Intelligente ja hingestatud, tark ja emotsionaalne, sügav ja valus, kuum ja luuleline – selline on mikstuur sellekuises Vice Versas.

Põhja Konn võrdub suursuguse, intelligentse muusika essentsiga. Bändil on läbinisti kultuurne, tark, huvitav ja tähelepanu nõudev lähenemine muusikale läbi klassika, roki, jazzi ja ka popi. Põhja Konn on: Valter Soosalu (laul, klahvpillid, harpejji), Jürgen Kütner (kitarr), Kristen Kütner (kitarr), Siim Avango (basskitarr), Ott Adamson (trummid). 2019. aasta novembri lõpus ilmus Põhja Konna 2. album “Hetk. InSpereeritud Tüürist” koostöös vokaalansambliga Vox Clamantis ja Estonian Cello Ensemble’iga. Plaadilt leiab lisaks Põhja Konna omaloomingule ka seaded Erkki-Sven Tüüri koorilauludest ning Rasmus Puuri, Madis Järvi, Erkki-Sven Tüüri, Tõnis Kõrvitsa, Põhja Konna ja Valter Soosalu arranžeeringud kollektiivi In Spe teostest. Albumi “Hetk. InSpereeritud Tüürist” laulud on kirjutatud Henry Kõrvitsa (Genka), Leelo Tungla, Valter Soosalu, Artur Alliksaare, Peep Ilmeti, Doris Kareva, Juhan Liivi ning Hando Runneli sõnadele. Üleni vägev!

Rita Ray (Kristi Raias) on Eesti soulikuninganna, keda me ei osanud meie meeli kütkestama oodatagi. Siiras, päris bändimuusika toel souli kirjutav, loov ja laulev naine helilises kullasäras. Just sellisena kumab tema muusika. Kahjuks ei ole ma veel teda live‘is kogeda jõudnud, aga olen veendunud, et kontserdi formaat annab juba kvaliteetsele materjalile topeltväärtuse. Need langevad vokaalid, justkui elust väsinuna, hingetuna siidkleidis pehmesse tugitooli vajudes. Naise jõuliselt mesine maneer oma lugusid jutustades, ja kõrged taustavokaalid täpselt õiges kohas täiust loomas. Sahin, mis soojendab. See on valus, kirglik, kuum, jäine emotsioonide assortii – see ongi soul. Rita Rayd ja tema 2019. aasta novembris ilmunud debüütalbumit “Old Love Will Rust” on väga kiirelt märganud ka Eesti muusikamaastik: sellest räägivad tema neli nominatsiooni 24. jaanuaril toimunud Eesti Muusikaauhindadel.

Eelmise aasta novembrikuus lausa ühel ja samal päeval (29.) välja antud plaatidelt on fookuses Põhja Konna lugu “Hetk” ja Rita Ray “Disco Stu”.

Rita Ray Põhja Konnast: “Aukartust äratav produktsioon ja professionaalsus.”

“Minul on esimene live-kontserdi kogemus ansambliga Põhja Konn Telliskivis, Vabal Laval, mil nad esitlesid oma vinüüli “Põhja Konn”. Aukartust äratav produktsioon ja professionaalsus tekitas toona suure respekti selle bändi vastu. Kahtlemata jättis tol kontserdil mulje kõikide pillimängijate oskuslik mäng. See on vist üks asi, mis on nii minu bändil kui ka Põhja Konnal ühist. Nimelt jagame me trummarit Ott Adamsoni ja kitarristi Kristen Kütnerit.

Tol hetkel mina veel oma loomingut ei salvestanud, kuigi olin selleks hetkeks Oti ja Kristeniga juba koos mänginud projektis “Etta James 80″. See oli minu enda revüüprojekt kuulsa lauljanna austuseks. Siiski, teadsin juba toona, et tahan just Oti ja Kristeniga enda muusikat salvestada. Samuti olen paaris projektis mänginud Siim Avangoga. Aga siin ei ole midagi imestada, et Põhja Konnas musitseerivad niivõrd imetabased muusikud. Progressiivse roki viljelejaist on ikkagi valdav enamus austusväärsed pillimehed. Kuigi mul puudub isiklik kogemus Valteri ja Jürgeniga, räägib muusika nende endi eest. Mul on tohutult hea meel, et Eestis teeb keegi ikka niivõrd võimsaid ja suuri projekte. Ja kahtlemata on selleks viimaseks Põhja Konn oma viimase albumiga koos Vox Clamantise ja Estonian Cello Ensemble’iga,” mainib Rita Ray.

“Väga huvitav, et mulle just see lugu ette anti. Pigem arvasin, et pean kirjutama näiteks loost “Uus ja vana”. Aga mis mulle looga “Hetk” seostub, on esiteks tape recorder. See spetsiaalne distorted sound. Väga meeldib. Teisena jäävad kõrva need teravmeelsed sõnad. Pidin järele otsima, kes on nende autor. Minule üllatuseks on see Genka. Pikk kraaps tema suunas. Just lüürika geniaalsus ja teravus haarab endasse. Samuti selle loo suur kulmineerumine. Ja kui see hetk lõpuks kätte saabub, mis siis saab? Hetk, mida oleme oodanud terve oma elu. Aga kas ikka oleme? Neid hetki tuleb veel ja veel ja veel. Need olid need mõtted, mis seda lugu kuulates minu peas ringe tegema hakkasid,” kirjeldab Põhja Konna lugu Rita Ray.

Põhja Konn (Siim Avango) Rita Rayst: “Ma austan väga artiste, kes loovad ise oma muusika ning oskavad kõiki pillimängijaid bändis tajuda. Rita saab sellega suurepäraselt hakkama.”

Jürgen Kütner: “Rita Ray esinemist nägin esimest korda Tartu Erinevate Tubade Klubis ajal, mil veel kogu saal ei olnud Rita kontsertideks puupüsti täis. Ilmselt oli see seetõttu, et inimesed ei pidanud seda eriti võimalikuks, et Eestist võiks esile kerkida selline soulikuninganna. Ja nagu heade asjadega ikka, ei võtnud ta muusikal peale plaadi ilmumist kaua aega, et inimeste südamesse ja raadioeetritesse kinnituda. Rita Ray puhul hindan eelkõige tema julgust jääda iseendaks ja seda on ka lava pealt kohe kaugele näha, et lood on kodus n-ö põlve otsas omaette nokitsetud. See aitab kõige paremini iseennast loo sisse panna. Mulle meeldib, et ta on ennast plaadiga lõpuni usaldanud.”

Siim Avango: “Tutvusin Ritaga esimest korda bluesjam’il üle-eelmisel aastal. Mul ja kogu publikul jäi suu lahti, kui rets laulja ta on. Tema omaloomingut kuulsin alles plaadiesitlusel. Peaks ütlema, et see oli minu jaoks ilmselt eelmise aasta parim kontsert, kus käisin. Kogu punt hingas ühes rütmis ning tajusid dünaamikat suurepäraselt – iga liige toetas muusikat täpselt nii palju kui vaja ning ei mänginud üle. Rita ise laulis live‘is hämmastavalt puhtalt ja oli laval tõeline artist. Muusika on vägagi 60ndate Motownist mõjutatud, aga otseselt kedagi spetsiifiliselt ei meenuta. Ma tooks paralleeli Whitney Houstoniga, sest Rita on väga võimekas laulja ning tal on kohati sarnased maneerid, aga muidu on ta täitsa oma nägu. Ma austan väga artiste, kes loovad ise oma muusika ning oskavad kõiki pillimängijaid bändis tajuda. Rita saab sellega suurepäraselt hakkama.”

Jürgen Kütner: “Lugu “Disco Stu” on mõnusalt ja vabalt voolav disko ja souli flirt, võib ka öelda, et hea tuju muusika. Lisaks vokaalile viib lugu edasi ka suurepärastest muusikutest koosnev bänd, kellest mõned on juba päris kaua kokku mänginud (näiteks Kristen ja Ott) ning tunnevad üksteist läbi ja lõhki. Ja kui kuulata plaati, siis peab esile tõstma ka albumi saundimeistrit Martin Laksbergi, kes suudab oma kogemuste ja stiilitunnetusega muusikast alati selle toore ja mahlase natuke tolmuhõngulise nektari välja pigistada. Mulle meeldib, et sõnade poolest on Rita Ray suutnud end tagasi hoida ja mitte liiga raskeks minna. Teemad on soul-muusikale väga iseloomulikud: armastus, armastuse otsimine ja sellest ilmajäämine. Ja nii peabki olema! Kokkuvõttes stiilipuhas esitus.”

Siim Avango: “Ma kuulan lüürikat üldiselt viimase asjana loos, aga selle loo vokaal juhib instrumentaali ja haarab kohe kõrvust. Seda oleks ilmselt armuvalus hea kuulata, annab julgustust olla strong independent woman… või mees. Ma kuulaks seda rohkem muheda tantsulise põksu pärast hea tuju loona. Mõnusa lihtsa toimiva gruuviga, mida kahjuks tänapäeval mainstream-raadiotes ei mängita, aga oleks 60ndatel rets hitt olnud. Väga lahe, et keelpille ka kasutati.”

Vice Versa on Edasi rubriik, kus artistid kirjeldavad vastastikku teineteise muusikat.