Arvestades, et meie, eestlased, oleme üks usk(u)matumaid rahvusi maailmas, oleks vist õigem küsida – millesse me ei usu? Aga kuna see nimekiri saaks jällegi lõputult pikk, püüan süveneda sellesse, millesse me tõesti usume. Sest tõeline uskumine on ju suuresti meie olemise ja olemuse sisu.
Vaidlused usu ümber on muidugi alati kirglikud, äärmuslikel juhtudel lähevad ususõdadeni välja, meie aga sõdime ikka peamiselt sõnasõdades. Viimastel aegadel on usuküsimus tõusnud Eestis pinnale sama tuliselt kui pagulas- ja homoõiguste teema. Ütle veel, et eestlane pole kirglik rahvas! Vägagi kirglik, kui haavatakse tema õiglus- ja tõetunnet.