Eelmisel nädalal viibisin Bakuus kirjandusfestivalil. Kaspia merelt puhus veidi naftahõngune soe briis. Sain seal medali, aga ma ei eksponeeri seda, sest mine tea, mida sellest arvatakse, kirjutab Urmas Vadi Vikerraadio päevakommentaaris.
Mu sõbrad hoiatasid mind enne Aserbaidžaani minekut, et sina, kes sa oskad vene keeles öelda vaid “ja tebja ubju!” ei saa seal ööd ega mütsi aru.
Aga ei, festival oli väga rahvusvaheline ja muidugi uhke, osalejaid enam kui viiekümnest riigist, kõik vestlused tõlgiti vene ja inglise ja aserbaidžaani keelde. No ja siis olid muidugi ka need, kelle keelt keegi ei osanud, näiteks üks naine Omaanist ja üks mees Hiinast, keda ka ei tõlgitud, aga see neid ei seganud, nad rääkisid ikka üsna pikalt.
Festival ise toimus linna ühes uhkeimas hoones, Heydar Alijevi kultuurikeskuses, ja kui keegi räägib ja kurdab, et miks küll see meie ERM nii suur peab olema, siis see inimene peab minema sinna Alijevi keskusesse ja siis ta saab aru, mis tähendab suur.
Hoone on üleni valge ja kujult nagu merelaine, mis sümboliseerib kohaliku giidi sõnade kohaselt aserbaidžaani rahva suure juhi Alijevi elu, mis kord tõuseb, siis jälle vaob, et taas tõusta. Keskuses oli esitatud Alijevi elu ja riigi lugu lapsepõlvest kuni vanaduspõlveni, tuppa olid toodud ka kõik tema ametiautod, alustades Tšaikas ja Zilist kuni mersudeni. Lisaks eraldi ruumid, kus olid eksponeeritud erinevate riigipeade kingitused Alijevile.
Kõik festivalikülalised hakkasid õhinaga otsima, mida nende riik Alijevile kinkinud on, nii otsisin ka mina. Kuid Eesti kingitust ma kahjuks ei leidnud. Oleks tahtnud kasvõi tahvli kamašokolaadi tagantjärgi klaasi vahele lükata.
Üks ruum oli puhtalt Alijevi medalite ja ordenite päralt. Neid ordeneid ikka oli! Üldse tundus, et kui sellel maal oli mõni suurem tänav – ja ka ikka leidus – siis oli see Alijevi nimeline. Ja kui oli mõni üksik park, siis seisis pargis tema kuju.
Kui külastasime tööstuslinna Sumqayıtit, siis ka seal oli tema nimeline allee, tema nimeline park, pargis Alijevi kuju, kuju taga Alijevi palee, eemal raamatukogu, kus esmalt vaatasid meile vastu Alijevist kirjutatud raamatud. Neid oli isegi rohkem kui medaleid.
Uurisin nii ühelt kui teiselt kohalikult nelja silma all, et mis teil selle Alijeviga on, aga kõik rääkisid siiralt ja usutavalt, et ta oli väga hea juht. Ja ma mõtlen, et äkki oligi? Ehk neil inimestel oligi juht, kellesse uskuda ja keda armastada.
Mõtlesin, et nad on õnnelikud inimesed. Meie ei julge ikka veel isegi oma Pätsu kuju üles riputada, sest ta on ikka kuidagi kahtlane, me pole veel kindlad, kes ta on õige mees, vist ikka ei ole? Tõepoolest, miks ei võiks olla meil igas linnas üks Pätsu kuju, Arnold Rüütli palee, Toomas Hendrik Ilvese linnahall, Kersti Kaljulaidi rahvusraamatukogu?
Festival lõppes punase vaiba ja galakontserdiga. Ja korraga hakati välja jagama festivali medaleid. Neid said väljavalitud. Näpistasin ennast, mõtlesin kõikvõimalike hirmsate ja kurbade asjade peale, et mitte naerma pursata, kui korraga kutsuti lavale ka mind, jah, ka mina sain medali. Kujult üsna sarnane neile medalitele, mis rippusid Alijevi kogus.
Ma pole julgenud sellest medalist kellelegi midagi rääkida ega ka postitada pilti medalist oma Facebooki-lehele. Sest kas kõik ikka saavad aru, et tegemist on absurdiga? Või hakkab mõni siiralt õnnitlema, kelleski tekib isegi ehk kadedus, kolmas mõtleb, et mis eriliste teenete eest ma selle sain? Ja ma peaksin õlgu kehitama ning retooriliselt vastu küsima – mille eest langeb lumehelves sulle õlale?
Aga ma mõtlen, et kas pole asi hoopis minu või üldse meie põhjamaises loomuomases pessimismis, mida me varjame n-ö kriitilise meele ja adekvaatsuse taha?
Tõepoolest, mees, sa saad medali, ju sa oled selle ära teeninud, ükskõik mille eest, ära peida seda kapijalas, pane see rinda, mine linna peale, õnnitle ennast ja lase teistel õnnitleda, sest sa oled kingitus kogu inimkonnale nii nagu Alijev oli kogu aserbaidžaani rahvale.
Jah, vaat, selle mõtte kohalejõudmine võtab veidi aega… võib-olla isegi veidi kauemgi… ja juba tundubki see ikka väga imelik mõte. Ma panen selle medali siiski kapijalga tagasi.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
