Oma Gruusia jutustuse esimeses loos rääkisin peamiselt elust linnas, nüüd on aeg Tbilisist välja sõita. Tõeline Gruusia algab peale pealinna piiri. Samas, kes ütleb, mis see tõeline siis üldse on? Minu jaoks see Gruusia, mille pärast ma sinna tagasi tahan minna. Palju jäi ju veel avastamata.
Eks ta pisut ole nii igas riigis, aga seal tunnetasin linna ja maaelu kontrasti eriti tugevalt. Kui kolmandik rahvast on kogunenud pealinna ja nendega koos ka suurem osa rikkusest, siis seda tugevamalt paistab välja heaolu taseme erinevus riigi erinevates osades.
Kui linnas on palju pealiskaudsust, mulje avaldamist, staatuse esitlemist, siis maal on elu päris – inimesed oma lihtsakoelisuses imelise looduse keskel. Sedagi leiab järjest vähem ja samm haaval tungib kapitalism ka kõige kaugemate mägikülade soppidesse ning kohati pole inimlollusel piire. Aga see on hoopis teine lugu, ma ju tegelikult tahtsin kirjutada sellest, miks linnast väljas äge on.
Esiteks on sõit kuhu iganes alati seiklus.
Lehmad on karjadena teel, teeääred on lammastest tulvil. Serpentiinides sõit on kohati talumatult õudne, aga samas nii ilus, et sa nii väga tahad ületada oma hirme ja vaadata lahtisest autoaknast üle kaljuserva alla, kus kohiseb kärestikuline jõgi.
Talumehed müüvad teeäärtes oma aia parimaid saadusi, päris kraami, mis kasvatatud ja valmistatud põlvest põlve edasi antud traditsioonide kohaselt. Nõukogudeaegset nostalgiat viskab ka sekka – olgu siis selleks teedel vuravad Žigulid või kollased kaljatünnid sildiga KBAC või külapoe ees tamkat taguvad papid.
Igas pisemas teeäärses putkas või bensiinijaamas saad osta värskelt küpsetatud Lobianit (ubadega täidetud nisujahupirukas), Khatsapurit ja kõikvõimalikke muid pirukaid. See on erakordselt ebatervislik. Rasv voolab suunurgast alla, aga see patt on vastupandamatult hea.
Seiklust tuleb ette ka omaenda ignorantsusest. Kord otsustasin sõita mägedesse Onisse, Racha piirkonda. Vanemad olid külas, tahtsin neile lummavat loodust näidata. Enne starti kalkuleerisin sõidule kuluvat aega Google kaartide abil. Internetiajastu automatiseerituse orjana oli osa minu ajust end loomulikult välja lülitanud. Ärkamine toimus sel hetkel, kui peale paari tunnist sõitu sai tee otsa – ees olid keelumärgid, laskeavadega ja kamuflaažiga kaetud värav. Olime jõudnud okupeeritud Lõuna-Osseetia piirile.
Tõepoolest, see oli kõige otsem tee Tbilisist Onisse, lihtsalt sellise väikese valearvestusega, et ajaloolistel põhjustel ei pääse sealt läbi. Google kaardid aga ajalugu ei tunne. Vaatasin uuesti kaarti ja sain aru, et plaanitud sihtpunkti jõudmiseks kulub tegelikult viis tundi planeeritust rohkem, aga hakkas juba hämarduma. Nii jäigi Onisse minemata ja vurasime lähemal asuvasse Borjomisse, järgmisel päeval hoopis teises suunas edasi, läbi Akhaltsikhe Vardziasse. Sinna soovitan soojalt minna.
Kuninganna Tamari aegne kaljukoobaste linn on midagi erakordset.
Päris mitmel korral sai sõidetud mööda Gruusia sõjateed, see on maantee, mis ühendab Tbilisit ja Valdikavkazi Venemaal. Tee ehitati juba 18. sajandil ning see on mänginud olulist rolli nii sõdades kui majandusarengus. Täna liigub transiit Armeeniast Venemaale sealt kaudu ning teeääred on kilomeetrite kaupa kaubaveokeid täis. Ainuüksi selle tee läbimine on vaadete mõttes elamus omaette ja seda kindlasti mitte transiitveokite tõttu.
Tee peale jääb ka eestlastele tuntud Gudauri mägisuusakeskus, aga tõeline ilu algab alles peale seda. Autotee kõrgeim punkt on 2379 m peal. Tark oleks Gruusia poolel tee lõppu jõudes Stepandsmindas pikem peatus teha ning sealsetes mägedes ringi mütata, see on seljakotimatkajate ja mägironijate paradiis.
Kohtades, kus grusiinid ise armastavad vaba aega veeta, on paraku väga lärmakas.
Seetõttu soovitan vältida kõiki populaarseid linna lähedasi järvi ja mereäärseid puhkepaiku, nagu näiteks Batumi. Viimases tasuks ikka ära käia, sel kohal on arhitektuurilises kakofoonias kindlasti oma võlu, aga kui satud sinna suvepuhkuste tippajal, tahad ruttu jooksu panna, sest massid, müra ja talumatu kuumus on ühele põhjamaalasele liig mis liig. Sihtida tuleb mägesid, sõit on tihtipeale pikk ja väsitav, kuid sihtpunktid on reeglina sõiduvaeva väärt.
Kazbeki mägi on selline huvitav tegelane, mida võib lihtsalt vaadata. Pikutad ja vaatad, otsa ei peagi ronima (5047 m, kõrguselt Gruusia kolmas tipp).
Grusiini hing ja Gruusia tervis
Et võita grusiini usaldust tuleb sul soojenduseks läbi teha mitu suprat, kus tuleb heita nalja ka kõige tundlikematel teemadel ja naerda nii, et pisaraid pritsib; sinna otsa üks korralik pulmapidu, mille kestel visatakse sind tundmatus kohas vette ja nii sa leiadki end sadade silmapaaride ees Gruusia tantsu tantsimas ja sa pead sellest väärikalt välja tulema. Järgmisel päeval võta vastu kõik lahked pakkumised kanasupiks, filtreerimata õlleks ja khinkaliks ja täna südamest. Seejärel oled oma. Minul vähemasti nii läks.
Grusiin kannab pikka viha ja selle objektiks sattuda ei tahaks. Venelasi vihkavad nad kogu hingest, peale paari ringi koduveini sõnab tamada (toosti peremees) või keegi teine seltskonnast rusikaga rinda tagudes, et varem või hiljem võtame me oma maa tagasi „ühel päeval ma suudlen oma isa hauda Suhhumis”. Iroonilisena mõjub seejuures külaskäik Gorisse, kus Stalin oma sünnilinnas ikka au sees on ning tema kuritegudest rääkimine on teatud seltskondades tabu.
Muretsemisele nad liiga palju aega ei kuluta. Elu on nagu on ning vanem generatsioon ei usu, et see kuidagimoodi paremaks ka muutuks. Noorem põlvkond on töökam ja iseteadlikum otsides võimalusi paremaks homseks.
Majandus on halvas seisus, töötus on suur, sisepagulaste elutingimused ebainimlikud, ebaefektiivsus karjuv. Selle ilmekas näide on näiteks gaasinäitude kogumine. Mul käis iga kuu ukse taga härra gaasifirmast näitu küsimas. Ta käis mõnikord nädala aja jooksul iga päev keset päeva ja jättis ukse taha kirja gruusia keeles, mida ma lugeda ei mõistnud. Kui lõpuks ära tõlkida lasin, siis selgus, et tuleb helistada numbrile x ja öelda näit või siis olla pakutud kellaajal kodus. Ja nii iga kuu.
Kui ma lõpuks oma kolleegidelt küsisin, et miks te ise oma näite ei teata, tuues näiteid meili teel info saatmisest, vastavas internetikeskkonnas sisestades või siis paberil maja koridoris olevasse postkasti edastades, sain suure naerupahvaku osaliseks: „Annika, this is Georgiaaaaaa! Keegi ei edastaks siis kunagi ühtegi näitu ja kuidas siis gaasifirma oma raha kätte saaks?” Hea küll, mis sa siis ikka kostad seepeale kui inimesed ise endale Kilplalat ehitavad.
Selle mõttega jõuangi loo lõppu. Gruusia tervis ei ole korras. Tegemist on ühiskonnaga, kus liiga kaua on õnge asemel ulatatud kala. See mentaalsus algab kodust ja läbib haridussüsteemi.
Gruusias peitub tohutu potentsiaal, inimestes on hingesuurust ja headust, aga kuskil sügaval on midagi korrast ära.
Seda mõistad siis kui põhjamaaliku korra ja e-riigi keskelt sinna elama lähed ja süvitsi riigikorralduse ja poliitikaga päevast päeva tegeled. Oportunism ja egotsentrism on riigi juhtivate peade filosoofia olnud pikalt ja selle ahela katkemiseks on vaja põhimõttelist muutust. Aga Gruusia on väsinud revolutsioonidest, inimesed tahavad rahu ja stabiilsust, tööd ja leiba. Nokk kinni, saba lahti.
Kallis Eesti muutus peale elu Gruusias jälle kallimaks ning miski minu sees tahab anda igale kodumaisele Eesti elu üle virisejale vastu näppe. Aga Gruusiasse lähen tagasi. Megrelia, Svaneetia ja Racha jäid läbi käimata.
Annika Arras on poliitilise kommunikatsiooni vallas töötanud aastast 2004, juhtides kuni 2015. a aprillini Reformierakonna valimiskampaaniaid. Oma valdkonna eksperdina on ta viimased aastad mööda Euroopat ringi rännanud ning erinevates riikides erakondi nõustanud. Nii on ta jõudnud oma kogemust jagada Armeenias, Gruusias, Moldovas, Ukrainas, Lätis, Leedus, Hollandis, Austrias, Saksamaal ja Norras. Hetkel on Annika tegev valitsus- ja korporatiivsuhete agentuuri Miltton Nordicspartneri ja tegevjuhina.
Annika Arras
Annika Arras on konsultatsiooniagentuuri Miltton kaasasutaja ja tegevjuht. Annika vastutada on äriarendus ja meeskonna juhtimine, aga ka vastutustundliku ettevõtluse suund, mille arengule Eestis ta kaasa aidata soovib. Sellest huvist lähtuvalt kirjutab ta praegu oma magistritööd, uurides ettevõtete vastutustundliku äritegevuse mõju ekspordi- ja investorsuhetele. Loe artikleid (7)
