Black Friday, Cyber Monday, must reede, E-esmaspäev, Osturalli, Hullud Päevad, SAH, allahindlus, lisa-allahindlus, lisa-lisa-allahindlus jne. Eelneval loetelul on midagi ühist: need kampaaniad on loodud, et tarbijatele rohkem kaupu müüa. Eesmärgiga kasvatada ettevõtte käivet ja kasumit.
Need ostupühad ei ole kokku pandud selleks, et meile, tarbijatele, midagi poolmuidu ära kinkida. Need pole loodud selleks, et saaksime teha kaalutletud otsuseid, ostmaks eluks vajalikke kaupu mõistliku hinnaga.
Oleme iga päev kaudse tarbimissurve all. Reklaamid on ehitatud üles tekitama emotsiooni: kui tahad olla enesekindel, sportlik, armastatud, hinnatud ja edukas, siis pead ostma just seda reklaamitud toodet.
Aga kas tegelikkuses teeb selle toote omamine mind enesekindlaks, sportlikuks, armastatuks, hinnatuks ja edukaks? Pigem mitte. Tegelikkuses tekitab asjade ostmine ärevust. Mida rohkem asju, seda rohkem nende paigutamist ja hooldamist. Mida rohkem ostame, seda suurem on meie jalajälg keskkonnas.
Kiirmood. Kaupade hinnad aina langevad
Kui varem suutsime osta ühed jalanõud, kampsuni või särgi aastas, siis nüüd võime osta uued ketsid igal hooajal. Uue jõulukampsuni igal aastal. T-särgi kasvõi igaks uueks ürituseks.
Kiirmood on muutnud riiete hinnad aina odavamaks, samal ajal kui tööjõukulud on kasvanud, keskkonnanõuded karmistunud ja materjalid kallinenud.
Kuidas on see võimalik? Tundub ebaloogiline.
See paneb mõtlema, et mille arvelt riided tegelikult odavnenud on. Kas suured jaeketid on vähendanud oma kasumimarginaali või on nad tihedas konkurentsis otsinud võimalusi tootmiskulude langetamiseks?
Kahjuks on tõene teine vastus. Suured moe- ja rõivatöösturid on kolinud riikidesse, kus nad saavad mahuga tootmishinna alla suruda inimeste ja keskkonna arvelt.
Võta arvesse, mis on tegelik maksumus
Igapäevaoste tehes ei mõtle me tihtipeale sellele, mis on asjade tegelik maksumus – tegelik maksumus nii inimestele kui ka keskkonnale.
Arengumaades riiete tootmise hinna allasurumine väljendub otseselt nii reostunud vees, õhusaastes, haigustes kui ka inimeludes.
Bangladeshis töötavad naised trellidega piiratud hoonetes pikki päevi kahedollarise päevatasu eest, et õmmelda särke, mida meie soodukate ajal poest kokku ostame. Selle särgi tootmise omahinna sisse ei mahu haigekassa, haridus, kindlustus ega sotsiaalteenused.
Mis on minu ostetud viie-eurose H&M-i särgi tegelik maksumus? Ja kes maksab kinni selle tegeliku hinna?
Konsumerism
Odavad riided panevad meid rikkana tundma, sest me jaksame palju osta. Kuid tegelikult muutume vaesemaks ja vaesemaks ning rikkaks saavad need, kellelt me ostame.
Asjad, mis olid varem mõeldud lõpuni kasutamiseks, on nüüd mõeldud lihtsalt kasutamiseks. Kui meil eset enam vaja ei lähe, siis kas annetame selle või viskame musta kilekotti kraanikausi all.
Mida me aga ei arvesta, on see, et näiteks ainult ~10% annetatud riietest leiab uue omaniku. Ülejäänud jõuavad kas prügimäele või saadetakse kriisikolletesse, nt Haitile, kus riiete pealevool on lämmatanud kohaliku tekstiilitööstuse.
Oluline on mõelda nii sellele, mida me koju toome, kui ka sellele, mis saab ostetud eseme või vidinaga siis, kui meie seda enam ei kasuta.
Kui suur on meie vastutus, kui jätame valikust välja minemaviskamise ja annetamise? Kuidas kasutada ära kauba tervet elutsüklit? Kas meil on üldse seda toodet vaja?
Lõppakord
Olen viimastel aastatel aina rohkem liikumas minimalistlikuma elustiili suunas ning pööramas tähelepanu oma tarbimisharjumustele. Kindlasti on minu tarbimisharjumusi mõjutanud ka ümbritsev keskkond: elades Kalamaja hipsterikultuuri mullis, kus igasugune plast on no-go, prügi sorteerimine popp ja restoranis liharoogasid tellida ei julge, hakkab see mõjutama ka enda igapäeva otsuseid.
Mind inspireeris seda tarbimiskäitumise usutlust kirjutama nii oma viimaste aastate tarbimisharjumuste järjepidev muutmine, keskkonnaprobleemidest teadlikumaks saamine kui ka üks väga hea dokumentaalfilm nimega “The True Cost”.
Investeerides teen ma iga päev finantsiliselt jätkusuutlikke otsuseid. Miks mitte rakendada sarnaseid põhimõtteid ka igapäevaste tarbimisotsuste tegemisel!
Artikkel on varem avaldatud veebikeskkonnas Medium.com
