Eelmises artiklis analüüsisin Kristen Michali sõnavõttu Reformierakonna esimehe valimistel 7. jaanuaril 2017. Nagu lubatud, võtan nüüd ette ka Hanno Pevkuri, valimiste võitja. Põhiküsimus jääb samaks: mis mees ta on? Mis toimub tema peas ja mis kaalub tema sõna? Mida on oodata temasuguse inimese juhitavast Reformierakonnast? Kas on temast “liidrit, kes peab suutma juhtida mitte ainult opositsiooni, vaid peaministrina riiki”, nagu ta oma kõne sissejuhatuses eesmärgistab. Kinnitan, et minu huvi on erialane, imagoloogiline, mitte poliitiline.

Kolmandas isikus

Kui Kristen Michali sõnavõtt oli minakeskne, siis Pevkur alustab “temaga”: “President Lennart Meri on öelnud, et riigis, pärisriigis, sõltub riigi tugevus alati pidevast kahekõnest rahva ja tema valitud parlamendi vahel.” Kristen Michal viitas Oskar Lutsule (nii kistult, et pälvis Andrus Kiviräha pilke 14. jaanuari Eesti Päevalehes). Hanno Pevkur tugineb Lennart Merele, samuti kirjanikule nagu Luts, aga ka poliitikule. Ning osutab selle tsitaadiga kahekõnest “rahva” ja “parlamendi” vahel, et Reformierakonda tuleb käsitada enam mitte valitsuserakonnana, vaid pelgalt ühena parlamendierakondadest.

Kõne kinnitab: langusele peab järgnema tõus. “Paljud on kukkunud selleks, et tõusta varasemast kõrgemale,” tsiteerib Pevkur lõpuks Senecat. – Kust see Seneca siia sai? Kas ta on Reformierakonna uus Rosimannus? Või lihtsalt eputamiseks väljakäidud nimi?

Kui Brežnev nägi, et logograafid olid tema kõnesse sisse kirjutanud luuletsitaadi, ütles ta neile: “Koristage see siit ära! Rahvas teab väga hästi, et ma raamatuid ei loe.” Raske on meilgi uskuda, et Pevkur tsiteerib omast peast Senecat. Miks siis mitte hoopis Shakespeare‘i, kes “Cymbeline’is” ütleb umbes sedasama? Miks ei kõlvanud todasama mõtet öelda omaenda sõnadega?

Cras, cras, ait corvus, colorem mutabam! [1]

Kui fööniksina tuhast tõusta tahetakse “peab muutuma ka Reformierakond”. Aga mis suunas? Ei saa muutuda igasse ilmakaarde korraga. Muutumine ei saa jääda tühipaljaks hüüatuseks “Edasi!”, mis ilutses Reformierakonna valimisplakateil 2002. Kelleks tahetakse muutuda?

Pevkur leiab seletuse Barack Obamalt: “Meie oleme see muutus, mida me otsime!” Oot-oot, mida see siis ütleb? Et reformierakondlased otsisid iseennast… ja nüüd avas Obama nende silmad nende endi olemasolule? Säärast tühisõnalisust võib endale lubada ametist lahkuv kehvake USA president, aga mitte ametisse asuv Eesti Reformierakonna esimees!

[1] Ld “Homme, homme, ütleb vares, muudan värvi!”

“Mardian, kas on sul kirgi?” [2]

Kõne teine osa algab kuulutusega: “Sõbrad, poliitikat peab tegema kire, missioonitunde ja tahtejõuga.” – Kellest see Pevkur seal räägib? Iseendast küll mitte. Olgu tema missioonitunde ja tahtejõuga, kuidas on, aga kirg? Kust ilmneb Pevkuri kirg kasvõi selles värbamiskõnes? Siin pole mitte ühtki kirglikku mõtet!

Kirg poliitikas – see on vägevad visioonid, mis ei hooligi tegelikkusest.

Kirg – see on kaasakiskuv hoog, rahvamasse käima tõmbav ja liikuma panev elaan, karisma ja kangelaslikkus, kangelaslikkus kuni eneseohverduseni.

Poliitik tegutseb elu näitelaval. Demokraatias on poliitik näitleja, kes peab pälvima võimalikult suure publikumenu.

Õppigem Diderot‘lt, kes “Paradoksis näitlejast” (eesti tõlge ajakirjas Akadeemia 2006 nr 11 ja 12 ning 2007 nr 1) eritleb kolme teatritüüpi: klassitsistlik, sensibiilne ja realistlik. Neist kõige veenvamaks peab ta viimast kui kahe esimese vahevormi.

Sensibiilne näitleja kümbleb laval ehtsates tundmustes, valab pisaraid, nii et taskurätt tilgub, satub vaimustusse, nii et võib vaasi ümber ajada, vihastab, nii et võib lavapartnerile päriselt vastu lõugu virutada ─ ühesõnaga, ülepaisutatud mängulaadiga, mis tekitab piinlikkust.

Klassitsistlik näitleja seevastu jääb täiesti külmaks ja kaineks, deklameerides ka kõige kirglikumaid värsse. Ta ei nuta laval mitte kunagi, nutu märgiks piisab kulmudele tõstetud käsivarrest.

Realistlik näitleja seevastu valitseb oma tundeid. Klassitsistliku teatri äärmisest kunstlikkusest ja sensibiilse teatri äärmisest loomulikkusest sulatab ta kokku tasakaalustatud kunstilisuse. “Suured mõtted tulevad südamest,” ütles Vauvenargues. See on kunst, mida ei valda ega suuda omandada mitte igaüks. Midagi sarnast õpetas Stanislavski.

Suur poliitik ei pea niisiis olema mitte ainult hea lavastaja-organisaator, vaid ka hea näitleja. Näitekunst on juhtimiskunsti hindamatu osa.

Kui Hanno Pevkur nüüd ütleb, et “poliitikat peab tegema kirega” ─ kas siis need sõnad tema suus kõlavad veenvalt? Tema kuvandis pole ju kirglikkust kopkagi eest! “Rahulik ja ärakuulav,” iseloomustas teda kolleeg vennasparteist, Andres Herkel (DELFI 07.01.2017). Mis kirest me siin räägime! Seega pani Pevkur kas omaalgatuslikult või kellegi käpardlikul soovitusel endale ise diagnoosi: “Poliitikasse kõlbmatu.” Ilmselt võttis ta selle “kire”-lause kuskilt klišeede “tööriistakastist”, nagu nüüd on moodne ütelda. Mõni nõunik võinuks teda ikkagi hoiatada.

[2] Kleopatra küsimus kohimehele Shakespeare’i “Antoniuses ja Kleopatras” II, 2

Meeskond kui ansambel

Jätkame teatri teemadel. Pevkur ütleb: “Poliitika on eelkõige meeskonnamäng, nii erakonna kui riigi juhtimisel. Igaüks, kes oskab ja tahab, peab saama Reformierakonnas oma võimaluse. Igal erakonnaliikmel peab olema võimalik saada volikogu liikmeks, vallavanemaks, riigikogu liikmeks või ministriks.” Kõlab hästi. Ainult et “meeskonnamäng” ei ole võidujooks.

Meenutagem, kuidas Maradona kippus jalgpalliväljakul unustama meeskonnakaaslaste olemasolu ja tahtis kõikjale ise jõuda, kõik ise teha.

“Meeskonnamäng” ei tähenda, et kõik saavad võrdselt soleerida.

Kolme tenori kontsert (ma mõtlen Pavarottit, Domingot ja Carrerast) kõlas kohati jubedalt, sest igaüks püüdis teistest üle üürata. Hulk soliste ei anna kokku head koori. Hulk esmaklassilisi näitlejaid ei moodusta laval head ansamblit. Ansambli tarvis tuleb iga liikme osakaal näidendi tegelaste loetelus ning igas stseenis, iga instrumendi osakaal sümfoonia igas muusikafraasis täpselt kindlaks määrata.

Kõik ei saa kogu aeg peale lüüa, keegi omadest peab andma ka söödu. Ansambel on dünaamiline tasakaal.

Samamoodi poliitikas: erakond kujutab endast koordineeritud struktuuri nagu valitsuski. Vähe on “saada volikogu liikmeks, vallavanemaks, riigikogu liikmeks või ministriks”, volikogu liikmena, vallavanemana, riigikogu liikme või ministrina tuleb osata ka olla ja hallata. Neis ametites on tarvis ansamblitunnetust ─ eelkõige publikul. Muidu vajub kõik laiali (kui kasutada legendaarse teatrijuhi Kaarel Irdi rahvalikku ütlust) “nagu pardi sitt vee peal” ─ nagu Taavi Rõiva valitsuses juhtus.

Pisut politoloogiat

Selle peatüki lõpetab Hanno Pevkur politoloogilise naljaga: “Ükski erakond ei saa riiki valitseda üksi.” Tõepoolest ei kannata seda pidada enamaks kui halvaks naljaks, sest lauda käiakse harimatu vale.

Öelnuks ta, et ükski valitsus pole igavene, tulnuks nõustuda. Aga ajalooõpikust leiab küllalt näiteid ühe partei ainuvalitsusest eri aegadel eri maades. Isegi Tallinna linnriiki valitseb juba teist vooru ainupartei. Tulnuks ikka öelda hoopis, et saab üksi valitseda küll, aga ükski valitsus pole igavene. See jälle riivanuks ka Reformierakonda…

Taas võttis Pevkur valmis fraasi poliitilisest “tööriistakastist” ja kleepis selle, asjasse süvenemata, teksti, kuhu see üldse ei sobi. Kas ta siis kõnet koostades oma peaga üldse ei mõtle?

Saabunud on aasta uus, kuid ei kustu mälestus

Võimukaotusega kaasneb mälukaotus. Pevkur tunnistab: “Väikese riigina pole meil luksust pidada üleval suurt riigiaparaati või hoida töös kohmakaid lahendusi.” See on enesesüüdistus.

Suurt riigiaparaati on siiani, kuni möödunud aasta lõpuni ülal pidanud Reformierakond. Reformierakond on kuni viimase ajani hoidnud töös kohmakaid lahendusi. Kui Pevkur nüüd ütleb, et Reformierakond saab “välja pakkuda ja kasutusele võtta julgeid ning samas nõtkeid lahendusi”, siis kõlab see nagu lubadus väljuda senise mõtlemise stagnatsioonist.

Aga mis jõud küll peaks “kohmakad lahendused” Reformierakonna valitsuspraktikas asendama “nõtkete lahendustega” nende peades?

Alandav “nõtkus”

“Nõtked lahendused”, mille oma kõnes pakub välja Hanno Pevkur, on Eestit ning Eesti inimesi alandavad. Ta teeb ettepaneku “katsetada ja ellu viia suurepäraseid ideid, mis võivad olla küll välja töötatud mujal”.

Ta teeb ettepaneku evitada “kasutamata eduallikas – eestlased välismaal. Nende kümnete tuhandete eestlaste teadmised oma uue koduriigi eelistest on midagi, mida siin Eestis ellu viia”. – Eesti tahab ta ideede ekspordilt ümber orienteerida ideede impordile! Siiamaani oleme püüdnud ja suutnud ikka ise kah midagi välja mõtelda, aga nüüd peaksime Pevkuri nägemuses muutuma võõraste ideede teostajaks, globaalseks alltöövõtjaks, välismaalaste vaimseteks teenindajateks.

Selle riigi- ja rahvusreetliku ideega seostub Pevkuri haridusprogramm: ta tahab “õppekavadesse sellist majandus- ja ettevõtlusõpet, kus juba põhikooli lõpetaja teeb lisaks tangensile ja koosinusele vahet brutol ja netol, käibel ja kasumil, ning saab alusteadmised Eesti maksusüsteemist”. Ta tahab Eesti koolist teha raamatupidamise kutsekooli, hariduse asendada koolitusega, väljaõppega!

Kas siis väljaõppest sünnivad nood suured ideed, mida Eesti rahvas võiks ise teistele müüa, selle asemel et oodata välismaalt tööülesandeid eeskujulikuks täitmiseks, palukesi võõralt laualt?

Kuhu jääb siin meie väärikus? Pevkur kutsub üles “tegelema teadlikult väärtuskasvatusega, ehk lihtsamalt öeldes – viisakaks ja väärikaks inimeseks kasvatamisega”. Viisakas võib ju kodumaine teenindaja oma välismaise isanda vastu olla. Aga teenindaja väärikus on vaevalt midagi sellist, milles sõltumatu Eesti inimene peaks nägema oma eetilist ideaali.

Vastik ja valelik “vastutusevõtt”

“Ma olen valmis erakonda juhtima, võtma vastutuse,” kinnitab Pevkur.

Hanns Johsti parafraseerides: kui ma kuulen sõnu “vastutust võtma”, siis vallandan brauningu kaitseriivi. Tõepoolest – see äramälutud eufemism, mis rändab poliitikutel suust suhu, ei tähenda ju mitte midagi muud kui ainult võimuletulekut.

Mis vastutuse on keegi võtnud? Juhan Partsi, kes peaks vastutama Eesti rahva ühisraha raiskamise eest eriti suures, kümnete miljonite eurode ulatuses, läkitas Reformierakonna valitsus tänutäheks Euroopa Liidu ametisse kuuldavasti 19 000-eurosele kuupalgale. Mida tähendab siis veel “vastutust võtma”?

Aga Pevkur: “Kui on vajadus võtta veel selle riigikogu koosseisu ajal valitsusvastutus, oleme ka selleks valmis.” Kus on brauning?

Reformierakonna nägu

“Hanno Pevkuriga on PR-meestel kergem ehitada uut kuvandit,” ennustas Reformierakonna kohta Keskerakonna aseesimees Jaanus Karilaid (Eesti Päevaleht 04.01.2017). Praegu üks mu doktorant mõõdabki erakondade juhi kuvandi mõju erakondade kuvandile.

Aga kas tõesti tahavad need, kes Pevkuri esimeheks hääletasid, et Reformierakond läheks tema nägu? Läheks seda nägu?

Sõnad, sõnad, sõnad…

Võtsin ette ka Hanno Pevkuri sõnavara. Nagu Michali puhul, rühmitasin sageduse alusel sõnad, mida tuli ette rohkem kui kaks korda (53…10; 9…4; 3). Nimisõnad ning omadussõnad on esitatud nimetava käände ainsuses, väljaarvatud juhud, kui nimisõna oli kasutatud ülekaalukalt mitmuses; tegusõnad taandatud ma-tegevusnimele. Reastasin nad alanevas sageduse järjekorras ja murdsin värssideks, nagu tegin ka Kristen Michali kõne sõna-ainega.

53…10:
ja on see meie Eesti

pidama olema et
kui riik me saama

ning ei nii oma
need kes erakond
Reformierakond

9…4
tahtma ka või
inimesed võtma tegema poliitika
pole mis hea

ootama mitte
ise veel valitsema
valima
vajama vaid täna soov riigikogu

rahvas palju opositsioon
ootus nagu muu

mina meeskond liige
lahendused kõik kus
kuid keegi julge
iga idee hulgas
heaolu elu andma aeg

3:
ütlema üheskoos võimalus viima vead valmis

valimised vaba
uus tänane tulemus tuleb

teadma sõbrad
suutma sest seisma
oskama muutused muutuma
looma kõrge koos kohustus
kasvatamine kahekõne
kaasama just igaüks ettevõtlik
ettevõtjad erakonnaliikmed erakonnakaaslased
eelkõige austama aga aasta

Temaatiline tuum

Pretendentide kõnesid eristab ka oluliste sõnade sagedus. Enesekohasust (“mina olen”) on Michalil üle 18 korra enam kui Pevkuril. Veerandi jagu räägib Michal rohkem ka erakonnast. “Eestit + riiki” nimetab Michal 16 korral, kuna aga Pevkur räägib “Eestist + riigist” 53 korral ja meeskonnast 5 korral Michali üheainsa korra vastu.

Lühidalt võiks kõnede teema siis kokku võtta:

Michal – “mina ja erakond”;

Pevkur – “riik ja meeskond”.

Ilmekas erinevus!

Lõpetuseks

Reformierakond ja nende esimees on mulle ükskõik. Mul pole põhjust kummalegi võistelnule kaasa elada nende rõõmudes ja muredes. Aga üht näitab vägikaikavedu erakonna juhi koha pärast küll: võimuaastad ei ole Reformierakonna juhtpoliitikutele lisanud professionaalsust, pigem vastupidi.

Kristen Michal lubas võidukaid plaane, aga rääkis võtmes “mina olengi plaan”. Hanno Pevkur pakkus kohatuid klišeid ja kahtlasi ideid. Võta üks ja viska teist.