudame sõnadega selgitada või tegudega näidata, et elame õiglases ja õiguslikus ühiskonnas.

Minu teine tähelepanek selle kohta on järgmine: kasutades [Daniel] Kahnemani termineid – mõelda saab aeglaselt ja kiiresti. Tema teooria järgi on olemas “süsteem 1” ja “süsteem 2”. Süsteem 1 tähendab kiiret, emotsionaalset, reageerivat aju. Süsteem 2 tähendab aeglast, kaalutletud ja kompromissi otsivat aju. Ma arvan, et demokraatia loodi algselt süsteemi 2 jaoks. Kaalumiseks, aeglaseks otsustamiseks ja kompromisside tegemiseks. Aga tänapäeva nõudmised vajavad tehnoloogiliste muutuste tõttu süsteemi 1 kasutamist.

Seega, reageerima peab mitte 24 tunni või 24 päevaga, vaid 24 sekundiga. Et olla poliitikas elujõuline. See tähendab, et paljud otsused on lühiajalised. Ja see on minu arvates üks tänapäeva demokraatia suuri probleeme. Ma usun, et lõpuks see korrigeerib iseennast. Ja ma ei ole üleliia mures.

Samuti arvan ma, et moodne kommunikatsioon on viinud selleni, et kõike toimuvat dramatiseeritakse.

Meil inimestena läheb paremini kui kunagi varem. Seda võib lugeda Hans Roslingi raamatust tõepärasuse kohta (“Faktitäius”) või Steven Pinkeri raamatust “Enlightenment Now”. Ükskõik mis pidi kooki keerata, on näha, et meil läheb paremini. Lihtsalt see, millega me end võrdleme, on erinev.

Mõned inimesed sellega ei nõustuks ja väidaksid, et meil on ju kliimakriis.

Muidugi. See on üks meie põlvkonna suurimaid probleeme. Ent ma räägin suhtelisest rikkusest ja heaolust. Kliimamuutused on üks suuri kriise, mida saab lahendada ja mis lahendataksegi tehnoloogia arendamise ja regulatsioonidega. Ratsionaalse mõtlemisega. Küsimus on selles, kuidas me sellesse suhtume. Kas dramatiseerides ja süüdistades? Või analüüsides ja tegutsedes?

Olen nii mõnestki kohast lugenud, et valged 40ndates-50ndates mehed vihkavad Greta Thunbergi.

Mina ei vihka. Ma olen teda avalikult toetanud nii oma säutsudes kui ka muus kirjutatus. Jällegi, meil on ühiskonnas kalduvus kategoriseerida. Eelmisel nädalal Davosis [Maailma Majandusfoorumil] märkasin, et kogu arutelu oli väga polariseeritud. Kas Donald Trump või Greta Thunberg. Mina olen ilmselt kuskil nende kahe vahel. Gretale lähemal kui Donaldile.

Tänan selle täpsustuse eest. Mõne selgituse kohaselt on neil 40ndates-50ndates meestel kodus oma Greta, s.t teismeline, kes pidevalt vaidleb.

Kindlasti, ma usun vastastikusesse õpetamisse ja õppimisse. Minu lapsed on 18- ja 15-aastased ning kindlasti õpin neilt iga päev palju. Lõpuks on oluline seegi: mina kui endine otsustaja – nii seadusloomes kui ka poliitiliste ja hiljem rahandusotsuste langetamisel – pidin andma oma hinnangu ja tegema otsuse, mis töötab kõige paremini. Eelmisel aastal investeerisime EIB-ga üle 20 miljardi euro kliimamuutustega võitlemise projektidesse. Ja see on kliima heaks tegutsemine! See pole kliimajutt.

Millal need projektid lõpevad?

Mitte kunagi. Sest see on pidev võitlus: peame lahendama kliimakriisi. Ma arvan, et Obamal on õigus: me peame aktivismi määratlema.

Aktivism ei ole säuts ega Instagrami postitus.

Aktivism on muutustele üleskutsumine ja nende nimel tegutsemine. Püüdsin seda teha nii seadusandja kui ka rahastajana. Ja teen seda ka edaspidi, sest usun, et kliimamuutused on päris.

Kuid kas eraisikuna saab reisida Luksemburgist Helsingisse ilma lennukita?

Jah, kindlasti. Aga see on jällegi teatav inimeste häbistamine. Ma pole sellesse kunagi uskunud, ei lastekasvatuses ega mis tahes muus valdkonnas. Julgustada on vaja. Võime sellest teemast rääkida, kui olete ka eelmisel aastal investeerinud kliimasõbralikesse projektidesse üle 20 miljardi euro. Kahjuks oleme olukorras, kus reisimine on üks saastajaid, tõepoolest. Kuid ilma reisimata ei kohtu sa inimestega. Ilma inimestega kohtumata ei võta sa kasutusele kliimameetmeid.

Finnair oli üks neist ettevõtetest, kes võttis kasutusele heitkoguste kalkulaatori.

See on tõsi, ja ma olen jälginud üht suurepärast ettevõtet nimega Compensate, mille asutajaks on Antero Vartia, kes on püüdnud leida automaatseid hüvitusmehhanisme. Teate, üksteist süüdistades me kliimakriisi ei lahenda. Kriisi lahendame me siis, kui hakkame ise tegutsema. Ja me saame seda teha vaid meeskonnatööna. Kliimamuutused ei ole ettevõtete ega valitsuste süü. See on meie kõigi süü. Ja kui me kõik tegutsema ei asu, ei lahenda me seda kunagi.

Osutasite äsja, et Davosi ilmestas polariseeritus. Kuidas me saaksime süüdistamist ja sildistamist vähendada?

Peame lihtsalt viisakalt suhtlema. Peame ratsionaalselt vestlema, kuidas vajalikud lahendused leida. Ja ma tegelikult arvan, et selleks on vaja kahte asja: üks on raha ja teine on ​​regulatsioon. Kui soovite teada, millises valdkonnas võtab Euroopa juhtrolli, siis see on just see. Oleme regulatiivne supervõim. Kliimainvesteeringutes oleme üsna suured panustajad. Seega, leiame tehnoloogilised lahendused kliimamuutuste vastu võitlemiseks Euroopas. Kuigi me pole maailma suurimad saastajad. Meie saaste on umbes 10% kogu CO2 heitkogusest.

Ja me siin Soomes ning Eestis oleme oma järvede ja metsadega üsna heal järjel.

Jah, minu arvates on meil üsna head kompenseerimismeetmed. Ma arvan, et Soome pindalast on 70% metsad. Nii et kui vaadata süsiniku netoheitmeid, on see minu arvates üsna jätkusuutlik.

Kuid ma ei kavatse Iisraelil ega ülejäänud maailmal paluda kohe puid istutama hakata. Arvan, et peame seda ise tegema.

Asi on tulevikus. Kui mõtlete oma lastele, kes saavad ühel päeval 50-aastaseks, siis milline näeb Euroopa siis välja?

Vaatan ennast, sain paar aastat tagasi 50. Olen sündinud 1968. aastal. Üks sõber ütles mulle: ära mõtle, milline oli maailm 1968. aastal; mõtle, milline oli maailm 1918. aastal, ja võrdle ning kõrvuta sellega. Niisiis, see on 100-aastane ajavahemik. Kui keegi ütleks, et inimkond pole 100 aasta jooksul edasi arenenud, peaksin teda hulluks. Muidugi on tänapäeval meie kolm suurimat tapjat nakkushaigused, näljahädad, sõjad… Ma ei ütle, et need on likvideeritud. Kuid kui võrrelda 1918. aasta näitajatega, siis neid pole enam olemas. Teie eestlasena, mina soomlasena ei pea muretsema, et võiksime sõjas surma saada või toidupuuduse tõttu surra.

Mõned poliitikakujundajad tuletaksid teile siinkohal meelde, et meil mõlemal on piir Venemaaga.

Jah, seda nad teeksid. Ent jällegi, alates külma sõja lõpust 1989. aastal ja Nõukogude Liidu lagunemisest 1991. aastal oleme me elanud suhteliselt rahulikul ajastul. Inimkonna ajaloos pole sellega võrreldavat. Ja põhjused on iseenesestmõistetavad: NATO liikmesus, EL-i liikmesus, mitmepoolne koostöö jne. Ma ei tea, millal viimati mõni eestlane sõjas suri.

Afganistanis vist.

Kuid teate, me räägime sadadest tuhandetest, kes on varem surnud. Ma tahan öelda, et 50 aasta pärast, kui mu lapsed on saanud sama vanaks kui mina praegu, on maailm palju parem paik. Peame hakkama asju vaatama ratsionaalselt. Muidugi, ma ei süüdista meediat. Kuid head uudised ei jõua leheveergudele, alati on seal halvad ja kõmulised uudised.

Kui küsida inimestelt, mis on nende meelest suurim oht, ütleksid nad – terrorism. See on muidugi naeruväärne. Palju suurema tõenäosusega võib surma saada liiklusõnnetuses. Kui 11. september kõrvale jätta, siis terrorismi tõttu ei sure aastas just palju inimesi. Me sureme rasvumise, autoõnnetuste jms tagajärjel.

Ma usun, et digitaalne revolutsioon muudab kõike. Peamiselt muudab see kolme asja: esiteks majandust ja seda, kuidas me töötame; teiseks poliitikat ja meie suhtlust või meediat; kolmandaks teadust ja inimkonna tulevikku. Peame selle ülemineku nimel tööd tegema, ilma liialdustesse kaldumata.

Kui rääkida rasvumisest, siis teie maratonijooksja ja Ironmani triatlonidel osalejana selle probleemiga kindlasti silmitsi ei seisa. Mulle meeldib ka joosta, aga tundub, et kõigile mitte.

Mu poeg tegi ühe imelise koolitöö – lühifilmi õnnest. Ja ma arvan, et lõpuks jõudis ta õigetele järeldustele. Õnn koosneb tema arvates 1) perekonnast ja sõpradest, 2) õppimisest ning 3) tervisest ja liikumisest. Viimase võib veel omakorda kolmeks jagada: 1) tuleb piisavalt magada, 2) tasakaalus toituda ja 3) liikuda nii palju, kui soovi on. Need on asjad, mida ühiskond või poliitikud teie eest ei otsusta. Peate seda ise tegema, ilma moraali lugemiseta.

Ma teen seda vaid oma eeskujuga. Ja parim tagasiside, mida oma elus saanud olen, on see, kui tuhanded inimesed igal aastal tulevad minu juurde ja ütlevad: “Teate, ma tegin teadliku otsuse, kui nägin teid sportimas. Kui teil on aega seda teha, siis on minul ka – aitäh, et mu elu muutsite”. See on väga lahe.

Samas, vahel on raske tunnistada, et mõni 50ndates härrasmees jookseb pisut kiiremini kui mina oma 20ndate lõpus.

Jah, aga te ei tohiks võrrelda.

Mis puudutab tervist, õnne ja heaolu, siis siin peaks te end võrdlema ainult iseendaga.

Mida saate teha omaenda piirides ja oma kehaga.

Viimane küsimus eestlaselt soomlasele. Otsime kogu aeg oma Nokiat. Kust peaksime selle leidma?

Ha-ha, soomlased küsivad alati: “Kus on meie uus Nokia?” Õnneks ei pea seda ilmtingimata leidma seadusandjad või pankurid. Minu meelest on Eesti ise ülihästi hakkama saanud. Kui vaadata teie Bolte, Skype’e ja teisi Eesti ettevõtteid – see on väike ime, et need asjad juhtusid siin, Euroopa kirdeosas. Päris Nokia on praegu üleminekujärgus, ma ei tea, mis sellest saab. Aga uusi tööstusi on siiski tulemas. See on kapitalismi loomulik tsükkel.

Kas me suudame nende uuendustega kohaneda?

Jah, ma loodan seda. See võtab alati aega, kuid lõpuks saame sellega hakkama. Ma pole kunagi näinud nii tegusat ja paindlikku ühiskonda nagu Eesti. E-Eesti on reaalsus, e-pass on reaalsus. Teie kaubamärk on kogu maailmas fenomenaalne. Mitte ükski riik pole suutnud vaesest rikkaks saada nii kiiresti kui Eesti viimaste aastatega. Ja te ei tee seda loodusvaradele toetudes. Eesti tegi aastatel 1990–2020 seda, mida Soome tegi aastatel 1970–2010. Nagu näha, siis meil võttis see palju kauem aega. Aga selle pärast ma kiidan alati maailmas ringi käies Põhjala ja Balti riikide ühiskonda. Ja muidugi on Eestil minu südames eriline koht, sest me peame teid oma õdedeks-vendadeks.

Kiitos paljon!

Aitäh-aitäh!

Alexander Stubb ja Ivan Lavrentjev. Foto: Iris Kivisalu
Ivan Lavrentjev

Ivan Lavrentjev

Ivan Lavrentjev on Edasi kaasautor. Tal on kõrgharidus ajaloo erialal ning 8-aastane töökogemus kommunikatsiooni valdkonnas. Loe artikleid (29)