Karu piiripostil on mustrikirjas menüü. Jõhvikad, mida rabatakse kiirelt ja neelatakse närimata alla, viljaterad, õunad, pebred ning keegi õnnetu hing, kellest viimse märgina on alles karvatombud. Kõik kokku meenutab veidralt inimeste maailma ja viimase aja poliitelu.
Laikisin just karus**a pilti… Nii kommenteeris üks sõber mu Instagrami postitust. Kuna tema puhul pole tegemist fekaalipiltide gurmaaniga, siis pigem viitsis ta lugeda infot, mis oli lisatud tekstina. Ju tundus põnev.
Jäin mõtlema, kui palju on igapäevaselt neid postitusi, mille kiiresti edasi kerin, kuna visuaal või teema on etteaimatavalt ebahuvitav või vastumeelne. Võib-olla peaksin ka ise järgmisel korral astuma sammu lähemale inimestele, kelle jagatu olen viimasel ajal tuimalt edasi kerinud. Püüdmatagi neid mõista või öeldusse süüvida. Kui karu ekskremendi pulgaga laiali kiskusin, siis jutustas julk, kus oli tema peremees viimasel ajal uidanud ning mida söönud. Lisaks ekskremendile endale räägib iga hunnik alati midagi veel.
Koht: Ida-Virumaa 24.10.2019
