Linnakodanike seas liigub ringi müstiline vaim. Kõik teavad, et ta on olemas. Põlistartlased on saanud tunda tema puudutust, aga mitte keegi ei ole teda mitte kunagi oma silmaga näinud.

Selles omapärases linnas elavad ja on elanud vana onu Eskimo (olgu jäätis talle kerge!), tädi Kikerikii, aktiivne linnakodanik Muna ja lahke kordnik Kohv. Vanemuise koridorides tuiab Vana Hirmsa vaim. Siin toimetab mitmeid tuntud ametimehi. Tartus on Klaasist linnapea ning vee- ja kanalisatsiooni eest vastutab Kapp. Tartu Ülikooli majandusteaduskonna koridorides lendab ringi akadeemik Varblane. Ja mõelge, mis tahate – volikogu esimees on meil Must.

Siin elas kunstikoguja Matti ehk luule-etleja Matti Mogući. Siin elab ajaloolane Hillar, keda hääle järgi tunneb terve Eesti, aga nägupidi peamiselt tartlased. Tartus elas kunagi legendaare bluusivend Mülleri Sass. Ja tänase päevani liigub lihtrahva seas ringi vürst Volkonski.

Aga mille järgi siis vaimust puudutatud tartlane ära tunda?

Tartlane on konservatiiv

Kuigi Tartu on juba paarkümmend aastat olnud liberaalse maailmavaate kants, pelgab tartlane suuri muutusi. Olgu see uus hoone või mõni elukorralduslikku laadi asi. Kaubamaja, Plasku, tselluloositehas, uus bussiliinivõrk, rattaringlus – tänan, ei! Mis sest, et ratsionaalselt mõeldes tuleksid muutused linnale igati kasuks, ei taha tartlane neist midagi kuulda. Esialgu.

Tartlaseks olemine ja traditsioonid on tähtsam kui raha. Ei saa ju olla, hüüatate. Olete konservatiivid, aga linna valite juhtima liberaalid. Ja teil on ju kõik need head mõtted ning teod. Saab küll, ütlen põlise tartlasena. Järgmises alapunktis põhjendan.

Tartlane kiirustab aeglaselt

Kui anda aega, siis tartlane harjub vaikselt mõttega millestki uuest. Olgu selleks Kaubamaja, Plasku, rattaringlus või uus bussiliinivõrk. Täitsa hästi kukkus välja, nendime ühel heal päeval. Ja kui hea, et me ei kiirustanud. See uus asi sai kohe palju parem. Küll me, tartlased, oleme ikka nutikad ja uuendusmeelsed, sedastame õnnelikult.

Tartlane on naljahammas

“Kes peeretas,” küsib üks tartlane teiselt. “Uus poiss,” vastab see silmagi pilgutamata. Kõik tartlased naeravad.

Kõik, mis Tartus uus, saab sõbraliku tögamise osaliseks. Kui linnapilti ilmus Lotmani mälestusmärk, hakati seda narrima Toru-Jüriks. Emajõe Ärikeskust kutsutakse Plaskuks ja Tartu Kaubamaja Tallinna Ülikooliks. Sõbralik aasimine pole tartlastele midagi uut. Poole sajandi eest nimetati Vanemuise teatri suurt maja külmhooneks. Sõpruse silda kutsuti Preimanni purdeks. Ja kaheksakümnendate teisel poolel oli Ülikooli tänaval Poola koridor. Kitsas vahekäik poolakate restaureerimisfirma Budimex ehitusplatsi ja Marksu maja vahel. Mis imeloom see Marksu maja on, küsite. Võtke nädalalõpul pudel head õlut ja uurige välja. A. Le Coq’i muidugi, nagu tartlased teevad.

Tartlane joob A. Le Coq’i

“Tartu Rock! Tartu Rock!” skandeerisid tuhanded tartlased, suud Saku Rockist õllevahused, oma kodulinna kossumeeskonna nime. Peale edukat või edutut mängu mindi pubidesse, et emotsioonid jaheda õllega maha jahutada. Kas üks Saku Rock, küsisid baarmenid. Ei, mitte mingil juhul, vastas tüüpiline tartlane, ma joon ainult A. Le Coq’i õlut. Põline tartlane hindab omamaist kesvamärjukest.

Tartlane ei taha elada Madruse tänaval

“Tee mind pootsmaniks,” pöördus üks piraadilaeva madrustest Taaniel Tina poole. Meie tahame ka pootsmaniks, otsustasid Madruse tänava elanikud kokkukutsutud kärajatel.

Kuidas saab keegi üldse sellise asja peale tulla, et panna terve tänava jagu tartlasi elama Madruse tänavale. Eriti tarkust toitval Tartumaal. Ülikoolilinnas! Mida mõtlevad meist Tüürimehe ja Pootsmani tänava inimesed. Rääkimata Kapteni omadest, pöörduti avalikkuse poole. Tänavanimi peaks olema Kapteni, Reederi või siis vähemalt Tüürimehe!

On ilmselge, et tartlased on uhke rahvas.

Tartlane on uhke oma päritolu ja linna üle

Põlise tartlase silmad säravad kui Luunja kasvuhoonete tuled, kui ta räägib oma kodulinnast. Ta on uhke, et siin on Ülikool. Et siin on traditsioonid ja A. Le Coq. Too on ikka igavesti vägev värk, et meil on kaasav eelarve, rattaringlus ja kõik need head mõtted, kiidab põline tartlane oma linna.

Põline tartlane ütleb “too” , mitte “see”

Laiemalt võttes on too asjaolu iseloomulik Lõuna-Eestile tervikuna. Ometigi on too üks nüanss mitmete seas, mis kergendab põlise tartlase äratundmist.

Aga kui põline tartlane ükskord siit pealinna kolib, käib ta aeg-ajalt kodulinnas ja uurib, et kuidas teil siin, maal, ka läheb. Jutustab siis, kuidas neil seal linnas elu on. Aga “see” on tal ikkagi “too” ja see toob ta ühel heal päeval oma armsa kodulinna rüppe tagasi.

Eriti meeldib mulle üks Tartu Postimehes ilmunud loo pealkiri, mis võtab kokku tartlaseks olemise tuuma. “Tartlane kirub libedat tänavat, kuid kukub enamasti kodus.”