Nõnda kõneles Kristen Michal. Reformierakonna esimehe valimiskõne analüüs

Reformierakond valis endale esimeest 7. jaanuaril 2017. Kandidaate oli kaks: tollane riigikogu fraktsiooni juht, erakonna volikogu ja Tallinna organisatsiooni juhatuse esimees Kristen Michal ning Hanno Pevkur, riigikogulane. Nende kõned väärivad analüüsi, sest heidavad valgust ─ ei, mitte Eesti poliitika telgitagustesse (need on niigi läbivalgustatud), vaid kahe esipoliitiku mõtlemisse ja karakterisse. Niisiis mitte ainult sellesse, mis nad seal ütlesid, vaid sellessegi, kes nad seal rääkisid. Milleks need inimesed kõlbavad, mida neist on üldse oodata?

Võtkem nad järjest üksipulgi ette, esmalt siin Kristen Michal, kes valimised kaotas, ning järgmises artiklis Hanno Pevkur, kes nad (või: ta) võitis. Erialainimesena hoiatan, et hõlpus see lugemine ei tule. Kõne täisteksti ja videosalvestise leiab siit.

Kristen Michal I Foto: Reformierakond
Kristen Michal I Foto: Reformierakond

Teoloogiat

Palveta, mis sa palvetad, taevas on oma otsuse juba langetanud. Taevas oli otsustanud Pevkuri kasuks juba enne kui Michal kõnet alustas. Aga kirikuisa Origines ütleb, et ehkki Jumal on kõike ette näinud, ei ole tema ettenägelikkus inimese tegude põhjuseks. Ning igaks jumala juhuks inimene palvetab.

Origenes oma teoses “Palvest” tsiteerib esimese tekstinäitena Jaakobit: “Kui Jumal on minuga ja hoiab mind teel, mida käin, ja annab mulle leiba süüa ja riided selga, ja mina võin rahuga pöörduda oma isakotta, siis on Issand mulle Jumalaks, ja see kivi, mille ma panin sambaks, saab Jumala kojaks. Ja kõigest, mis sa mulle annad, ma annan sulle täpselt kümnist.” (1Ms 28:20─28). Tegu on loogilise implikatsiooniga: “kui…, siis…” ─ kui Jumal Jaakobit toetab, siis too ehitab talle koja ning annab kümnist. 

Teoloogiast loogikasse

Implikatsioonile “kui…, siis…” on rajatud kaks loogika järeldusviisi ehk moodust, ladina keeli modus ponens ja modus tollens. Esimese võiks sõnastada nii: “Kui juhtub p, siis juhtub ka q, ja p juhtuski ─ järelikult juhtub ka q.” See on modus ponens, loogiliselt korrektne järeldusviis. Teine, samuti korrektne on modus tollens: “Kui juhtub p, siis juhtub ka q, aga q-d ei juhtunud ─ järelikult ei juhtunud ka p-d.”

Erakonna esimehe kandidaatide kõned on vaadeldavad samasuguste palvetekstidena nagu Jaakobil:

“Kui te mind toetate, siis…”

Aga igasse palveteksti on peidetud kas üks või teine moodus. Selles seisnebki Pevkuri ja Michali erinevus: Pevkuri kõne esindas varjatult modus ponens‘it, Michali kõne modus tollens‘it.

Pevkur: “Kui te mind valite, siis saate mult häid asju.”
Michal: “Kui te tahate heast ilma jääda, siis ärge mind valige!”

Ning et lugu veelgi keerulisemaks teha, siis täpsustagem, et Michal konstrueeris liitmooduse, lisades modus tollens‘ile modus tollendo ponens‘i: ” Kui te tahate heast ilma jääda, siis ärge mind valige ─ eks valige siis too teine, Pevkur!”

Loogikast propagandasse

Erakonna esimehe kohale pretendeerija kõne on struktuurilt palvekõne, aga funktsioonilt värbamiskõne ─ kuulajaskonna hulgast värvatakse endale poolehoidjaid. Sellest hoolimata, et taevas on otsuse juba langetanud ─ inimene palvetab siiski. Üritab veel viimasel hetkel kedagi oma leeri saada.

Propagandistlikult töötavad igas värbamiskõnes kaks jõudu: meelitav eesttõmbejõud ja peletav taganttõukejõud.

Või nagu ütles propagandakunstnik Napoléon: “On ole­mas kaks hooba, mille abil võib inimesi liikvele panna: hirm ja isiklik huvi.” Pole raske märgata, et hirmu taga on modus tollens (peab valima Michali, sest ei taha heast ilma jääda) ning omakasu taga modus ponens (peab valima Pevkuri, sest tahaks head-paremat saada).

Michal kasutab taganttõukejõudu, laob letti oma saavutused ja räägib suurtest tulevikuplaanidest. Ja küsib alltekstina: “Kas te riskite neist ilma jääda? Kas te tõesti tahate hääletada Pevkuri poolt, kes tegi räpast kampaaniat?”

Kõne põhiargument on süüdistus.

Ekspositsioon

Ülesehitus on segadusseajav, puder ja kapsad. Miks oli sissejuhatuses tarvis enese kui juristi ning enese kui kaitseväe reservohvitseri vahele nimetada oma kalalkäiku ─ see ilmselt lõbustama ning elavdama mõeldud eraeluline seik seal võtab tõsiduse nii juristilt kui ka reservohvitserilt.

Sõjaväelaselt libiseb jutt prilliklaasidele ja sissemagamisele. Siis jälle ametlikud andmed: staaž Reformierakonnas “pisut üle 20 aasta”. Ja kohe otsa: “Enne avalikku sektorisse tulekut tegin erinevaid töid, lihvisin ja peitsisin mööblit, pakendasin kaerahelbeid, isegi autosid remontisin. Seda hobiks.”

Nii et kui järgneb: “Erakonnas olen teinud peaaegu kõiki mõeldavaid töid. Olen tegelenud ehitamisega”, siis jääb mulje, et ehitamisest räägitaksegi kui hobi korras tehtavast tegelikust müüritööst, kellu käes. Aga küllap peeti silmas hoopis erakonna ülesehitust: “Olen peasekretärina ehitanud koos piirkonnaliidritega üles piirkondade võrgustiku.” Paraku hägustab sedagi seost memuaarne kõrvalepõige: “Olin meie Noortekogu asutajate meeskonnas.” Nõnda kasutab Kristen Michal järjekindlalt iseeenda vastu propagandavõtet “varjutus” (vt Linnar Priimägi: Propagandasõda. Teooria ja praktika. Tallinn 2015, § 60─64). Tulistab iseendale jalga.

Ekspositsioon “Kes ma olen” läbisegi andmetega “Mis ma teen/tegin” katkeb vahepalaga “Erakonnast neutraalselt”/”Erakonnast isiklikult”. Siit vaatab ikka vastu pisendava summutuse tehnika. Milleks oli tarvis tähelepanu hajutamaks vahele pista “meile mitte parimat soovivate etteütlejate ja konkurentide” juttu Reformierakonna 140-aastasest valitsusajast? See olnuks omaette teema, siin aga lihtsalt häiriv kõll.

Võit tuli tänu plaanile, kinnitab Michal, ent kirjeldab seepeale pikalt oma oma psüühilist labiilsust… et siis jätkata uuesti teemal “Mis ma teen/tegin”: “Olen teinud kampaaniad, olnud kahe võiduni viinud kampaania vastutaja ja kolmanda strateegia ning taktika kujundajate meeskonnas.” Ning lõppu veel üks törts rubriiki “Kes ma olen”: “Ja nagu Laine Randjärv ühel üritusel ütles, olen Reformierakonna naisteühenduse NaiRe auliige.”

Kus on siin gradatsioon, tiitlite ja toimetuste kasvav tähtsusjärjestus? Kus mõtteselgus, mis juhiks kuulaja soovitud järeldusele, et tegu on tubli ja toetust vääriva kandidaadiga?

Sissejuhatusele paneb punkti lause: “Kui midagi jäi mainimata, siis uskuge, saame teada.” Lubatagu küsida, mida selle lausega oli mõeldud. Mingi poolik vihje või? Niisiis mitte lõppu pandud punkt, vaid uue “Eesti märgi” sarnane ebamäärane laik… Kas siis niimoodi pooleldi eimiskisse lõpetatakse sissejuhatust?

Kõne ja kõlin

Kohe jätkub veelgi isiklikumalt, veelgi kohmakamalt, veelgi piinlikumalt. “Mul on kõne. Mul on väga hea esimehe kõne. Tegelikult ka.” Enesekiitus haiseb, teadis vanarahvas. Ülepingutatud enesekiitus (konfirmatiivne “Tegelikult ka”) kindlasti.

“Kuid, selle asemel otsustasin täna, et räägin sellest, mis on minu sees järjest enam helisema hakanud.” Kristen Michal ─ ja “helisema”? See on ju “võõras sõna” (kui kasutada Bahtini terminit)! Kaunishinged “helisevad”, mitte Michali-sugune paadunud tagatoaparteilane.

Kui kuvandit nii ilmselt võltsitakse, siis kaotab kogu jutt usutavuse.

Ning järgnebki alasti vale: “Ma räägin inimestega siin saalis. Omadega. Mitte kuskil mujal. Ei tee poose, ei tsiteeri kedagi kauget, et näha välja, et olen lugenud mõne keerulise raamatu.”

Esiteks, ta ei räägi “inimestega siin saalis” kui “omadega”. Kõne algas ju: “Tere, olen Kristen Michal. 41-aastane, 2 lapse isa. Hariduselt jurist.” Omad oleksid isegi teadnud, et pulti läks Kristen Michal, omadele poleks vaja olnud end nimepidi tutvustada. Teiseks, mida muud kui tsitaat või mida muud kui poos oli tema suus too juhanliivilik “üks helin mul helises rinna sees”? Üleminekut kõne põhiosale alustada alasti valega ─ seda saaks soovitada ainult poliitilisele vastasele. See on retooriline enesetapp.

Ideed ─ aga millised?

Algab hoovõtt uueks veaks: “Erakonna esimehe kampaania peaks olema ideedest. Sellest, mis on tegelikult tähtis. Eestile ja erakonnale. Usun, et kõik on sellega nõus?” Veaks on siin retooriline küsimus. See ei saa järgneda valmis vastusele (vt “Propagandasõda” § 249), mis pealegi veel kujutab endast lamedat käibetõde. See on poos.

“Ideid on,” jätkab Kristen Michal kategooriliselt, aga siis kirjeldab tahavaatepeeglist avanevat pilti

“Ka ette näidata elluviiduid – avaliku teenistuse reform, noorte valimisõigus KOV valimistel sel sügisel, erastamise algatamine, nullbürokraatia, käima pandud Eesti ajaloo suurim tee-ehitus ─ Tallinn─Tartu maantee neljarealiseks ehitamine. Ja Pärnu ning Narva suund lauale (?). Koos Ülle Rajasaluga veetud (?) Tallinn–Helsingi tunnel. Koos Siim Kallasega tema silmatera (mitte Kaja) – Rail Balticu eest seismine. Eesti on vaba uue majanduse jaoks, harv erand Euroopas. Ka meie tehtud ja hoitud joon (?).” Siin on palju segast sõnastuses, aga sisuski. Kes teab, millise erastamise algatas Reformierakond Kristen Michali osalusel või isegi eestvedamisel? Ja taas libestab seda sousti stiilivääratus (“Siimu silmatera”).

Ainult et tahavaatepeeglist ei peaks paistma enam mitte “ideed” (“laualepanek”, “vedamine”, “eest seismine”), vaid juba äratehtud asjad. Sealt peaksid vastu vaatama kindlad positiivsed saavutused. Mitte keegi ei tea ju, mida toob “noorte valimisõigus KOV valimistel sel sügisel” ja kas sellest Eestile ka tulu tõuseb.

“Ideid on ka tulevikuks,” lõpetab Michal, aga jätab need nimetamata. Kas nood tulevikuideed olidki “viis ja siis seitse punkti”, mida ette lugemast takistas kõva “helin” tema rinnas? Nali naljaks ─ kuulajad said petta, ühtki ideed nad teada ei saanud. Ehkki just neid oodanuks opositsioonierakonna esimeheks pürgijalt.

Ideede asemel käidi “lauale” “kolm suurt probleemi, kolm kümnendi väljakutset – julgeolek, heaolu, solidaarsus”. Kas need probleemid on mingi avastus? Kes neid poleks teadnud? Ja mis puutub kümnendisse, siis suurem osa käesolevast kümnendist on juba möödas. Ning see on möödunud Reformierakonna, s.h Kristen Michali valitsuse all. Miks need probleemid on siis ikka veel “väljakutsed”? Miks neid pole lahendatud? “Meie, Reformierakonna ülesanne on pakkuda lahendused, kuidas nende kolmele suurele probleemile vastu astuda.” Hiljaks olete jäänud, kullakesed, hilja ärkate! Lahendusi olnuks vaja siis, kui te riigitüüri hoidsite.

Eks saanud saalis istuvad reformierakondlasedki aru, millist mulli ajab nende esimehekandidaat. Kuidas pärast kõike kuuldut veel uskuda tema kinnitust: “Mul on plaan, kuidas Reformierakonda tugeva, liberaalse poliitilise jõuna nii sel sügisel kohalikke kui 2019. aasta parlamendi valimisi võitma viia. Mul on ideed ja oskus neid teostada.” See kõlab nagu Ida-Viru rahvalaul: “Tantsida mina tahaksin, / võidelda mina võiksin…” ─ “Sellest on mul mitu pikka loetelu, mida tahan teha, et Eesti saaks parem. Et Reformierakond saaks parem.” No ütle siis ometi! Hic Rhodus, hic salta! Milles seisneks Reformierakonna “alati uuenev plaan” Michali juhtimisel?

Süüdistuskõne

Edasine on kuni lõpuni välja süüdistuskõne: “Miks siiski ei saanud tegelikult olulisest (millest-millest? ─ L.P.) erakonnas peateema? Sest kampaania tehti räpaseks.”

Michal konkretiseerib: “Räägime räpasusest. Kilekott, kampsun. Ehk on mingeid nimetusi veel? Kas keegi arvab, et uurimine puudutas minu eraasju? Ei. Uuriti erakonna jaoks ja nimel asjaajamist. Kas reegleid rikuti? Reeglid olid tollal teised ja reegleid järgiti. Pool aastat uuriti. Iga päev kirjutati. 60 inimest andis tunnistusi. Hannogi, kelle kampaaniameeskond seda teemat oma peateemaks seab, nende hulgas. 82 pangasaladust avati. Asi lõpetati, sest reegleid ei rikutud.”

Huvitav kaasus. Michal kaitseb end süüdistuste eest, aga ei suuda luua taktikalist selgust. Siin on läbisegi klassikalised kaitsetaktikad: alustuseks relatio criminis (süü veeretus ka teistele: uuriti meie ühist, erakonna asja, mitte minu eraasja) pluss necessitudo (ametijärgne eneseohverdus erakonna nimel).

Nende mõlema abil õigustatakse kohtupraktikas ju tõepoolest asetleidnud süütegu.

Kokku tuleb mingi juriidilis-emotsionaalne koogelmoogel: “Vastutus selle eest, milles meil süüd ei olnud ka võetud. Mina võtsin. Ei pugenud peitu, ei ajanud segast. Olin oma nime ja näoga.” Lõpetuseks aga jõuab Michal positsioonile pars absoluta, mis seisneb süüteo kui sellise eituses: “Reegleid ei rikutud.”

Jutt käib toonastest reeglitest. “Tänaseks on õigusruum muutunud,” nendib Michal. Sama juttu ajas viimati ka “Keskerakonna uus aju” Raimond Kaljulaid, kui prokuratuur teda süüdistas “omastamisele kaasaaitamises tema poolt osutatud teenuste kaudu, mida rahastati linna eelarvest”. Kaljulaid ütles: “Kuid 2013. aastal oli teine kontekst ning asja õiguspärasuse hindamine ei olnud minu kohustus. Nii Tallinna linn kui ka erinevad ministeeriumid ja riigiasutused, teised omavalitsused tellisid poliitikute piltidega reklaammaterjale, postitusi, trükiseid, videoid jne. Seega ei olnud alust eeldada, et selline tegevus on seadusevastane… 2013. aastal ei olnud ühtegi seadust või määrust, millest oleks saanud reklaami valmistajana lähtuda.”

Sellest hoolimata pidi Kaljulaid tasuma riigi tuludesse 1000 eurot ja hüvitama kurikuulsa semiootika-“ekspertiisi” kulud summas 800 eurot. Nii et tegu leidis aset ühes õigusruumis, aga karistus hoopis teises. Kas nüüd saaks samadel alustel, muutunud õigusruumis, karistada ka Kristen Michalit ja Reformierakonda? Kas oli temast tark oma kõnes seda õrna teemat üldse puudutada? Ise veel juurat õppinud! (“Praegu on minu magistriks Reformierakonna peasekretär Kristen Michal,” uhkustas akadeemia Nord rektor Rein Müllerson aastal 2010.)

Märter Michal

Kristen Michali kõne sisuks ei kujunenud mitte ideed ja väärtused, nagu ta lubas, vaid eneseõigustus ja süüdistused. Kumbki ei mõju soodsalt. Kui kilekotiafääri polnud, siis ei saa selle pealt teenida ka märtrikrooni.

Aga märterlust noolib ta oma kõnes mujalgi: “Ahjaa – ma olen olnud peasekretär. Ma olen olnud plakatikleepija. Ma olen pärit Tallinnast. Ma olen teinud kõiki töid, mida on vaja teha. Mind on Reformierakonna kampaaniat tehes visatud välja uksest. Sõna otseses mõttes.” Vaeseke! Erakonna peasekretär ja võimalik tulevane esimees, keda sõna otseses mõttes uksest välja visatakse… Oli siis nüüd vaja seda piinlikku seika meenutada!

Lisaks veel alatasa suhu tikkuv mikrofon, mis lisas etteastele kohatut, äpulikku koomikat… No küsinud endale uus!

“Meil on võimalik täna valikut tehes näidata, mida me arvame ─ kas räpane kampaania on see, mida erakond vajas või mitte. Valik on väga selge.” Noh, taevas oli selgus muidugi käes juba enne, kui Michal kõnepulti läks. Aga kes säärase käpardliku kõne küll kokku kirjutas? Imagoloogiliselt ei tule niisuguse teksti autorikujund esitajale küll kasuks. Jääb külge ja hakkab varjundama tema poliitilist tulevikku. Milline diletantlus, milline ebaprofessionaalsus!

Sõnad, sõnad, sõnad…

Analüüsisin, milliseid sõnu kasutas Michal kõige sagedamini. Ilmselt salvestuvad just need kuulaja mällu märksõnadena, mille ümber jutt tiirleb.

Sagedasimaks täistähenduslikuks sõnaks osutus mina/ma (50) kui sellega liita verbivorm olen (23), siis ongi kõne dominant käes: räägitakse eeskätt iseendast.

Selles valguses oraator valetab: “Mulle on erakond armsam kui minu oma ambitsioonid.”

Rühmitasin sageduse alusel sõnad, mida tuli ette rohkem kui kaks korda (73…10; 9…5; 4…3). Nimisõnad ning omadussõnad on esitatud nimetava käände ainsuses, väljaarvatud juhud, kui nimisõna oli kasutatud ülekaalukalt mitmuses; tegusõnad taandatud ma-tegevusnimele. Reastasin nad alanevas sageduse järjekorras ja murdsin värssideks, lähtudes Kristen Michali kõne paatosest: “Kui mina hakkan laulemaie, jääb siis küla kuulama!”

73…10:
mina olema
ja on see meie

et ei tegema kui erakond kampaania
saama ka

Reformierakond mitte Eesti oma valik

tema kas kõik siis kes aasta rääkima tulevik
pole inimene

9..5:
räpane ütlema täna

tegelikult pidama meeskond vastu
uus tulema teadma
tahtma parem
kirjutama Hanno Pevkur

väärtus töö
sest mees

kuidas kuid ideed
eest asi võitlema
võit valimised

vale vaid teine plaan
peateema nad nagu minema kõne

esimees astuma
arvama alati

4…3:

üle üks sõnum selline selge
reeglid pärast näitama
miks midagi kunagi keegi jaoks enam

aga ükskõik
välja väga võitma
vahel vaba uskuma
uhke teie Tallinn
siiski seisma päev
probleem peasekretär

peale palju
ometi oluline nägema
ning mõte muu

metsavaras küsima
koos kolm kiri
kindel jääma juht
iga hoidma ebaõiglus
avatud avalik ausus andma ajal

Kõlavad nagu Lao-zi või Konfutsiuse salmid Linnart Mälli tõlkes. Mingi mõtte võib neist välja lugeda küll.

Lõpetuseks

Kes koostas nõnda hirmsa kõne? Kõige ilmsemalt Michal ise. Mis toob meelde Eri Klasi jutu, kui kohtusime temaga hambaarsti uksel. Ta pidanud veel nõukogude ajal minema välismaal ametis olles hammast parandama. Arst kiiganud talle suhu ning öelnud: “Kuulge, ärge tulevikus enam ise oma hambaid püüdke parandada, minge ikka dentisti juurde!”