Mary Krossi juhtum räägib palju. Esiteks räägib ta muidugi Mary Krossi kohta, teiseks õigussüsteemi kohta. Aga ta räägib palju ka kõigi meie kohta, kes sellest kaasusest räägivad.
Avalikust huvist on juristid kirjutanud raamatuid. Eks ka põhjendatult, kuna selles veetilgas peegeldub kogu (õigus)maailm. Mis on õigus? Kuidas mõistab seda kohus? Kuidas saab sellest aru avalikkus? Aga mitte niivõrd õigusest ei taha ma rääkida, sest kuigi õigussüsteemi oluliseks rolliks on „toota“ kohtuotsusega kaasnevat õigusrahu, ei piisa ainult sellest. Õigusel on omad piirid.
Kui otstarbekusest kriminaalmenetluse lõpetamise võimalus Eesti seadustesse jõudis, tekitas see algul suurt võõristust. Kuidas ometi võib, et inimene pani toime kuriteo ja teda ei karistatagi? Mis õigusest nii üldse alles jääb?
Kuigi otstarbekusprintsiibi juures rõhutakse sageli menetlusökonoomikale, ei ole asi siiski ainult rahas. Tegelikult on see üks väheseid kohti karistusõiguses, kus halastus on seatud ettepoole õigust. Juristid räägivad sellest küll kui ülemäärase stigmatiseeriva mõju vältimisest ja proportsionaalsusest, sellise arusaama sügavamad juured peituvad aga selgelt õhtumaises kultuuriloos.
Miks on aga halastust vaja? Miks ainult õigusest ei piisa?
Vastuse nendele küsimustele leiame meie enda kultuuriloost: „Õigus teeb sinu südame kõvaks, sinu meeled kurjaks, õigus paneb silma silma vastu, hamba hamba vastu. Mina, sinu hingekarjane, ei mõõda sulle täna õigust mööda, vaid armu mööda, miks ajad siis sina nii väga oma õigust taga?“ (A. H. Tammsaare, „Tõde ja õigus“)
Õigussüsteem teeb oma tööd ja ta ei halasta kõigile, ei tohigi.
Inimesena võiksime aga enda käest küsida, kas kellegi teise karistamine muudab meid paremaks ja sallivamaks? Kas see muudab meie ühiskonda paremaks ja sallivamaks? Miks me tunneme pettumust, kui oodatud karistus jääb saabumata? Nendele küsimustele peame leidma vastused eelkõige enda seest, siin ükski jurist või poliitik ei aita (nad võivad hoopis eksitada meid).
Lõpetuseks niipalju, et konkreetse menetluse lõpetamine on olnud üsna piiripealne juhtum minu jaoks. Üldiselt õigusemõistmise vastaste kuritegude puhul (nagu valeütlused) avalikku menetlushuvi jaatatakse. Ma aga usaldan Eesti õigussüsteemi otsust, juba seetõttu, et konkreetne prokurör ja kohtunik on näinud toimikut ning teavad juhtumist tunduvalt rohkem kui kogu avalikkus kokku. Lisaks info puudulikkusele on avaliku „õigusemõistmisega“ veel see häda, et „kohtualune“ on dehumaniseeritud ja õigust mõistetakse mitte päris inimese vaid ettekujutuse üle. Kohtuniku ja prokuröri ees on aga päris inimene, kellele tuleb silma vaadata õigust või halastust jagades.
