Pean tunnistama, et mingi osa minust on üsna rahul, et sel aastal saab kergel sammul sügismantliga otse kevadesse astuda, Michelini-mehikese sulejopet pööningult alla tooma ei pea ja ka talvesaapad pääsevad kindlast lörtsisurmast. Aga see on pindmine osa minust ja mul on isegi veidi häbi seda tunnistada. Sest kes veel tänasel päeval kliimateemadel vasakule ei hoia, on Donald Trump. Ei pea olema kliimateadlane mõistmaks, et kui kesktalvisel hommikul tööle rutates kevadlinnu laulu kuulda võib, pole kõik päris okei.

Sel sügistalvel Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis olnud Sarah Cooperi ja Nina Gorferi kureeritud “Ilmapäevikute” näitusel ei näidatud kellelegi näpuga. Hoopis vastupidi, ilm ja loodus olid näitusel küll ühed peategelased, kuid kunstnik-kuraatorite duo fookus polnud mitte kriisil, vaid hääbuvatel väärtustel, mille järkjärguline kadumine katastroofi nüüd juba ka meie koduuksele on toonud.

Milleks meile päevikud? Olenemata variatsioonidest sisu osas võiks arvata, et see, mis päevikukaante vahel kirjas, on oluline seepärast, et seal avaldub inimese oma olemine ilma igasuguste vabanduste, kohanduste ja filtriteta. Olgu tegemist dokumentalistika, proosa või luulega, igal juhul on autor seal oma alastuses üsna haavatavas positsioonis.

Seda halastamatut haavatavust olid kuraatorid veenvalt tabanud. Näituse atmosfäär oli äärmiselt intiimne. Cooperi ja Gorferi töömeetodiks on reisid ja kohtumised kohalike inimestega. Reisilt kogutud materjalid toovad nad publiku ette fotolavastustena, kus isiklikud ja liigutavad lood on põimitud kokku suuremaks narratiiviks globaalselt aktuaalsetel teemadel. “Ilmapäevikute” näitusel oli fookuses kümme Islandi, Fääri saarte ja Gröönimaa moekunstnikku, kelle looming on tugevalt mõjutatud kohalikest maastikest, kliimast ja traditsioonidest.

Fotod kunstnike loomingust moodustasid näitusel ühtse esteetilis-poeetilise narratiivi veidi müstilises ja muinasjutulises kastmes. Suures osas monokroomsete fotode kujundikeel oli tugeva emotsionaalse laenguga, fotode rohketest tähenduskihtidest tekkis omapärane topeltsäri kunstnike loomingust ning kuraatorite interpretatsioonist. Originaalloomingu interpreteerimine on kuraatori jaoks üsna libe jää, millel kõndida, kuid siin Cooper ja Gorferi ei libastunud – kunstiteostele loodud kontekst ei lisa midagi ülearust ning vaatleb kunstnike loomingut kohaliku looduse ja traditsioonide taustal.

Fotode kõrval on eksponeeritud ka moekunstnike loodud kostüüme ja installatiivseid objekte. Nagu fotode puhul, olid ka objektide üks tähelepanuväärsemaid ja köitvamaid kvaliteediaspekte hõrk detailirohkus, faktuursus ning jõuline kujundikeel.

Elu haprusest. Jõuliselt

Fääri saartel üles kasvanud kunstniku Barbara I Gongini töödest oli näitusel (lisaks kuraatorite fotolavastusele) võimalik näha kaht kummastavat objekti klaasvitriinis. Kaugemalt vaadates võinuks arvata, et tegemist on mõne erakordse arheoloogilise leiuga, paarituhande aasta vanuste kleitidega, millest 90% moodustasid augud ja ülejäänud 10% koeniitidest on üks moeteadlik ämblik meisterlikult kokku pununud. Lähemal vaatlusel võis näha, et tegemist on tõepoolest meisterliku punumistööga, kuid ämbliku asemel oli kunstnik ise tumedast nöörist kontseptuaalsed kostüümid kokku põiminud ning niidiotsad jäid vaataja enda kokku siduda – kes, kus ja kuidas neid kanda võiks?

Vihje võis leida kahelt fotolt installatsioonide kõrval. Sealt vaatas vastu tumedasse makrameekostüümi mähitud vanem naisterahvas. Mulle näis, et see pole keegi muu kui Baaba-Jagaa ise, slaavi muinasjuttudest tuntud triksterlik vanaeit, kes õhtusöögiks metsa eksinud tütarlaste sõrmeluid lutsutab. (Hiljem sain teada, et naine on hoopis moekunstnik, kes Gonginile lapsepõlves silma jäi. Kunstniku lapsepõlvekodu ümbrus oli üldiselt monotoonselt üksluine, erandiks üks ekstravagantselt rõivastatud naine, kes Gongini kodust tihti mööda jalutas. Kord otsustas tüdruk teda jälitada, naistest said head sõbrad ning sõrmeluud on tal siiani alles.) 

Pisut sünge muinasjutuline õhkkond täitis kogu näitusesaali. Teosed kõnelesid küll aktuaalsetel teemadel, kuid tekitasid tunde, justkui kostaks hääl ühest teisest aegruumist. Üks näituse peategelasi oli kindlasti ka aeg. Või ehk oleks õigem öelda ajatus. Igal juhul äratasid jõulised sümbolid ja nostalgiline atmosfäär küsimused inimese ajalise eksistentsi kohta.

Ka New Yorgis tegutseva islandi ehtekunstniku Kría loomingus moodustavad elu ja surm lahutamatu terviku. Ehete loomisel võtab ta tihti vorme erinevate loomade ja lindude luudelt, habraste vormide groteskne kujundikeel pingestab vastandid mõjusalt ning tulemuseks on omapärane süntees kujuteldavast ja kujuteldamatust, olevast ja olnust. Kunstniku nägemise viisis kajastub teatav müstiline fetišism ja objektikultus, mis on teatavasti omane ka paljudele primitiivsetele rahvastele. Tema näitusetööd olid justkui meenutus ajast, mil surm seisis inimesele igapäevases elus palju lähemal kui täna. Mustas kirstus magas mustal helkleval killustikul igavest und udulohe – olend, kellele saab elu anda vaid meie kujutlusvõime, sest kunstnik eksponeerib vaid tema kullakarva habrast skeletti. (Udulohe on oma selgroo laenanud erinevatelt kaladelt, kolju kuuldavasti lambalt). 

Moest, ajast ja arust

Töödest kumas teatavat saare-elule iseloomulikku sisekaemuslikku isoleeritust, mis moekunstnike vaatenurgast tundub kohati kui teadlik valik eemalduda globaalsetest moehoovustest, statement globaalse kiirmoetööstuse viiekümne kahe aastaaja vastu.

2000. aastal pakkusid Euroopa moeettevõtted tarbijale aastas kahte kollektsiooni, 2011. aastal juba viit kollektsiooni ning 2014. aastast alates võib näha, et kiirmoebrändid tuletavad juba igal nädalal meile “minikollektsioonidega” meelde, et on aeg garderoobi uuendada. 

Näiteks kunstnik STEiNUNN (kes hiljuti ostis ära ka Põhjamaade Moebiennaali kaubamärgi) töötas aastaid tagasi suurte moemajade juures (Chloé, Prada jt), kuid tundes end moehiiglaste hõlma all peagi loominguliselt lämbumas, võttis vastu otsuse luua ainult siis, kui tal midagi öelda on. (Kõlab ehk intrigeerivalt, kuid samas on üsna õõvastav mõelda, et üldse kuidagi teistmoodi ka saab.) Näitusel maalisid kuraatorid sügavalt isikliku portree Steinunni vaimupuudega pojast, kelle meeleseisund on heitlik ja ettearvamatu nagu Islandi ilm – mitte kunagi see, mida lubatakse, kuid igas päevas võib märgata selgeid muutusi. Nende igapäevased hingelised läbielamised olid lavastatud ülimalt peenekoeliselt, ei mõju sugugi rusuvatena, kuid siiski õhkus hapra pealispinna alt emotsionaalset äralõigatust argireaalsusest, mis andis töödele kummastavalt äraspidise ja veidi melanhoolse tonaalsuse.

Lood pugesid sõna otseses mõttes naha alla. Näiteks kunstnik Bibi Chemnitz kasutas oma loomingus hüljeste nahkasid. Kuigi tema igapäevaloomingus võib näha rohkem tänavamoodi, kombineerib ta sinna osavalt ka traditsioonilisi elemente. Samuti on tema loomingus tugev rõhuasetus jätkusuutlikel valikutel. Gröönimaal on hülgeid kütitud üle nelja tuhande aasta ning metsikute hüljeste küttimine on inuittidele endiselt lubatud. Karmides ilmastikuoludes on hüljeste küttimine ainus viis ellu jääda.

Kuuekümnendatel alguse saanud hülgeküttimise vastased kampaaniad tõstsid küll inimeste teadlikkust ja panid piiri salaküttide tööle, kuid vähem tähelepanu on pööratud sellele, millised on hülgenaha importimise keelustamise tagajärjed põliselanikele, kes keelustamise tagajärjel kaotasid 90% oma sissetulekust.

Paljud neist olid sunnitud oma küladest lahkuma ning linnades uut elu alustama. Erakordselt suur enesetappude arv kohalikes kogukondades ning tõsiasi, et kümnest inuiti lapsest seitse läheb kooli tühja kõhuga, ilmestab suurepäraselt globaalseid väärtuspõhiseid vastuolusid ja paradokse, kus päästjatest võib olla rohkem kahju kui kasu.

Kohalike moedisainerite roll traditsiooni ja tööstuse lepitamisel on suur. Siinkohal on oluline teavitustöö just selles osas, et liha kõrval on hülgenahk jääkprodukt. Viimastel kümnenditel jätkusuutliku moe valdkonnas populaarust kogunud zero-waste-tehnoloogia ei ole sisuliselt midagi muud kui tervitatud tagasivaade tuhandeid aastaid enne meid käibel olnud elutervele tootmisfilosoofiale, kus materjali suhtutakse austusega ning ressursse kasutatakse mõistuspäraselt.

Gudrun&Gudruni installatsioon “Pesjur”, heinasaatu meenutav lambavilla kuhi, mille seest kõrgub lae poole suurte silmustega kootud uduhabras kampsun, ühildab tabavalt peenekoelise poeesia mõistuspärase sõnumiga. Fääri saarte kultuur on tihedalt seotud kohaliku lambakasvatusega, mis on põlisasukatele aastasadu olnud üheks peamiseks elatusallikaks.

Nagu Inuittide ja hüljeste puhul, nii on ka lammaste nahk ja vill liha kõrval teisejärguline ning kasutamata villa on saartel suurtes kogustes ka põletatud. Villa võtsid kasutusele kaks kohalikku disainerit, kes hakkasid kudumeid valmistama ning ettevõtte laienedes hakkasid nad pakkuma tööd kohalike käsitööliste kõrval ka naistele Peruust ja Jordaaniast.

Intervjuudes on Gudrun&Gudrun öelnud, et jätaksid hea meelega kõrvale sellised trendikad turundusloosungid nagu teadlik ja jätkusuutlik mood või sotsiaalne ettevõtlus ja nimetaksid oma tootmismeetodeid lihtsalt mõistlikkusel põhinevaks (common sense). Nende jaoks on kaubandus täpselt nii õiglane, kuivõrd õiglaselt tunnevad nemad end teenuse vahendajana, kui vaatavad töö tegijale silma. Ja seda saab endale lubada vaid vahendaja, kel on isiklik kontakt teenuse osutajaga.

Kas seesugune tagasipöördumine tööstusrevolutsoonile eelnenud käsitöö ja manufaktuurse tootmise juurde – mida nüüd aeglase moe nime all tuntakse –  jääb vaid perifeerseks nišimoeks või lekib mõistuspärasust ka peavoolu?

Mõistagi on kiirmoe võidukäigu puhul tegemist pika aja jooksul välja kujunenud keeruka probleemiga, kus erinevad sotsiaalsed, majanduslikud ja kultuurilised tegurid koekirjas tihedalt omavahel läbi põimunud on. Lahenduskäik saab alguse mõtteviisi muutmisest.

Globaliseerunud moetööstus seisab suuruselt teiste inimese ahnusest tekkinud ja planeeti reostavate tööstusharude seas pjedestaalil teisel kohal. Ka teadlikum tarbija, kes ostab vähem ja eelistab kvaliteetsemat kaupa ning viib kasutatud rõivaesemed taaskasutuskeskustesse, on üsna jõuetu fakti ees, et vaid 30% neist saab võimaluse teisele ringile minna. Ülejäänud 70% taha kirjutatakse küsimärk. Need küsimärgid lähevad tulevastele põlvkondadele kalliks maksma.

Paari viimase aasta jooksul lahvatanud kliimakatastroofid peaksid olema piisavalt selge märk, et Internetis levivad pildid otsatute prügimägede vahel päevitavatest jääkarudest ei ole mingi ökofašistide vandenõuteooria, vaid reaalsus, millele meil esmalt otsa tuleb vaadata, ning sellelt pinnalt saame ümber kujundada mõtteviisid, mis meid katastroofi piirimaile toonud on.

Kuraatorite valik vaadata kaasaegsete moekunstnike loomingut läbi viidete ja vihjete 18.–19. sajandi kunsti- ja moeajaloole on seesuguste halastamatute faktide taustal palju tähendusküllasem kui lihtsalt esteetiline maitse-eelistus. Kui kasutada tänapäevaseid termineid, siis tööstusrevolutsiooni sajand oli nii mõneski mõttes aeglase moe kuldaeg, kus keskaegsetest tsunftidest välja kasvanud käsitööliste meisterlikkus oli saavutanud tipptaseme ning tsentraliseeritud manufaktuurne tootmine muutis tootmisprotsessi efektiivsemaks ilma suuremate allahindlusteta rõivaste kvaliteedis. Revolutsioonile järgnenud linnastumine ja keskklassi teke olid otseselt tänapäevase moetööstuse sünni eeltingimusteks, kuid

vaevalt, et Elias Howe ja Thomas Saint 1790. aastal õmblusmasina leiutamisel ette nägid, et kahesaja aasta pärast ostab keskmine eurooplane aastas keskmiselt 12,6 kg rõivaid, millest 60% on valmistatud fossiilsetest kütustest, ning et keskmine õmbleja on Bangladeshi sweatshopi alamakstud (ja tõenäoliselt alaealine) tööline.   

Moe- ja kostüümiajaloo üks tuntuim omadus on pidev vormide, ideede ja kujundite ringlus, lakkamatu referentsirägastik, kus tänase trendi defineerib alati pingestatud dialoog eilse ja homse vahel. Selles valguses pole sugugi halb mõte tulevastele põlvkondadele pärandatavatele küsimärkidele vastuseid otsida minevikust. Ka see vaatenurk on kuraatorite kunstiajalooliste vihjete valguses kõnekas. Pöördusid ka ju romantikud 18.–19. sajandil tagasi loodusesse, ühendasid inimese taas üleloomulike jõudude ja nähtamatu maailmaga, mis on valdavalt ka folkloori ja muinaslugude lätteks.

Ilmselt ongi järgmiste põlvkondade üheks suurimaks väljakutseks ühendada innovatsioon ja traditsioon, toetuda jätkusuutliku tuleviku loomisel kainelt faktidele, unustamata seejuures unistada ning pidada meeles, et mõnikord piisab edasiminekuks hoopis paarist sammust tagasi.

Maarja Pabunen

Maarja Pabunen on teatrikunstnik, loonud lavakujundusi mitmetes Eesti teatritruppides. Viimastel aastatel on tema erialases fookuses olnud kostüümikunst ja visuaalkultuuri uuringud ning hetkel õpib ta Tartu Ülikoolis kultuurikorraldust, et magistritöö raames teha algust moe- ja kostüümimuuseumi rajamisega Eestisse. Loe artikleid (2)