Kuigi ma tavaliselt selles raadiosaates öeldut ise ei kommenteeri, vaid ainult vahendan, teen täna erandi ja lisan omalt poolt mõned mõtted, sest Martin ja Mart Helme käsitlevad oma mõttevahetuses Postimehe asjus tegelikult väga olulisi küsimusi, mis mulle endise postimehelasena ja kodanikuna korda lähevad. Lisan need paar mõtet stenogrammi lõppu.

“Räägime asjast” stenogramm

(Tegu on osaga arutelust, mis tõukus üldistest meedia ja EKRE vahelistest suhetest.)

Martin Helme: [—] Siinjuures ütlen teatava sadistliku naudinguga, et kui sellist sopaajakirjandust tehakse, siis tulebki 9 miljonit kahjumit, nii nagu Postimehel eelmine aasta oli. Ega inimesed ei taha ju seda jura lugeda lihtsalt.

Mart Helme: Aga siin ju ka „Aktuaalses kaameras“ meid „palavalt armastav“ Astrid Kannel põlevate silmadega tormas kallale Väino Koorbergile, endisele Õhtulehe peatoimetajale küsimusega, kas Peeter Helmele sai saatuslikuks tema perekonnanimi, kusjuures sõna-sõnalt nii ei olnud see küsimus, aga mõte oli niisugune. Noh, do tševo došli, nagu venelased ütlevad, ehk vaadake nüüd, milleni me oleme jõudnud.

Martin Helme: [Naerdes] No mul oli hirmus kiusatus ajada inimesi marru Facebookis säutsuga, et Peeter tegi ruumi ja mulle tehti pakkumine ise peatoimetajaks hakata, et ma kaalun seda. Aga mul on praegu lihtsalt liiga selline töö, mida ma tahan ise ka teha. Olge ettevaatlikud, kullakesed, seal Postimehe toimetuses, et kui ma vaatasin seda, mismoodi see Postimehe uudistevoog või arvamuskülg oli kujunenud, siis mulle nagu…ma väga ei loe Postimeest, ma peaaegu üldse ei loe Delfit, ma Eesti meediat ainult siis, kui on väga hädasti vaja mingit artiklit või asja vaadata, siis vaatan. Aga nagu mul oli üsna selge, et seal see toimetus, ütleme siis niimoodi, toimib autonoomselt peatoimetaja soovidest ja et kuskil ühel hetkel, nagu ameeriklased ütlevad, something’s got to give ehk miski peab järgi andma. Ja eks ta nii oligi. Aga ärge olge kindlad, et olles lahti saanud praegusest peatoimetajast, ei tule asemele mingisugust palju karmima käega terminaatorit.

Mart Helme: Aga ma tahtsingi öelda, et see on Pyrrhose võit teile, lugupeetud Postimehe ajakirjanikud. See on Pyrrhose võit, sest Peeter, meie lähisugulane [Peeter Helme on Mart Helme vennapoeg – TM], on tegelikult ju suhteliselt pehme ja hea inimene. Ja seostada teda selles mõttes meiega, et me oleme nagu mingisugused karmid kurjad radikaalid…. Ka meie ei ole karmid ja kurjad radikaalid, erinevalt sellest, mida lehed kirjutavad ja raadiod räägivad. Aga Peeter tõepoolest, ta ei olnud piisavalt resoluutne. Ja tänu sellele puhkes siis niisugune kollektiivi mäss, kuna Peeter üritas… väidetavalt ju oli ta sekkunud juhtkirjade kirjutamisse…

Martin Helme: [Irooniliselt] Mida üks peatoimetaja ei tohi ju teha…

Mart Helme: [Irooniliselt] Jaa muidugi, loomulikult toimetaja peab lihtsalt istuma ja palka võtma. Aga ma kujutan ette, et see, tema sekkumine oli selline, kui ta osundas sellele, kulla sõbrad, te olete ju siin täielikku absurdi pannud ja see ei vasta tõele, mida te kirjutate. Ja loomulikult siis on see niisugune lubamatu sekkumine, nii nagu meie ministrid ei tohi ju sekkuda oma ametite töösse, see on ju lubamatu sekkumine oma valdkonda juhtida [irooniliselt]. Nii, aga ma ütlen, see on Pyrrhose võit. Ja kui te arvate, et Postimehe omanik lepib sellega, et te olete Postimehe oma liberaalses ristisõjas konservatiivsuse, rahvusluse ja normaalsuse vastu viinud olukorda, kus on grupi kahjum 8,9 miljonit, siis mis te arvate, et omanik on nõus jätkama teile palga maksmist selles olukorras? No ei ole. Te saate veel sellise litri, et te kõik oigate ja tulete nii mõnigi veel meie ukse taha kraapima, kas meie meediagrupis äkki ei ole teile tööd pakkuda.

Martin Helme: Ja no ma tahakski öelda, et minu meelest siin on kaks aspekti koos ja võib-olla see mängis ka mingit rolli selles praeguses Postimehe mullistustes, et ikkagi kahjum on märkimisväärne. Aga teisest küljest mina ei arva, et Postimehe omanik on selline mees, kes on nõus, et tema ettevõte talle sisuliselt ei allu. See ei ole see inimene, see ei ole see inimene. Ma ei oska öelda, mis siit edasi saab ja kuhu saab, ma ei ole ka Peetriga rääkinud pärast seda kõike, ma rääkisin temaga viimati suvel umbes, mis muide peaks andma inimestele arusaamise, et ta ei ole mingisugune EKRE salaagent kunagi olnud ja ei olnud ka Postimehes.

Mart Helme: Kui veel rääkida sellest omaniku suhtest, siis see omanik ei saa olla üks Eesti rikkamaid inimesi, kui ta ei käi üle oma arvukatest ja arvukatest ärilistest ettevõtmistest. Kui tal iga apteek on autonoomne ja ei allu tema korraldustele ja ei aja keti üldpoliitikat ja nii edasi ja nii edasi, no siis oleks ta ammu-ammu oma miljonitest ilma jäänud.

* * *

Mõned mõtted selle raadiojutu taustaks

1. Mina olen kindel, et Peeter Helme ei püüdnud teha Postimehes oma valikuid ega anda neid suuniseid, mida talle on ette heidetud, Mart Helme ja Martin Helme või laiemalt EKRE mõjul.

2. On tegelikult kurb, et Peeter Helmega nii läks, sest vaimuannete poolest olid tal kõik eeldused Postimehe peatoimetaja kohal õnnestuda.

Ja siin on terve kompleks väga keerukaid ja tundlikke põhjuseid/probleeme, millest üks osa oli tingitud temast endast (Postimehe-suguse väga eripärase koosluse juhtimiseks ja tajumiseks ning väga erinevate inimeste juhtimiseks ja nende silmis aktsepti/respekti saavutamiseks ei piisa enamasti sellest, kui olla sisuliselt juhtimiskogemuseta ühes kultuurinišis tegutsenud väga hea ja pikaajalise kogemusega asjatundja) ja osa väliste tegurite halvast kokkusattumisest (omaniku kuvand koosmõjus ühiskondlik-poliitiliste protsessidega jne). Ja perekonnanimi toitis täiendavalt umbusku.

Ma oletan, et Peeter püüdis omal moel hoida lehte või selle teatud osi nendes raamides, mida ta ette kujutas, et see tagab suuremat ühiskondlikku rahu. Ja et need suunised, mida ta toimetuse liikmetele andis, paraku viisil, mida toimetus tunnetas selge katsena suruda ka toimetuse ülejäänud liikmete arvamused-hoiakud peatoimetaja isiklikest veendumustest tulenevatesse raamidesse, tulenesidki tema enda ilmavaatelistest arusaamadest. Ma ei oska arvata, kas võis olla ka olukordi, kus ta oletas, et temalt võidakse oodata lehe sellistes raamides hoidmist, seda sõltumata sellest, kas keegi oli mingit sellelaadset ootust talle väljendanud või mitte. Ma ei tea. Igale jõule tekib aga vastujõud. Ja toimetuse taju järgi oli see raamistamise katse tajutud kui surve või oluline järeleandmine paralleelselt toimuvatele sündmustele ühiskondlikus-poliitilises tegelikkuses. Ja nii need pinged kumuleerusid. Mõned detailid, mis on nüüd minuni jõudnud, selgitavad vägagi toimetuse frustratsiooni kasvu ja jõudmist punkti, kust edasi oli võimatu minna.

3. See on juba mitmes kord, kui praeguse omaniku ajal on tekkinud tugev vastasseis toimetuse tuumiku ja peatoimetaja vahel.

Seda võib vaadelda mitmeti. Varasemates vastasseisudes läbi aegade on olnud aimata ka elemente, mida võiks iseloomustada kui vastuseisu muutustele, mida oligi vaja tegelikult teha. Samuti on mõistetav ka see, et toimetus ei saa valida ülemust ehk peatoimetajat. Samas ei ole toimetus saapavabrik või apteek (ja ma ei mõtle siin neid negatiivses toonis vaid olemusliku erinevuse rõhutamiseks), kuigi mõni omaniku esindaja, kes ei saa aru, mis on ajakirjandus, võib nii arvata.

Peatoimetaja peab olema keegi, kelle toimetus respekteerides omaks võtab, see ei tähenda semuks olemist. Aga jõuga kellegi panemine peatoimetajaks ei lõpe hästi. Toimetus on väga keerulise hingeeluga kooslus, kus peatoimetaja peab olema sõltuvalt inimestest ja ajahetkest ka toimetuse liikme isa või ema, õde või vend, jõhker survestaja või käehoidja, padi, millesse nutta. Peatoimetaja peab olema ka vahel käsn vastutava väljaandja / omaniku ja toimetuse vahel, kust ühelt poolt tulev ei imbu teisele poole ja vastupidi. Peatoimetajal tuleb aga samas olla ka ruupor, kes annab omaniku sõnumi edasi toimetusele ja vastupidi. Peatoimetaja ei pea olema kogu toimetuse lemmik, aga ta peab olema respekteeritud. Peatoimetajal peavad olema vabad käed ja ta ei tohiks aktsepteerida n-ö tagaistmejuhtimist või paralleelstruktuure toimetuses, mis talle sisuliselt ei allu. Peatoimetaja peab hoidma ka teatud distantsi, kuid vajadusel olema see, kes tuleb ja küsib, kas tema reporteri lapse palavik on üle läinud ja kas tema online-reporteril on vaja minna, et võib-olla viimast korda mõnda pereliiget näha. Ja peatoimetaja asi on vajadusel jama kokku keeranud toimetuse liikmel räigelt nelja silma all nägu täis sõimata ning samas teda avalikkuse ees kaitsta. Jne, jne. Ehk see on üks jubedamaid ameteid, mis on olemas.

Ja nagu märkis mu kauaaegne kolleeg Postimehe päevilt Toomas Sildam – ajalugu on näidanud, et Postimehes pikalt peatoimetaja ametit pidanud inimesed on kasvanud toimetuse seest. Väljast kiirkorras imporditud peatoimetajate ametiaeg ei ole kestnud kuigi kaua. See ei pruugi olla tulevikku silmas pidades kindlasti reegel, võib ette tulla erandeid. Lihtsalt Postimees kui elav organism on väga keeruline ja selle mõistmine võtab aega. Ja see, et organism võtaks väljast sissetoodu omaks, läheb samuti aega. Ja see võtab hulka tööd ja vaeva, et tõestada, et oled väärt olema selle osa, mil nimeks Postimees.

4. Ma olen nõus Anvar Samostiga, et võti Postimehe kui Eesti ühiskonnas väga olulise institutsiooni edasise saatuse määramisel, tuleviku tagamisel ei ole mitte niivõrd uue peatoimetaja, vaid omaniku käes.

Siin on aruteludest läbi käinud mitmeid mõtteid, nende hulgas ka see, kas omanik on valmis oma teiste äride tulust kinni maksma Postimehe grupi kahjumit. Seda, muide, tegi 1990ndatel ka Heldur Tõnisson, aga see võrdlus pole praegusesse olukorda projitseeritav. Praegusel omanikul on Eestis väga laias spektris ärihuvid lisaks meediaärile, mis tekitab tahes või tahtmata äri meediapoolele probleeme. Ja on ükskõik, kas reaalselt või näivuse tasandil.

Mina ei tea, mida ja kuidas mõtleb Margus Linnamäe. Üks võimalus on püüda meediaäri maha müüa kui pigem tülikat jama tekitav nii rahalises kui ka ühiskondlikus plaanis. Aga kes ostaks? Samas on Margus Linnamäe oma mitmete projektidega viidanud ka missioonile oma mõtlemises-püüdlustes, ta on olnud teatud kultuuriprojektide toetaja. Kui tal püsib huvi omada ühiskondliku mõtte arengusse panustavat meediagruppi (aga mitte defineerides seda kui teatud ideoloogia kandjat), on minu meelest jumet Anvar Samosti mõttel tänases Vikerraadio saates „Samost ja Sildam“, kus ta arutles selle üle, et kui omaniku valmisolek meediasse raha panustada püsib, moodustada teatud fond, millel oleks siis ühiskonnas lugupeetud inimestest tasakaalukas nõukogu, kes palkab ka peatoimetaja ja on nö puhvergarandiks toimetuse sõltumatusele ja tasakaalukusele. Samas võimaldaks see hajutada ka omanikult ühel või teisel põhjusel talle langenud varju ja kahtluse, kas ta ikka kuidagi püüab midagi mõjutada või mitte. Sest kui Postimehel läheb halvasti, mõjutab see halvasti ka Eestit laiemalt.

Allikas: Toomas Matssoni sotsiaalmeediapostitus, mille avaldame autori loal.