“Võta kummikud kaasa!” on viimane sõnum, mille fotograaf Remo Savisaarelt saan, kui hakkan talle ühel esmaspäeval Tartumaale külla sõitma. Vahelduseks jaanuari hallidele vihmailmadele on ilm selge, isegi päikseline, ja kujutan autosõidul põnevusega ette, kuidas me esimene kohtumine võiks kujuneda ning kuhu sohu loodusemees mind viib, et on kummikuid vaja.
Silme eest käivad läbi maailmas parimate seas tunnustust kogunud fotograafi fantastilised kaadrid metskitsedest, jäälindudest, rebastest, kakkudest ja väiksematest sulelistest. Avastan Eestimaa teid, mida mööda pole ma iial enne sõitnud: Viljandi-Tartu maanteelt pööran Ilmatsalu peale, siis läbi Kärkna ja üle Amme jõe. Et mitte reeta tippfotograafi aastaid avastatud “jahialasid”, ütleb ta oma kodukoha kohta ikka, et ta elab “Vooremaa serval”.