Jazzmuusika ja -festivalid on aina rohkem avardamas piire ning laiendamas oma kuulajaskonda. Seda tõestab ka aastast aastasse peetavate jazzifestivalide mastaapide suurenemine ning külastajanumbrite kasv. Ühtpidi on tegu muusikastiili eesmärgipärase populariseerimise tulemusega, teistpidi on majandus õitsemas ning muusikatööstus janunemas aina põnevamate helide ning inspireerivamate koosseisude järele. Jazz seda ka pakub. Vestlesime jaanuaris New Yorgis Winter Jazzfestil käinud Philly Joe’s jazziklubi ühe asutaja, Jazzkaare produtsendi, bassisti ja helilooja Marti Tärniga Jazzfesti koloriitsetest elamustest.

Olgu mainitud, et lisaks legendaarsele New Yorgi Jazzfestile on Marti külastanud erinevaid maailmamuusika- ja jazzifestivale, nagu näiteks Womex Soomes, North Sea Jazz Festival Hollandis, Stockholm Jazz Festival Rootsis, Womad Tšiilis, Woodford Folk Festival Austraalias jpt.

Üldjuhul on iga jazzartisti unistuseks külastada jazzi sünnikodu ning sealseid jazzklubisid ja -festivale. Pärineb ju muusikastiil aafrika-ameerika kogukonnast New Orleansist. Kui küsisin Martilt, miks külastada Winter Jazzfesti, kinnitas muusik, et just juurte juurde tagasi minnes koged jazzi rikkalikku sügavust. Ühtlasi kogunevad jaanuaris New Yorki muusikatööstuse tipud:

“Tegelikult ei pea ühelegi muusikule selgitama, miks tasub külastada Ameerika jazzifestivale. On ju jazz saanud alguse New Orleansisist ning New Yorki peetakse jazzmuusika südameks. Oma algusaastatel oli festival mahult palju väiksem ja kompaktsem, aga tänaseks on see kasvanud väga suureks – festivali raames toimub lisaks kontsertidele suur hulk erinevaid arutelupaneele, raadio otseülekandeid ja palju muud.

Samuti on jaanuarikuu New Yorgis väga muusikatööstuse keskne ning plaadifirmad ja muusikakorraldajad kogunevad seal aasta esimesel kuul. Kuna ma ise viibisin festivalil mõlemal põhjusel – nii selleks, et kuulata kontserte, kui ka selleks, et kohtuda muusikatööstuse kontaktidega – siis kujunes festival päris intensiivseks. Sul on ühel õhtul 40 kontserti, vähemalt maratonpäevadel. Millised neist valid? Nii käisin kolme päeva jooksul kahekümnel esinemisel,” kirjeldab Marti festivali intensiivset sisutihedust.

Kuid Jazzfest ei intrigeeri vaid oma rikkaliku programmiga. Festivali võlu seisneb osaliselt ka asukohas.

Kas saab olla midagi rohkem jazzilikku, kui pidada festivali väikestes jazziklubides üle New Yorgi?

Kui jazziklubid on võimelised võõrustama paarisadat inimest, siis suuremad festivalid, nagu North Sea Festival, tervitavad oma ruumides kümneid tuhandeid kuulajaid. Mastaapide erinevus dikteerib ka festivalikogemust.

Toon näite. Suvel Hollandis toimuv North Sea Jazz Festival seab end igal aastal üles ühte suurde paviljoni, mis koosneb erinevatest kontserdiruumidest. Nii ei pea publik festivalialalt lahkuma ning nad jõuavad mugavalt ühelt esinemiselt teisele. Kuigi lokatsioonipõhisus pakub eitamatut mugavust ning ühendab kogukonda, on sedalaadi festivalid justkui distantseerunud jazziklubide toorusest. Rääkimata siis Eestist, kus on sedalaadi formaati põhimõtteliselt võimatu pidada, ametlikult leidubki Tallinnas üks jazziklubi – Philly Joe’s.

New Yorgis on lugu aga hoopis teine. Üle kaheksa miljoni elanikuga jazzilembeses linnas on New York Winter Jazzfesti formaat teostatav. Lisaks sellele, et oled jazzi epitsentris, tuuakse kuulajani robustne ausus asukohapõhiselt. Jäädes truuks juurtele, on Jazzfest pugenud just jazziklubidesse, mis pakuvad oma grotesksuses elamust:

“Need kontserdikohad on igapäevaselt toimivad klubid, mis on kõik väikesed ega muutnud midagi oma profiilis. Kui sa täna sinna klubisse läheksid, oleks seal kõik samamoodi ja tõenäoliselt näeksid sarnaseid bände ka nüüd esinemas,” kirjeldab Marti Jazzfesti ilustamata ehedust.

Bassist lisab naerdes, et neil kohtadel on ka oma atmosfäär ja lõhn.

Kui sa küsid mult, et mismoodi lõhnab üks jazziklubi, siis ajalooliselt asusid sedalaadi baarid tihti keldrites ning lõhnasid seetõttu niiskuse ja alkoholi järele. Nii ka täna.

Lisaks jazzkultuurile omasele autentsusele võõrustab talvine Jazzfest ka resident-artisti. Resident-artistidel on üldjuhul muljetavaldav kogemus, nad musitseerivad mitmetes erinevates koosseisudes ning on oma valdkonnas tuntud nimed – seda ikka selleks, et tuua saalidesse kvaliteeti hindav kuulaja ja pakkuda talle melomaanseid elamusi. Näiteks North Sea Jazz Festivali resident-artist oli eelmisel suvel jazzpianist Robert Glasper, kes on töötanud koos maailma tippudega.

Winter Jazzfesti resident-artist oli jaanuaris löökpillimängija Mark Guiliana, kelle ootuspärases kvaliteedis ei pidanud pettuma. Mark Guiliana’s Jazz Quartet koos Gretchen Parlatoga tuletas meelde, miks meest võib pidada oma valdkonna tipuks:

“Kõige rohkem ootasingi Mark Guiliana’s Jazz Quarteti esinemist Gretchen Parlatoga. Esiteks, siin kvartetis ei mängi üldiselt klaverit Shai Maestro, aga sellel kontserdil oli ta koosseisus. Lisaks olen Gretchenit kunagi väga palju kuulanud ja Mark Guiliana – ta on mu viimase kümne aasta üks enimkuulatud trummareid. Kui sa paned need kolm lemmikut kokku, siis ootadki seda elamust kõige rohkem, see oligi kõige rohkem ootust väärt!

Mark Guiliana looming on olnud viimastel aastatel inspireeritud rohkem elektroonilisema muusika beat‘idest, aga selles koosseisus mängis ta palju lahtisemalt ja voolavamalt. See oli hea meeldetuletus, kuidas maitsekas trummar suudab kohaneda erinevate olukordadega,” kirjeldas Marti Tärn festivali kõige muljetavaldavamat kogemust.

Muide, Mark Guiliana esines aasta tagasi kevadisel Jazzkaarel esmakordselt oma bändiga.

Ühtlasi kuulus Winter Jazzfesti kontsertide nimekirja Marc Ribot’s Ceramic Dog, mis pakkus hullumeelset kogemust punkmuusika ja improvisatsioonide austajatele. Omanäolise helikeelega Ribot on salvestanud muusikat koos eriilmeliste tippartistidega, nagu John Zorn, Tom Waits, John Lurie, Elvis Costello, Arto Lindsay, Laurie Anderson, Chuck Berry, Diana Krall, Robert Plant ja Alison Krauss.

23. aprillil esineb tunnustatud kitarrist koosseisuga Marc Ribot’s Ceramic Dog ka Eestis, tuues publikuni oma viimase aja muusika toores aususes. Maailm tuuakse koju kätte. Dee Dee Bridgewater, Cécile McLorin Salvant, Flora Purimi ning Airto Moreira ja Marc Ribot’s Ceramic Dog on vaid mõned tunnustatud nimed, keda saab sel aastal nautida Jazzkaare raames kodumaa lavadel.

New York Winter Jazzfesti võib pidada tõeliseks juurte juurde naasmiseks. Maailma parimad artistid, sisutihe programm ning kontsertide asukohad pakuvad ajaloolist autentsust tänapäevases kuues. Ühe intensiivse jazzifestivali lõpetuseks saab vaid tõdeda, et nii piiritagused kui ka kodumaised jazzifestivalid kannavad ühist DNA-d – meid kõiki ühendab suur armastus muusika ja jazzi vastu!

Artikli autor Kaisa Tooming on veebiajakirja Häppening peatoimetaja, kultuuriajakirjanik ja jazzmuusika armastaja.

Rubriik “Jazzkaare fookuses” on ajakirja Edasi ja Jazzkaare koostööprojekt, kus tutvustame ja arutleme maailma ja Eesti jazzmuusika trendide üle ning võtame luubi alla põnevad valdkonda puudutavad jazziteemad ja esinejad.