Karusnahkne kasukas lisab talvisesse garderoobi glamuuri ja luksust. Aga kes oleks võinud arvata, et tavalise talvekasuka pärast protestivad inimesed tänavatel ja et selle valimine pole enam moeasi, vaid poliitika?

The Telegraph kirjutas hiljuti, et karusnaha kasutamisest loobuvate kuulsuste rivi juhib nüüd kuninganna Elizabeth II, kes teatas, et vahetab oma karusnahast rõivad välja kunstkarusnahast esemete vastu – välja arvatud mõned tseremoniaalsed riided.

Paljud on tema ülimat moeteadlikkust selles küsimuses ülistanud. Ka Eestis teatas hiljuti näiteks Diana Arno moemaja, et loobub karusnaha kasutamisest, jälgides sellega nii 30 Eesti moeettevõtte kui ka selliste tuntud tipptegijate eeskuju nagu Prada, Versace, Gucci, Armani, Hugo Boss, Calvin Klein jpt. 

“Kunstkarusnahk on kahtlemata eetilisem ning faktiliselt ka looma- ja keskkonnasõbralikum materjal kui ehtne karusnahk. Karusnahast kasuka süsinikdioksiidijalajälg on mitu korda suurem kui teistel materjalidel. Samuti on karusnahakasuka keskkonda hapestavad heitmed oluliselt suuremad kui teistel materjalidel,” ütleb loomade eestkosteorganisatsiooni MTÜ Loomus kommunikatsioonijuht Annika Lepp.

Karusnahavaba elu vastuargumente jääb üha vähemaks, kuna karusnahk materjalina pole kaasajal enam ei vajalik ega ka populaarne. Kui juba Donatella Versace teatab, et ta ei soovi moe loomiseks loomi tappa, on selge, et õige pea saab selline suhtumine moeringkondades valdavaks. Seda on näidanud ka globaalsete moehiidude seisukohad karusnaha suhtes. Kõnekas on ka asjaolu, et nt Fendi alustas 1925. aastal just karusnahabutiigina ja kuni eelmise aastani oli neil kord aastas moe-show “Haute Fourroure” (st üksnes karusnahk), kuid eelmisest aastast muutis Fendi oma show nime ja sellest sai H”Haute Couture”.

The Telegraph vahendas kuninganna Elizabeth II moevalikuid tutvustanud artiklis ka seda, et samal ajal üllatavad mitmed keskkonnakaitsjad (mitte siis kitsamalt loomakaitsjad), väidetega, et ehtsa karusnaha kandmine oleks tegelikult meie planeedile hulga parem. Kui mõelda, kuidas kunstkarusnahka toodetakse, siis tõepoolest – sellel on kohutavad ökoloogilised tagajärjed.

Mistõttu on juba tekkinud arvamusliidrid, kes ütlevad otse: nii kunstkarusnaha kui ka karusnaha kandmisest tuleks loobuda, sest mõlema tootmisprotsess on erinevatel põhjustel lihtsalt õudne!

Isegi põhjamaiselt karges kliimas elades on kiusatus viimastega nõustuda, sest neil tundub olevat kõige rohkem õigus – aga samas hoiab paljusid seda sammu astumast asjaolu, et õigupoolest näeks meie talvegarderoobid siis ikka päris haledad välja.

“Loomulikult oleme ka kuulnud argumenti, et ehtne karusnahk on loodussõbralikum kui kunstkarusnahk. Karusnaha ökoloogilisus on üks populaarsemaid eksiarvamusi. See on karusnahatööstuse edukas rohepesu, mida on mugav levitada – karusnahk pärineb loomadelt ehk näiliselt ju otse loodusest. Samal ajal on aga mitmed riiklikud reklaamialast järelevalvet teostavad asutused keelanud karusnahatööstusel taolisi väiteid oma reklaamides esitada. Karusloomakasvandused mõjutavad negatiivselt kohalikke metsi ja vesikondi. Ainuüksi Soomes eraldub karusnahatööstuse süül igal aastal keskkonda 430 tonni lämmastikku ja 45 tonni fosforit loomade väljaheidetest. Maailmapanga hinnangul on karusnahksed riided roiskumisvastaste kemikaalide tõttu üheks viiest maailma hullemast raskemetallide reostuse tekitajast,” tõrjub Lepp osade keskkonnakaitsjate argumente.

Annika Lepp nõustub, et ehtsal karusnahal aga ei pea tingimata analoogset alternatiivi olema. Tänapäeval kulub lõviosa karusnahast (mõningatel hinnangutel suisa 90%) detailidele nagu jopekraed, varrukaäärised, mütsitutid, isegi pastakaotsad, võtmehoidjad ja telefonikaunistused. Nendel detailidel on üksnes dekoratiivne eesmärk, mistõttu ei ole põhjust neid kunstkarusnahaga asendada. Saame kenasti ilma hakkama.

“Teisalt on põnev, et turule tulevad loodussõbralikud ja mitteloomsed kunstkarusnahad. Materjaliinnovatsioon liigub üha enam taimse ja loodusliku suunas, tulevikumood on jätkusuutlik, vegan ja sealjuures vastupidav ning tervislik. Hiljuti lansseeris Stella McCartney taimsel baasil tehtud kunstkarusnaha, ukrainlased teevad kunstkarusnahka kanepist,” toob ta välja.

Kõik, mis puudutab ehtsat karusnahka, on tõesti problemaatiline. Juba on maailmas linnu, mis on keelanud karusnaha müügi, nii et korraliku kasuka hankimine on päris keeruliseks tehtud. Kui tõesti ilma karusnahata ei saa, siis piirduge oma valikutes kasukatega, mis on juba teeninud teie perekonna šikke naisi aastakümneid, või suunduge vintage-poodidesse, nagu tegi (küll suure osa erakonnakaaslaste meelehärmiks) roheline Anu Saagim, kelle karusnahast loobumise eksperiment üsna lühikeseks jäi.

Kauplustes on järjest enam tõeliselt kaunist kunstkarusnahka, millest suur osa on küll paraku tehtud traditsioonilisel moel, ehk need sisaldavad ohtralt plastkiude ja nende valmistamiseks on ookeanidesse voolanud tonnide kaupa kemikaale. See probleem on muidugi paljudel muust materjalist rõivastel ka. Mis räägib natukenegi kunstkarusnaha kasuks, on see, et tänapäeval püsib see kaunina tõesti kaua ja te ei vaheta oma kasukat või kraed ilmselt kohe järgmisel talvel uue vastu välja.

Ja õnneks on moemaailma jõudnud ka öko-kunstkarusnahk, ehkki hetkel on selle hind veel päris krõbe. Juba eespool mainitud Stella McCartney on olnud selles valdkonnas teerajaja, sest ta näeb ilmselt õigesti, et naiste afäär karusnahaga ei lõppe veel niipea. Tema brändi kasutatav kunstkarusnahk on 37% ulatuses taimset päritolu. Ja kuna kasukad näevad tõesti head välja, saab neile, kes teie valikus kahtlema hakkavad, näidata tõestuseks kohe ka hiiglaslikku “Fur Free Fur” (karusnahavaba karusnahk) silti. 

LOE LISAKS:

• Põgus ülevaade Euroopa Parlamendis esitletud aruandest “Mis on moe taga? Loomaheaolu ja Euroopa karusnahakaubandus”.
• Hettige, H., Martin, P., Singh, M., Wheeler, D., The Industrial Pollution Projection System, 1995. World Bank Policy Research Working Paper No. 1431.
• Bijleveld, M. Natural mink fur and faux fur products, an environmental comparison. CE Delft, 2013.
• Bijleveld, M., Kortland, M., Sevenster, M., The environmental impact of the mink fur production. CE Delft, 2011.