Jaanuar pole veel läbi, aga olulisi albumeid juba ilmub: tõsi küll, mitte veel Eestis.
Öeldakse, et jaanuaris ei ole tark plaati välja lasta, sest see on detsembrijärgse plaadiostubuumi järel vaikne aeg, kui melomaanid kuulavad veel eelmise aasta (või vanemat) muusikat.
Teisalt jäävad iga muusika-aastat meenutama aasta lõpus koostatavad kriitikute ja muude proffide muusikakuulajate koostatavad plaadiedetabelid. On halb tendents, et jaanuaris ilmunud plaadid sinna ei jõua, sest jäävad aasta lõpus ajaliselt liiga kaugele.
Need trendid muutuvad.
Esiteks oli üks mulluseid esiletoodumaid albumeid jaanuaris ilmunud „Blackstar“, David Bowie lahkumisalbum. Teiseks on mitmed artistid või nende plaadifirmad avastanud, et just jaanuari tühi aeg tuleb täita ja nii on võimalik isegi rohkem tähelepanu pälvida, kui andes plaati välja näiteks novembris, mis on niikuinii ülekuhjatud aeg ja kus võib oma albumiga seetõttu üldse varju jääda. Kolmandaks:
Ei loe, kas anda plaat välja detsembris või juulis, välja jääb paistma ja ajalukku läheb omanäoline ja kõrgel tasemel muusika.
Väike lühiülevaade sellest, mida tasub oma kõrvaga katsetada, sest need on plaadid, mis võivad teiste seas jääda aastat 2016 tähistama ka aasta lõpus või aastate pärast.
The Flaming Lips „Oczy Mlody“ (Bella Union)
Wayne Coyne’i juhitud Oklahoma psühhedeelikute trumbid on ekstaatilised meloodiad, omanäolised harmooniad ja ületamatu veidrus. See tuleb mõttelaadist, mida on kujundanud sama palju narkootiline (mõne jaoks siis rikutud) kultuur kui lasteraamatud ja –filmid ehk võibolla rikkumatu, süüdimatu kultuur. (Need kaks on tegelikult mõistagi põimunud ka mujal kui Flaming Lipsi puhul: Lewis Carrolli Alice’i-lood on ehedaim näide ja lähemalt võttes kahtlustaks midagi sarnast telelavastuse „Kuidas kuningas kuu peale kippus“ puhul).
„Oczy Mlody“ on mõnes mõttes naasmine grupi läbilöögiaja ehk 90ndate lõpu esteetikasse, mil pakuti murdvalt nõretavat kaunisrocki, mis asus samal ajal valgusaastate kaugusel läägusest. Viimaste aastate veidrused ja eksperimendid Miley Cyruse jt seltsis on tagaplaanil, rohkem on taas rõhku pandud laulukirjutusele.
Bonobo „Migration“ (Ninja Tune)
Bonobo ehk briti elektroonikaprodutsent Simon Green alustas 90ndatel triphopi võnkes, on aga hiljem võtnud mõjutusi ja mõjutanud ise mitmeid voole chillwave’ist elektroonilise soulini ning mugavad ütlevad ta kohta downtempo – aga mida ütleb tempo, kui muusika on mitmekihiline ja intensiivne? Tempo ütleb – kuulake, ärge tantsige.
„Migration“ on voogav helikude, kus on ohtralt nüansse ja produktsiooniga on vaeva nähtud nii, et kuulaja ei kannata: protsessid on peidetud ja avanevad mitmete kuulamiste järel, mitte ei lajata sulle näkku või kõrvu. Miinuseks on ehk liiga selge lähenemine poplaulule, Bonobo tugevus oli seni rohkem atmosfäärilisuses, seekordne kuues on ehk kõige maapealsem album, aga ega ükski artist ei pea tegema terve karjääri sama asja.
Austra „Future Politics“ (Domino)
Canada indie-muusiku kolmas album on tema seni konkreetseim popteos, aga see tähendab siinkohal jõulisemat käekirja ja helipildi kristalliseerumist: rütmikat süntpoppi kannab Austra peibutav, karismaatiliseks muutunud vokaal ja „paberil“ ei ole selles kõiges midagi erilist, aga need lood mõjuvad, eriti nimilaul haarab kaasa ja jääb ehk liigagi meelde.
Sarnast õrna, maheda gootipuutega indipoppi teeb Zola Jesus, võibolla astub Austra nüüd tema varjust välja. Igatahes huvitavam kui Lady Gaga või CarlyRae Jepsen. Rohkem iseloomu, vähem tööstuslikkust.
The xx „I See You“ (Young Turks)
Jamie xx on ilmselt parim elektroonilise popi produtsent sel kümnendil. Parim öelda on alati liiga entusiastlik ja mitteanalüütiline, aga mulle tundub, et praegu on seda tema kohta öelda täiesti objektiivne. Ta lihtsalt eristub ja paistab välja. Oma potentsiaali realiseeris ta ülemullusel soolodebüüdil „In Colour“: värviline, õhuline, rõhuline, hingav, orgaaniline moodne muusika, kus kõik tundub õige, aga mitte etteaimatav ega igav.
Instrumentaalselt jätkab sama joont kolmas The xx-i album. Aga midagi oleks nagu ülearu. Võibolla on selleks Romy Madley Crofti resigneerunud, roidunud laulumaneer. Küsitav on ka, mida annab juurde bändi kolmas liige Oliver Sim. Ehk võinuks Jamie minnagi sooloteed. Küll ta jõuab. See on siiski valdavalt nauditav pop-plaat.
Run The Jewels „3“ (Run The Jewels Inc)
Üks kõige innovaatilisemaid, avangardsemaid, kummalisema helikeelega hiphop-produtsente El-P (Company Flow, Cannibal Ox, sooloalbumid) ja teist tulekut tegev räpiveteran Killer Mike löövad kolmandat korda. Ja valusalt.
Kui eelmised kaks plaati paistsid silma mahlase, raju hiphopiga, mis on üpris meelelahutuslik, aga samal ajal meisterlikult produtseeritud, siis kolmas album on kõige hoogsam ja agressiivsem, ent kisub sellisena veidi monotoonseks ja El-P plussid ei pääse mõjule.
Tema plussideks on olnud metalsed kõlad, kosmilised jazz-harmooniad, industriaalne, klaustrofoobiline saundimaailm, kus on siiski ruumi ja aega, siis kolmas Jewels on lihtsalt liiga peru. Aga kindlasti see meeldib vanadele hiphopkassidele ja ka neile, kes muidu ehk hiphoppi ei kuulagi, aga fancy’vad vahel midagi efektiivset. Palun.
Valner Valme
Valner Valme on kultuurikriitik. Edasi kultuuritoimetaja, Areeni podcast'i "Muusikanõunikud" liige, elektroonilise muusika saate "Lift" (IDA Raadio) juht. Loe artikleid (254)
