PULO disainiduo, mille hingeks on disainer-treial Liis Tippel ja disainer-freesija Katrin Girin, sündis neli aastat tagasi ja selle toodang valmib nende ja veel ühe abilise käte abil Liisi isa Nõmmel asuvas garaažis. PULO tooted sünnivad põranda- ja diivanitööstuses tekkivatest jääkidest, brändi loojatele on oluline nii puidu väärindamine lõpuni välja kui ka teadmine, et nende tootmises ei ole asjatut raiskamist.
Disainiduol ei ole tootedisaini alast haridust ega ka ettevõtluskogemust varasemast elust ette näidata: Liis oli PULO-eelses elus turundaja ja brändide looja, Katrini taustaks on kinnisvarahaldus ning samuti turundustöö. Vaatamata sellele on nad katse-eksitus meetodil arenenud ja mahte kasvatanud ning laiendanud tegevust ruumikujunduse valdkonda. Rääkisime kuhu nelja aasta tagune kannapööre naised tänaseks on viinud ja mis selles puidus nii inspireerivat ja kõike muud unustama panevat on.
Millest PULO disaini loomise idee alguse sai?
Meie ettevõtmise saamislugu on paljuski tuttav tänastele uutele äridele – see tekkis meie endi vajadustest ehk siis enda koju oli vaja ja tegime valmis.
Kuna valgustid on meie hinnangul kas hirmkallid või inetud, siis sündis ka otsus ise tegema hakata. Sisustuselemendid ja ehted oli puutööga – treimisega ja freesimisega seotud oskuste omandamise juures justkui loomulik jätk.
Mis tõukas oma igapäevast tööd tahaplaanile jätma ja ise treipingi taha astuma selle asemel, et lihtsalt disaineri rolli jääda? Mis selles puidus nii inspireerivat on?
Puidus on hing sees ja see naturaalne materjal on omaette trend just nüüd, mil meid ümbritseb nii palju tehnitsistlikku. Teisalt inspireerib meid taaskasutus. Kõik meie tooted valmivad põrandatootja Bolefloor tootmisjääkidest, mistap meile on oluline ka puidu väärindamine lõpuni välja. Meid köidab teadmine, et meie tootmises ei ole asjatut raiskamist.
Stiililiselt inspireerume 70-80-ndate lihtsast joonest, oleme ise selle aja lapsed. Näiteks on valgusti Moonika sündinud toonase Estoplasti minimalismi eeskujul.
Kas olite varem puutööd teinud või kust tuli julgus proovida tooteid oma kätega valmistama hakata?
Siin on süüdi meie enda vanemad, kes on meisse süstinud seda isetegemise vajadust, mis pakub meile rõõmu ja suurt rahulolu. Teades absoluutselt igat nüanssi ja minutit, mis toote valmistamisse investeerime, annab see just vastupidi suurema enesekindluse järgmise toote ideestamisel ja prototüüpimisel.
Kaalu isetegemise otsusesse on andnud ka varasem töökogemus. Nüüd, mil pulotame – teeme seda PULO asja – , saame oma peaga välja mõeldu otsast lõpuni ellu viia, selles tegevuses on suur loomise võlu sees – meie ise tegime.
Kas tunnete, et selline “tootmisvõimsus” on piisav või firma kasvades ise enam päris kõike hallata ei jaksa?
Meie ettevõtmine on ajapikku kenasti kasvanud, mistõttu oleme endale ühe käepaari appi võtnud. Oma põhimõtetest me aga loobunud ei ole – treial, kes meid aitab, toodab samu käsitöö võtteid kasutades ja endiselt puitu väärindades. Selle muudatuse tingis nii mahtude kasv kui ka meie tegutsemine uues ruumikujunduse valdkonnas.
Mis teie jaoks tootedisainis kõige suuremaks väljakutseks kujunes?
Meie jaoks on olulisim sulatada kokku toote funktsionaalsus ja nägusus. Seda ei saa kuidagi ebameeldivaks väljakutseks nimetada, see ongi see, mida me teeme.
Leiame, et disain on oma loomult mistahes ülesande rahuldamine esteetilisel viisil. Tol samal põhjusel ei istu me toodete disainimiseks laua taha vaid läheme töökotta – enamik meie toodetest sünnib prototüüpimise käigus. Meeldivaks väljakutseks on uute võimaluste otsingud, kuidas lisada igale tootele uudseid nüansse ja üllatuslikkust.
Mida olete pidanud kõige rohkem juurde õppima? Kuidas on õnnestunud leida tasakaal ärijuhtimise ja loomingulise töö vahel?
Tõepoolest ei ole meil tootedisaini haridust ega ka ettevõtluskogemust varasemast elust ette näidata.
Oleme arenenud katse-eksitus meetodil ja see on olnud paganama põnev teekond.
Lähtume taaskord iseendist – kuidas sooviksime, et meile toodet või teenust turundataks, müüdaks või projekte hallataks. See suhtumine on hea lakmuspaber, millest tekib mõistmine kas liigume õiges suunas. Liiatigi võib meid ka parajateks perfektsionistideks lugeda. Seelaadsest põhjalikkusest tulenevalt on meie areng mõõdetav tibusammude, mitte tiigrihüpetega ja meile meeldib just nii.
Rutakatest otsustest tulenevad võimalike vigade ja möödalaskmiste oht on meil minimeeritud. Kindlasti on ettevõtluses ka n-ö kuiva tööd, mida otsejoones ja rõõmuga tegema ei torma. Oleme suurte tootjatega võrreldes siiski mikroettevõtjad ja saame iga kliendi soovide ja vajaduste sisse süübida – see on suur privileeg, mis hoiab ära nn ülejala tegemise. Usume, et meie kliendid tunnevad personaalsest lähenemisest rõõmu ja tuge.
Olete tegevad ka ehtedisaineritena. Kuidas jõudsite ruumide “ehtimisest” inimeste ehtimiseni?
Kuna meie endi tootmises tekib veel omakorda jääkprodukti ning meile on oluline keskkonda hoidev ellusuhtumine, siis on ääretult loogiline, et kasutame ära oma puutöö väikseimadki jäägid.
Ehete loomiseni jõudsime muidugi ka esiti enda ehtimisvajaduse kaudu, kuid avastasime peagi, et meie stiil meeldib paljudele moodsatele naistele. Nii sündiski ehete – kõrvarõngaste ja kaelaehete esimene kollektsioon umbes aasta tagasi.
Meie kõrvarõngad on kordumatud. Me ei kasuta šabloone, iga kõrvaehte paar on omaeette looming. Sarnane on nende modernne joon ja nurgelisus, kuid täpipealt samasuguseid meie kollektsioonist ei lea.
Ehted teeme kas Euroopa tammest, saarest, pähkipuust või okumeest ehk Aarfika männist. Okumee on tänaseks looduskaitse all, kuid meie varud on säilinud 1980-ndatest, mil Nõukogude Eestis kasutati seda küttepuiduna.
Me tunneme suur tänulikkust, et oleme saanud oma valdusesse sellise väärispuidu, tänapäeva naised saavad sellest hoopis teisel moel rõõmu tunda.
Kui suur osakaal on seeriatootmisel ja kui paljud PULO esemed valmivad jätkuvalt algusest lõpuni käsitsi?
Meie praeguses tootevalikus on kõik valgustid n-ö seeriatooted, mis aga valmivad eranditult algusest lõpuni käsitsi. Sisustustoodetete kategooriast vaasid ja moetoodetest kõrvaehted, käevõrud on aga jätkuvalt eritöö, kus iga toode on oma nägu ja mõõtu. Valmistame neid oma tootmisjääkidest ja just toosama jääk tingib, millise kuju ja vormi vastav ese või ehe võtab. Nüüdseks on meie moetoodete valikut on saabunud rikastama ka uudne materjal, milleks on diivanitööstuses tekkiv naturaalse naha jääk.
Leiutame ja areneme, meile pakub pinget jääkproduktide väärindamine, neile uue funktsiooni andmine.
Kui palju olete valmistanud prototüüpe aastate jooksul ja palju neist tegelikult tootmisesse on läinud/jäänud?
Tuleb tõdeda, et vaid üksikuid toote ideed on jäänud protoüübi tasandile. Tänavuse Disainiöö raames on Tõnis Vellamaa ja Monika Järgi stuudios garaažimüük, kuhu ka mõningad meie protod sümboolsete hindadega müüki jõuavad. Aga jah, peaasjalikult tegusteme põhimõttel – meil või konkreetsel kliendil tekib vajadus konkreetse toote järele ja me teeme selle valmis.
Olete tootedisainist jõudnud lühikese ajaga ka ruumide kujundamiseni.
Tootedisaini ja tootmise kõrvale tekkis see justkui loomuliku jätkuna tekkinud ruumikujunduse teenus. Ei täi ennast akadeemiliselt sisearhitektiks nimetada – oleme ju selleski valdkonnas iseõppijad. Küll aga on suur rõõm tõdeda, et teenus on välja kasvanud ja arendatud klientide kontreetsetest tellimusest. Me ei ole seda laiast ruuporist hõiganud, aga nõudlus on turul olemas ja meie jaoks on see uus positiivset pinget ja põnevust pakkuv valdkond. Alustasime ruumikujunduse, valgusprojektide ja erimööbli joonistamisega aktiivselt selle aasta jaanuarist ja oleme kaheksa kuu vältel käe valgeks saanud juba üheteistkümnel objektil.
Milline on olnud seni kõige meeldejäävam interjöör, mille loomisele olete kaasa aidanud?
Tõenäoliselt on kõige huvitavam paik, kust meie tooteid leiab, üks ülekuulamisruum, aga kauneimad on siiski kodud, kuhu oleme kogu valguslahenduse teinud.
Kus tahaksite olla ja mida teha kümne aasta pärast?
Kuna meie ettevõte ei ole loodud käibe, kasumi, tiraaži või optsioonide müügi eesmärgil, siis oleme PULO disainiga kümne aasta pärast täpselt “õigel teel”. Meie ettevõtmist sütitab loomisrõõm, prototüüpimine ja uute toodete väljatöötamine, mille kütteks on oskus säilitada kirge ja värskust.
Ilmselgelt ei suhtu me ettevõtluse arendamisesse kerglusega, aga mängulisuse ja loomingulisusega kindlasti. Kas jätkame kogu tootmisega ise või ostame järk-järgult tiražeerimist sisse; kas jätkame ponnistusi välisturgudele sisenemiseks või loobume sellest juba aasta, kahe pärast – see ei ole niivõrd oluline. Oluline on teha südamest ja kirglikult. “Doing things take time, spend it on things you love.” (P. Salumaa)
Silvia Pärmann
Silvia Pärmann on Edasi kaasautor, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (276)
