Olen hakanud aru saama, et ma vist ei peagi siin silmas sallivust. Pigem kasutaksin “tunnistamise” sõna. Ma ei pea ilmtingimata endale võõrast vaate- või käitumisviisi sallima, ent ma võiksin seda tunnistada, tunnistada tõsiasja, et on olemas keegi, kes tekitab minus võõristust või ebamugavust. Milleks teha selliselt vahet sallimisel ja tunnistamisel? Sest ma ei pea tunnistama kellegi maailmavaadet, ent mul oleks igati mõistlik tunnistada sellist maailmavaadet kandva inimese eksistentsi — tema viibimist minuga samas vaimses ruumis. Mul oleks parem leppida, et me oleme ühes asjas absoluutselt võrdväärsed: oma samaaegses ja samaruumilises erinevuses. Minu arust on see eriti oluline Eesti-suguses väikeses ühiskonnas, kus igaüks on justkui arvel. Oleks imelik unistada rahva püsimisest ja tema kultuuri säilimisest, arvates sellest osa inimesi välja, liigitades osa inimesi sellele kultuurile võõraks või ohtlikuks. Vastandumine ei pea tähendama ilmtingimata väljaarvamist, nii nagu tunnistamine ei tähenda automaatselt tunnustamist. Tunnistamine on aktsepteerimise “jahedam” väljendus, ei muud. Püüangi siin pisut erinevuste harjutamist, teistsuguse tunnistamist kirjeldada.

On väga oluline, et ma räägin erinevuste harjutamisest ennekõike kui isiklikust igapäevasest tegevusest, mitte niivõrd üldisest elujuhisest. Osalt on see seotud üha süveneva vastumeelsusega hakata rääkima ühiskondlikes asjades kellegi teise (rahva!) nimel, osalt aga tõesti mingi sügavama ontoloogilise veendumuse tõttu. Mulle tundub nimelt, et ainus asi, mis inimesi ühendab, on nende erinevus. Erinevus on ainus inimlik üldisus. Elu on hämmastavalt kompleksne, elu pole osutunud edukaks mitte liigivaesuse, vaid vastupidi — liigirikkuse tõttu. Igaüks on kordumatu, keegi meist ei kordu kelleski teises, igast vaatepunktist elule võib leida midagi, mida ei leia ühestki teisest vaatepunktist. Kordumatus on ainus korduvus. Vaadakem kas või Eesti ühiskonda. Seda ei suuda ühendada ükski lugu, ükski üldkehtivusele pretendeeriv kujutlus: ei kristlus ega ateism, ei rahvuslus ega kosmopoliitsus, ei vasakpoolsus, tsentrism ega parempoolsus.

Ainus tõsiselt võetav üldisem identiteet on minu meelest identsuse puudumine. Kui tunnistada erinevus üldiseks, tähendab ja eeldab see põhimõtteliselt iga üksiku elu samaväärsust. Minu relativism selles küsimuses kaldub sedavõrd äärmusse, et ma tunnistan rahumeeli kõiki neid, kes on täiesti veendunud, et just nende isiklik usk sobib või suisa peab olema üldine elureegel. Üldisusetaotlus on lihtsalt üks erinevuse ilmnemisviise, muidu eksisteeriks üksainus üldkehtivuse nägemus.

Minusugustele relativistidele saabki kohe ette heita, et kuidas aktsepteerida neid, kes sind ei aktsepteeri.

Alustaksin vastuse otsimist uuesti sellest, et inimene on kordumatu. Aga kordumatus väljendub kahes mõttes: inimene ei kordu mitte ainult kelleski teises, vaid ta ei kordu ka üldises mõttes, iseendana. Igaühe elu on ainulaadne ja ühekordne ning seetõttu a priori väärtuslik. Kui ihaldada teistsugususe kaotamist, ühiskonna puhastamist erinevustest, võib erinevuste üldkehtivuse tõttu sattuda ühel hetkel löögi alla igaüks.

Teistsugusust maha suruvas õhkkonnas pole keegi kaitstud, tavaliselt ei ole sellistes olukordades pääsenud maksvusele mitte kõige parem idee, vaid kõige tugevam tahe. Aga nagu me ajaloost teame, on ka kõige tugevamad tahted pidanud elama pidevas hirmus ning surnud värisevate käte ja reetliku põiega, mille vastu näilik ühiskondlik üksmeel — sageli lihtsalt maskeerunud hirm, allasurutud raev — sugugi ei aidanud. Kes ründab, kogeb kõikjal rünnakuid, olgu need siis pärit reaalsusest või kujutlusest. See on kurnav, ähvardavaid varje tulvil eluviis. Kuigi uskumist erinevuste kaotamisse ei maksa samuti alla suruda, tasub erinevuste allasurumisest unistavat inimest suunata mõtlema, et allasurumisele rajatud ühiskondades on lõhe ideaalide ja reaalsuse vahel sageli rebenenud ületamatuks.

See ületamatus võib tuleneda asjaolust, et erinevuste vastu võitlemine tähendab võitlust eksistentsi enese vastu. Inimkonna fülogenees on osutunud edukaks ainult seetõttu, et iga üksik ontogenees peidab endas suurt potentsiaali, ainukordset pärilikkusaine ja keskkonna vahelise mõju sümbioosi. Miks püüda seda potentsiaali lämmatada, tasalülitada? Oma vaatest erineva vaate kritiseerimine toetub sageli vastuolule: teistsugustelt eeldatakse mõistmist, mida ise ei peeta neile tarvilikuks jagada. Sedasi saab heita teistele ette käitumist, mida ise praktiseeritakse — näiteks rünnates endast erinevaid väitega, et minu enda iseolemist rünnatakse.

Äkki ongi küsimus selles, et me ei suuda võtta teisi inimesi sama tõsiselt kui iseennast, olgugi et just tõsiselt võtmine on põhiline, mida me teistelt enda suhtes nõuame.

Sedasi libastuvad tihti isegi tippharitlased, eeldades, et nende vaimse üleolekuga kaasneb imetlus neilt, kelle suhtes üleolekut näidatakse. Niisiis on inimeseks olemise korraga lihtsaim ja keerulisim ülesanne selline: kuidas suhtuda teistesse sama tõsiselt kui iseendasse? Ilma mingi hinnaalanduseta, ilma väiksemagi pisenduseta. Äkki pole vaja eeldada, et teise tõsiseltvõetavust tunnistades loovutatakse midagi iseendast? Kordan, et see ei tähenda võõristavalt mõjuva teadvuse sallimist, vaid selget arusaama: pagan võtaks, ta eksisteerib, siin ja praegu — täpselt samamoodi nagu minagi, samamoodi lootes, peljates, ihates, kuigi tema lootused, hirmud ja ihad võivad väljenduda minu omadest sootuks erinevalt — ja minu vaateviisi järgi mitte kõige tõsisemalt võetaval moel. See tõdemus omakorda ei tähenda vastandumisest loobumist, pigem mõistmist, et miski, mis tundub mulle sügavalt võõras, tuleb omakorda kusagilt sügavalt; kuskilt, kus minu enda usk paistab uskumatu. Kas on tõesti mõistlik eeldada, et meie vastaseid eristab meist ennekõike siseelu puudumine?

Erinevuste harjutamine võimaldab seada ümber ühiskondlikes aruteludes jõustunud põhjuse ja tagajärje suhteid. Kui vaadata viimaste aastate vihakõne-teemalisi arutelusid, võib märgata, kuidas tülide osapooled käsitlevad alatihti oma inetuid ütlemisi vastaspoole inetute ütlemiste tagajärjena. “Ah et tema võib sõimata ja mina ei tohi!” Ometi pole ükski inetu ütlemine pelk tagajärg, vaid kas lisandus või suisa põhjus. Esiteks ei tee keegi enam kindlaks, kuidas isiklike rünnakute räpane lumepall kunagi veerema lükati, alati leitakse vastaspoolelt keegi, kes ütles varem, mäetipp aga mähkub mineviku pimedusse. Siin on tegu vana poliittehnoloogilise nõksuga — õigusta oma väärtegusid teiste tehtud samalaadsete väärtegudega —, otsekui oleks halvale halva lisamises midagi õilistavat. Meis võiks tekitada ärevust asjaolu, et parteipoliitilised mõttemustrid on imbunud laiemasse ühiskondlikku läbikäimisse. Teiseks: igast värskeimast inetust ütlemisest saab paratamatult järgmiste ütlemiste põhjus.

Vihakõne on põhjuste surnud ring, kus vaenupooled laenavad üksteise kõnest, st vaenlased räägivad samas stiilis, teineteist kopeerides, nende erinevad hoiakud hajuvad sarnase keelekasutuse all.

Iga ütlemine põhjustab järgmisi ütlemisi. Tunnistan, et minu silmis on inetult kõnelev liberaal ja inetult kõnelev konservatiiv täiesti ühel pulgal. Mis vahet, milliselt positsioonilt inimesi alandatakse? Kas eksisteerib õilsamaid ja vähem õilsaid alandamise vorme? Pealegi sünnib alandamisakt sageli sellest, et alandaja tunneb ennast ise alandatuna, tunneb, et tema positsioon on ohus. Miks siis alanduse ja ohustatuse tunnet paljundada?

Kuna räägin ainult enda nimel, kuna jagan ja mõtestan ennekõike oma isiklikke kogemusi, siis ma ei saa — ja ei tahagi — öelda inetult kõnelevale liberaalile või samamoodi kõnelevale konservatiivile, et lõpetage. Ma saan vaid pakkuda midagi nende kõnelaadi kõrvale — mitte asemele! —, ma saan praktiseerida erinevust, et hoiduda seeläbi võõrana tunduva alandamisest.

Loomulikult saab sellist hoiakut kergesti kritiseerida, näiteks väites, et kõnelaad ei mängi ju olulist rolli, kui ideed on ühiskonnale ohtlikud, kui ideed ähvardavad ühiskondlikku stabiilsust. Jah, aga ma ei usu, et kui inimene, kelle võõristust tekitavat eksistentsi — ja mu enda samaaegsust temaga — ma püüan tunnistada, kuuleks minu suust enda kohta inetuid sõnu, siis tooks see kaasa ühiskondliku stabiilsuse kasvu. Kusagil pole tõestatud, et lugupidava väljendusviisi ja lugupidava suhtumise vahel pole mingit seost, et esimene ei suuda mingil juhul teist esile kutsuda. Teisalt pole viisakus minu silmis kunagi välistanud resoluutsust. On kahtlane hakata võrdsustama ausust afektiseisunditega. Usun, et saab olla aus ja resoluutne ka ilma solvamata, ilma emotsionaalsete liialdusteta, püüdes teadlikult hoiduda vastaspoole alandamisest. Jällegi: ma ei taha oma valikuga asendada teistsuguseid valikuid, vaid seada nende kõrvale oma väikse utoopia. Liigirikkus võiks säilida ka ühiskondlikes aruteludes. Ja olgu veel täpsustuseks öeldud, et ma pean oma jutuga silmas just nimelt ideede vastasseisu, mõttevahetust, endast nõrgemate füüsilise ründamise küsimuses lähtun minagi nulltolerantsist.

Selle peale võib keegi kosta, et mis kasu sellest on, kui sa lihtsalt püüad kusagil nurgas liigirikkust arendada. Röövloomad teevad sind ühel hetkel pihuks ja põrmuks. Nii ta on. Aga nii, nagu mõni inimene ei saa jätta ähvardamata teist, ei saa jätta seadmata teise eksistentsi kahtluse alla, nii ei saa mina jätta otsimata sellele rahulikke alternatiive. Mu fookus on usul, et minul ja minus võõristust tekitaval inimesel on kusagil ühisosa. See võib olla illusioon, aga mulle eluks vajalik illusioon. Kogu lugu. Lauri Vahtre võib mind ja minusuguseid põlata nii palju kui soovib, ent see ei takista mul mõtlemast, et tema esitatud Narva vanalinna taastamise idee on jumala äge.

Oluline on ka rõhutada, et erinevuse üldisus ei tähenda mingil juhul suhete stabiilsust, vaimset letargiat. Vastupidi. Erinevustel põhinevast ühiskonnast ei kao kunagi vajadus arutada, vaielda, isegi suuri vastasseise praktiseerida. Erinevused eeldavadki vastuolusid, muidu poleks võimalik neid tajuda. Aga see pole veel kõik, sest iga inimene ei erine ainult teistest, vaid ka iseendast. Ma pole kindlasti ainus inimene, kes näiteks oma kooliaegseid päevikuid lugedes tunneb imelikku võõristust. See võõristus tuleneb asjaolust, et ma muutun, ma püsin muutuvuses. Muutuvus on ainus asi, milles ma püsin. Selgeid lahususi soosivates aruteludes unustatakse sageli ära, et inimesed mitte ainult ei muutu, vaid nad ei pruugi üleüldse olla piisavalt “terviklikud”. Ma olen mingites küsimustes liberaalsem, mingites küsimustes konservatiivsem — olgugi et üldiselt kaldun pigem esimese mõttesuuna poole —, poliitilistes küsimustes olen feministlik, keelelistes küsimustes sageli mitte, jne. Vaidlusi ja erinevuste sõnastamist peangi vajalikuks seetõttu, et need aitavad mu vaimul vaikselt liikuda — kui mitte iga kord muutuda, siis vähemalt oma iseolemist vormida, paremini paika sättida. Nii nagu inimeste omavaheliste suhete ainus üldisus on erinevus, on inimhinge ainus stabiilne omadus igasuguse stabiilsuse puudumine.

Me muutume, ja me muutume umbes nii, nagu liiguvad taevakehad — märkamatult, aga vääramatult.

Kui ma eelnevalt viitasin omaenda muutuvuse tõsiasjale, siis on igati mõistlik eeldada, et igaühe sisemine muutumine ongi võimalik tänu välismaailmas eksisteerivale erinevuste samaaegsusele. Ja mitte ainult, samaaegsuse fakt iseenesest ei muuda kedagi, vaid ikkagi iga üksiku inimese otsene osalus samaaegsuses, teiste samaaegsete ja erinevate kõnetamine, osalemine mõjude ja vastasmõjude ringluses. Igaüks, kes minuga suhtleb, vormib mind mingil moel, jätab minusse mingisuguse jälje, mis võib küll aja jooksul hajuda, ent selle hajumise käigus mu iseolemisega kokku sulada ja mingi rakursi varjundit muuta. Sestap on iga sõna oluline. Sõna on nii aine kui ka laine. Ja tehke mis tahate, ma hoian kinni oma usust hea sõna mõjusse, tema võimesse mõjutada võõrast väge.